Sidrikute põnev toitumisnipp

Sidrikute põnev toitumisnipp

Blogi
Zooloogiablogi alustab külalispostituste sarjaga ameerika teadlase Richard K. Simpsoni sulest. Rick kaitses oma doktorikraadi Arizona Osariigi Ülikoolis Kevin McGraw juhendamisel, samas töörühmas, kus ka mina, Tuul Sepp, oma järeldoktorantuuri sooritasin. Ricki entusiasm, lai silmaring ning detailide märkamise oskus looduse uurimisel avaldasid mulle sügavat muljet ning seetõttu jagan Ricki lahkel loal tema blogipostitusi ka meie lugejatega. Ricki tegutsemisest saab rohkem lugeda siit. Ricki enesetutvustus: "Ma olen käitumisökoloog ja evolutsioonibioloog, keda huvitab loomade suhtlus ja käitumine, eriti see imeline värvide ja liikumiste mitmekesisus, mida loomad rakendavad sigimispartnerite meelitamiseks. Oma doktoriõpingute ajal Arizona Osariigi Ülikoolis uurisin koolibride kosimistantsude ja värvuse evolutsiooni. Nüüd olen ma järeldoktorantuuris Kanadas Ontarios Windsori ülikoolis ja töötan erinevate projektide kallal. Muuhulgas uurin elektronmikroskoopia abil koolibride sulgede värvust kujundavaid nansostruktuure ning aitan kohalikel viinamarjaistandustel mõista, kuidas linnud viinamarjade värvuse abil…
Loe edasi
Eesti karude taastumine sajanditagusest madalseisust kestab endiselt

Eesti karude taastumine sajanditagusest madalseisust kestab endiselt

Blogi, Teadusuudis
Kas Eestis on karude elu ikka nii hea kui me arvame? Tartu Ülikooli doktorant, Peeter Anijalg, räägib miks meile on vaja Venemaa karusid, mis juhtus Eesti karudega saja aasta taguse madalseisu ajal, kus asub Eesti karude pelgupaik rasketel aegadel ja miks on tähtis geneetiline mitmekesisus.    Karu. Foto: Peeter Anijalg. Kuigi tänasel päeval hinnatakse karuasurkonna suuruseks Eestis 700–800 isendit, ei ole karude elu siinsetel aladel alati olnud „meelakkumine“. Nimelt 19. sajandi keskpaigast pärinevad karude levikut kirjeldavad kaardid näitavad, et alates sellest ajast taandus karude levik Eestis järk-järgult, olles väikseim 20. sajandi 20-ndatel. Sel ajal hinnati karude arvukuseks üksnes mõnikümmend looma, kel õnnestus küttide eest varju leida arvatavasti nii Alutaguse metsades kui ka Vahe-Eesti metsavööndi lõunapoolses osas. Pärast kaitsemeetmete rakendamist 1930-ndate keskel, hakkas karude arvukus vaikselt tõusma ning 1990-ndate aastate alguses…
Loe edasi