Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Blogi, Teadusuudis
Lund teeserva lennutades sõidab lumesahk maanteel, masin puistab teele soola, mis sulatab teelt lume ja jää. Soolane sulavesi valgub kraavi ning teistesse väikeveekogudesse, kus askeldavad mageveeloomad. Kuidas nemad soolaseks muutuvas vees hakkama saavad? Anax junius on levinud Põhja-Ameerikas / foto: Dodge Rock, Flickr.com Magevee soolsuse tõusu mõju on üsna palju uuritud selgroogsetel. On teda, et sool pärsib nende elu ja ohustab asurkonna elujõulisust, sest muutub loomade hingamine ja osmoregulatsioon. Näiteks pikeneb soolases vees kahepaiksete areng, suureneb nende suremus moondeperioodil, väheneb seemnerakkude liikuvus ja kiirus ning sagenevad väärarengud. Mageveekaladel pärsib soolsuse tõus kasvu.     Märksa vähem teame soolsuse mõjust veeselgrootutele, kes moodustavad valdava osa veeloomastikust. Kiilivastne on veeselgrootute seas tippkiskja, kelle saagiks langevad paljud veeolesed, ka vastsega sama mõõtu konnakullesed. Tippkiskja arvukuse või käitumise muutus võib panna veerema lumepalli, mis senised…
Loe edasi
Välitööde päevikud: detsembrikuine Põhjameri ja Läänemeri

Välitööde päevikud: detsembrikuine Põhjameri ja Läänemeri

Blogi, Teadusuudis
Järjekordsed välitööd said alguse, uurimaks meie lähimaid meresid, siinset reostust ja kalade tervist. Ekspeditsioon toimub koostöös Thüneni Instituudiga, nende teaduslaeval Walther Herwig III ning järgnevate nädalate jooksul jõuame nii Põhjamerele, Taani väinadesse kui ka Läänemerele. Lahkusime Bremerhaveni sadamast 1. detsembril ja kurss on ümber Jüüti poolsaare ja läbi Taani väinade Läänemerre kuni Tallinnani välja. Plaanis on filmida merepõhja, võtta veeproove ja püüda kalu nii pelaagilise kui põhjatraaliga. Juhtivteadlane on laevas Pedro Nogueira, lisaks mitmeid tudengeid ja tehnikuid, loomulikult laevameeskond, ja mina (Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia teadur, Randel Kreitsberg) ainsa saksa keelt mitte kõneleva külalisteadlasena. Minu plaan on kalade vähi evolutsiooni projekti raames koguda uimeproove Põhjamere haidelt, ning mitmeid bioloogilisi proove Läänemere lestadelt, vähiga ja kalade tervisega seotud biomarkerite uurimiseks. 1. detsemberPärast koroonatestide tegemist lahkusime pärastlõunal Bremerhaveni sadamast ja hämaruses jõume Helgolandi…
Loe edasi
Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Hiljuti oli meedias Eesti suusaspordi dopinguskandaali järjekordne peatükk: Mati Alaveri päevikust leiti muu seas ka märkmeid kasvuhoormooni IGF-1 kohta (inglk insulin-like growth factor), mida pruugiti ilmselt sportlaste soorituste parandamiseks. IGF-1 ehk insuliinilaadne kasvufaktor 1  on hormoon, mida leidub kõigis selgroogsetes loomades – hormooni funktsioon ja toime organismile on mitmetahuline, kuid kuna tegu on kasvuhormooniga, reguleerib see eelkõige organismi kasvu ja kasvukiirust. Täpne IGF-1 toime ei ole veel teada, küll aga on tänaseks ilmunud mitmeid teadusuuringuid nii labori- kui vabaltelavatel loomadel, mis heidavad valgust hormooni toimele. Äsja ilmus ajakirjas Molecular and Cellular Endocrinology artikkel, mis annab ülevaate meie teadmiste hetkeseisust seoses IGF-1-ga, seda eelkõige loomade seas, kuid et inimene on samuti loom, siis leiab artiklist hulgaliselt viiteid ka inimeses toimuva kohta. Artikli juhtautor on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur…
Loe edasi
Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Blogi, Teadusuudis
Geneetiliselt on emas- ja isasloomad erinevad, paljudel liikidel peegeldub see ka välimuses. Aeg-ajalt kohtab sugulise dimorfismiga liikide seas isendeid, kelle välimuse järgi on keeruline sugu määrata, sest esindatud on mõlema sugupoole tunnused – selliseid isendeid nimetatakse günandromorfideks. On teada, et nähtus esineb paljudel selgrootutel (näiteks vähid, lestad, ämblikud, skorpionid, puugid ja putukad), selgroogsete seas esineb nähtust harvem, kuid seda on täheldatud nii roomajate, lindude kui ka imetajate seas. Günandromorfse kiili Corocothemis servilia rindmikul on näha nii isas- kui emaslooma tunnuseid / Allikas: Renjith RV, Vivek Chandran A (2020). Journal of Threatened Taxa 12: 16183-16186. https://doi.org/10.11609/jott.5322.12.9.16183-16186; CC BY 4.0 Möödunud aasta 14. juulil märgati Indias Kole märgalal kummalise välimusega kiili Corocothemis servilia. Märgaladel, tiikidel, jõgedel ja veehoidlatel on liik tavaline ning levinud on ta Aasias ja Austraalias, kuid levila ulatub ka Türgi lõunarannikule;…
Loe edasi
Kas kalad põevad vähki?

