„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

Blogi
Äsja ilmunud imetajaid tutvustava raamatu „Meie lapse loomaraamat: imetajad“ autoritele (Marko Mägi ja Grete Alt) on see juba teine sarnane raamat – eelmisel sügisel sai kaante vehele „Meie lapse linnuraamat“. Autorite loal poetasime mikrofoni Marko ja Grete jutuajamisse, et saada raamatust ja selle sünnist veidi rohkem teada. Alustuseks paljastus – kolmeaastane Franz Joosep teatab, et tegelikult joonistas raamatu kaanele orava hoopis tema. Grete teeb suured silmad, kuulab huviga, mida Franzul veel öelda on! Rohkem paljastusi siiski ei järgne, kuid Franzu arvates peaks emme talle nüüd šokolaadi andma. "Ka puuriidast võib leida kaelushiire toidulao või pesa" on kirjas raamatus ning sügisel puid kuuri lappides leidiski Marko ühe sellise lao. Foto: erakogu Millise raamatuga on tegu, kellele see mõeldud on? „Lastele! Joonistusi saavad vaadata kõik, ka päris väiksed lapsed, kuid pigem on…
Loe edasi
Silmatorkavale kaasale ei tasu aega raisata

Silmatorkavale kaasale ei tasu aega raisata

Blogi
Kirgas värv näitab isendi kvaliteeti – vaid parimad saavad endale lubada kirgast rüüd (värv võib olla ka hoiatav, kuid sellel hetkel ei peatu). Selgroogsete seas on isased reeglina emastest silmatorkavamad, kuid mõne liidrikuliigi emane on valmikuna isasest märksa kirevam – valmikuea alguses punane või oranž, näiteks Eestis kohatav väike-pigiliidriku (Ischnura pumilio) emane. Nädal hiljem muutub emane n-ö tavaliseks, roheliseks. Emase värvusele ja selle muutumisele head selgitust ei ole leitud. Kas noor emane saadab värviga isasele signaali, võistleb tähelepanu nimel? Kui nii, siis on see ohtlik strateegia, sest kiskjale jääb kirgas liidrik kergesti silma. Aga äkki on värvi sõnum isastele vastupidine: „Ära tiku ligi, las ma kosun, ma ei ole valmis paarituma!“, et vältida vägistamist? Noor emane väike-pigiliidrik (Ishnura pumilio) on oranž, hiljem muutub ta rohekaks / foto: Marko Mägi Liidriku…
Loe edasi
Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Blogi, Teadusuudis
Lund teeserva lennutades sõidab lumesahk maanteel, masin puistab teele soola, mis sulatab teelt lume ja jää. Soolane sulavesi valgub kraavi ning teistesse väikeveekogudesse, kus askeldavad mageveeloomad. Kuidas nemad soolaseks muutuvas vees hakkama saavad? Anax junius on levinud Põhja-Ameerikas / foto: Dodge Rock, Flickr.com Magevee soolsuse tõusu mõju on üsna palju uuritud selgroogsetel. On teda, et sool pärsib nende elu ja ohustab asurkonna elujõulisust, sest muutub loomade hingamine ja osmoregulatsioon. Näiteks pikeneb soolases vees kahepaiksete areng, suureneb nende suremus moondeperioodil, väheneb seemnerakkude liikuvus ja kiirus ning sagenevad väärarengud. Mageveekaladel pärsib soolsuse tõus kasvu.     Märksa vähem teame soolsuse mõjust veeselgrootutele, kes moodustavad valdava osa veeloomastikust. Kiilivastne on veeselgrootute seas tippkiskja, kelle saagiks langevad paljud veeolesed, ka vastsega sama mõõtu konnakullesed. Tippkiskja arvukuse või käitumise muutus võib panna veerema lumepalli, mis senised…
Loe edasi
Välitööde päevikud: detsembrikuine Põhjameri ja Läänemeri

Välitööde päevikud: detsembrikuine Põhjameri ja Läänemeri

Blogi, Teadusuudis
Järjekordsed välitööd said alguse, uurimaks meie lähimaid meresid, siinset reostust ja kalade tervist. Ekspeditsioon toimub koostöös Thüneni Instituudiga, nende teaduslaeval Walther Herwig III ning järgnevate nädalate jooksul jõuame nii Põhjamerele, Taani väinadesse kui ka Läänemerele. Lahkusime Bremerhaveni sadamast 1. detsembril ja kurss on ümber Jüüti poolsaare ja läbi Taani väinade Läänemerre kuni Tallinnani välja. Plaanis on filmida merepõhja, võtta veeproove ja püüda kalu nii pelaagilise kui põhjatraaliga. Juhtivteadlane on laevas Pedro Nogueira, lisaks mitmeid tudengeid ja tehnikuid, loomulikult laevameeskond, ja mina (Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia teadur, Randel Kreitsberg) ainsa saksa keelt mitte kõneleva külalisteadlasena. Minu plaan on kalade vähi evolutsiooni projekti raames koguda uimeproove Põhjamere haidelt, ning mitmeid bioloogilisi proove Läänemere lestadelt, vähiga ja kalade tervisega seotud biomarkerite uurimiseks. 1. detsemberPärast koroonatestide tegemist lahkusime pärastlõunal Bremerhaveni sadamast ja hämaruses jõume Helgolandi…
Loe edasi
Kuidas tuli esimene loom?

Kuidas tuli esimene loom?

Blogi
(Lugu on kirjutatud ettevalmistusena kõnelemiseks 6-10 aastastele lastele Vikerraadio saates „Laste ööülikool“) Et alustada lugu esimesest loomast, peame minema ajas tagasi 150 aastat. Esimest looma nähti esimest korda Austrias Grazi linnas, kus üks loomateadlane uuris oma akvaariumi sisu ja leidis seal midagi imelikku. Mingi veidra limaloomakese. See nägi välja nagu pisike ümmargune plaadike või lapike. „Küllap see on mingi mereeluka muna või vastne,“ arvas ta. Ta kirjutas oma leiust artikli, aga mingi kahtlase limamuna artikkel ei pälvinud erilist tähelepanu ja loomake unustati umbes sajaks aastaks. Siis aga, 1970. aastatel, oli võimalik juba loomi uurida põhjalikumalt, paremate mikroskoopide ja isegi geenide uurimisega, ning saadi aru, et Austrias avastatud imelik limaloomake pole kellegi veider pojuke, vaid midagi hoopis uut. Või siis tegelikult midagi väga vana. Naastloom Trichoplax adhaerens. Pildi autor: Bernd Schierwater…
Loe edasi
Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Hiljuti oli meedias Eesti suusaspordi dopinguskandaali järjekordne peatükk: Mati Alaveri päevikust leiti muu seas ka märkmeid kasvuhoormooni IGF-1 kohta (inglk insulin-like growth factor), mida pruugiti ilmselt sportlaste soorituste parandamiseks. IGF-1 ehk insuliinilaadne kasvufaktor 1  on hormoon, mida leidub kõigis selgroogsetes loomades – hormooni funktsioon ja toime organismile on mitmetahuline, kuid kuna tegu on kasvuhormooniga, reguleerib see eelkõige organismi kasvu ja kasvukiirust. Täpne IGF-1 toime ei ole veel teada, küll aga on tänaseks ilmunud mitmeid teadusuuringuid nii labori- kui vabaltelavatel loomadel, mis heidavad valgust hormooni toimele. Äsja ilmus ajakirjas Molecular and Cellular Endocrinology artikkel, mis annab ülevaate meie teadmiste hetkeseisust seoses IGF-1-ga, seda eelkõige loomade seas, kuid et inimene on samuti loom, siis leiab artiklist hulgaliselt viiteid ka inimeses toimuva kohta. Artikli juhtautor on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur…
Loe edasi
Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Blogi, Teadusuudis
Geneetiliselt on emas- ja isasloomad erinevad, paljudel liikidel peegeldub see ka välimuses. Aeg-ajalt kohtab sugulise dimorfismiga liikide seas isendeid, kelle välimuse järgi on keeruline sugu määrata, sest esindatud on mõlema sugupoole tunnused – selliseid isendeid nimetatakse günandromorfideks. On teada, et nähtus esineb paljudel selgrootutel (näiteks vähid, lestad, ämblikud, skorpionid, puugid ja putukad), selgroogsete seas esineb nähtust harvem, kuid seda on täheldatud nii roomajate, lindude kui ka imetajate seas. Günandromorfse kiili Corocothemis servilia rindmikul on näha nii isas- kui emaslooma tunnuseid / Allikas: Renjith RV, Vivek Chandran A (2020). Journal of Threatened Taxa 12: 16183-16186. https://doi.org/10.11609/jott.5322.12.9.16183-16186; CC BY 4.0 Möödunud aasta 14. juulil märgati Indias Kole märgalal kummalise välimusega kiili Corocothemis servilia. Märgaladel, tiikidel, jõgedel ja veehoidlatel on liik tavaline ning levinud on ta Aasias ja Austraalias, kuid levila ulatub ka Türgi lõunarannikule;…
Loe edasi
Vastu muutustele – mida teevad liblikad homme?

Vastu muutustele – mida teevad liblikad homme?

Blogi, uudis
Kliimasoojenemise mõjud avalduvad looduses väga mitmekesisel moel, alates sellest, et paljude liikide levila on nihkunud järjest põhja poole, kuni selleni, et soojemates oludes jäävad isendid väiksemaks. Kuna putukad on kõigusoojased, on nende puhul soojenemise mõju eriti vahetu ja ilmne. Lumetud talved ja varasemad kevaded võimaldavad putukatel hakata senisest varem arenema ja tegutsema, kuid muutused võivad puudutada ka kogu tavapärast elutsüklit. Nimelt pakub soojem ja pikem kevad-suvi-sügis-periood paljudele liikidele võimaluse senise ühe põlvkonna asemel läbida kaks või enam põlvkonda aastas. Ehk teisisõnu, liblikaliiki, keda varem nägime lendamas ühel korral aastas, lendab nüüd suve teisel poolel ka teist korda. Mõnikord võib selline muutus mõjutada kogu ökosüsteemi. Näiteks kuuskedel toituval kuuse-kooreüraskil on viimastel aastatel tavapärase ühe asemel olnud regulaarselt kaks põlvkonda – just see muutus on temast teinud liigivaeste kuusikute laastaja. Nõgeseliblikal (Araschnia…
Loe edasi
Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Blogi
Linn on bioloogide jaoks vastuoluline teema. Valdavalt nähakse linnastumist kui midagi kurja, mis võtab looduslikelt elupaikadelt ruumi ära, hävitab loodusmaastikku, tekitab loomadel suurt stressi ning vähendab taimede liigirikkust. Ka tavakasutuses vastandame me tihtipeale linna ja loodust, küsides näiteks nädalavahetust plaanides: Kas lähme täna linna või loodusesse? Kujutage nüüd korra vaimusilmas ette paika, kus bioloog teeb välitöid. Phoenix, Arizona. Autor: Melicamp, allikas: Wikimedia Commons Kas oli midagi sellist? Tõenäoliselt mitte. See on 5 miljoni elanikuga linnastu USAs Arizonas, Phoenixi linn. See on paik, kus ma tegin kaks aastat oma järeldoktori projekti raames välitöid, uurides linnastumise mõju lindudele. Samal ajal mõtlesin väga palju selle peale, miks on inimestel on linnades hea elada. Ja kuidas saaks olla veel parem. Igal liigil on talle sobiv elupaik. Lendorav sobib ürgmetsa, kajakas merelaiule. Milline on inimese…
Loe edasi
Kuidas kodustada rebast?

Kuidas kodustada rebast?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Zooloogiahuvilisel, kuid miks mitte ka Eesti teadusajaloost huvitujal, on põhjust rõõmustada, sest eestikeelsena ilmus Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat „Kuidas kodustada rebast (ja luua vähehaaval koera)“. Et mitte sisu ümber jutustada, panen kirja enda esmased teadmised, mida Siberis toimunud rebaste kodustamise uuringutest olen lugenud teaduskirjandusest, kuulnud või näinud internetiavarustes. Lühidalt öeldes piirduvad mu teadmised suuresti sellega, et kunagi hakati uurima kas, kuidas ja kui kiiresti saab metsikust rebasest pigem kodu- kui metsloom. Mäletan, et metsikust eellasest taltsaks kodurebaseks muutumine oli üllatavalt kiire, kõik toimus loetud põlvkondade jooksul. Nüüd saan teadmisi värskendada, sest „Kuidas kodustada rebast“ räägib loo, mille telgitagustest ei teata ilmselt liiga palju. "Kuidas kodustada rebast" sobib kenasti teadlase raamaturiiulisse / foto: Marko Mägi Miks peaks eestlast huvitama kunagised Siberis toimunud teadusuuringud? Ega peagi, kuid zooloogiahuviline võiks…
Loe edasi