Kas kalad põevad vähki?

Blogi, Teadusuudis
Järgnev lugu pole mitte kodusest jõevähist, ega isegi signaalvähist ja teistest ohtlikest võõrliikidest, vaid kurikuulsast haigusest, mis kimbutab suure osa inimkonna tervist. Lühike vastus on “jah” – vähki leidub ka kaladel. Vähk kui rakkude kontrollimatu paljunemise haigus on sama vana kui hulkraksus ise. See tähendab, et sadu miljoneid aastaid on loomad pidanud vastamisi seisma mõnede “hulluks läinud” rakukogumitega, mis takistavad isekalt ümbritsevate kudede ja tervete organite tööd ja võivad lõpp-kokkuvõttes lõppeda ka terve organismi surmaga. Maksavähk soomuslestal. Vähk on väga mitmepalgeline haigus, millele efektiivse ravi leidmisega tegelevad teadlased üle maailma, ja millele tõenäoliselt ühest ravi ei leidugi – ikka sellesama mitmepalgelisuse pärast. Kasvaja teke võib olla põhjustatud väga paljudest ümbritsevast keskkonnast pärinevatest mõjuteguritest (toksilised ained, valgusreostus, ravimid, eluviis), juhuslikest ja pärilikest geneetilistest vigadest ja mutatsioonidest, kui ka lausa kokkupuutest nakkavate…
Loe edasi
Kas vanad kalakajakad trotsivad vähihaigust?

Kas vanad kalakajakad trotsivad vähihaigust?

Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Vähk on inimliigil tänapäeval üks peamisi suremuse põhjustajaid. Teiste loomaliikide puhul aga pole vähihaigusest teada kuigi palju. Jah, koduloomad, lemmikloomad ja loomaaialoomad surevad tihtipeale samuti vähki, aga looduses elavate loomade surma põhjused tunduvad olema pigem mujal – kisklus, parasiidid, toidunappus. Isekalt pajunevad rakuliinid, mis keelduvad ülejäänud keharakkudega koostööst ning ei allu keha kontrollmehhanismidele, on tegelikult universaalne hulkraksuse probleem. Lühikeses plaanis tundub see ju raku jaoks geniaalne idee – miks näha vaeva koostöö tegemise ja enda allasurumisega, kui saaks hoopis kiiresti iseennast kloonides „igavikku enesele otsida“? Et see pikemas plaanis evolutsiooniline tupiktee on (vähihaige organism sureb), ei takista lühinägelikel rakkudel ikka ja jälle üritamast. Teadusartikli esimene ja viimane autor, Richard Meitern ja Tuul Sepp, arutavad Kakrarahul proove kogudes kalakajakate potentsiaali rahvusvahelises vähiteaduses. Nii on vähikaitse asi, millega iga hulkrakne organism esimestest…
Loe edasi
Pea igas liitris Eesti merevees leidub plastitükike

Pea igas liitris Eesti merevees leidub plastitükike

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Ligikaudu 10 miljonit tonni plasti jõuab igal aastal maailmamerre. Suur osa sellest laguneb lainete, UV-kiirguse ja teiste mõjurite abil väikesteks tükikesteks – kuni plastiosakesed on silmaga nähtamatud. Teadlased on viimased 10-15 aastat töötanud selle kallal, et teada saada, millised on mikroplasti kogused keskkonnas ja kuidas mõjutab see kõik elusorganisme, sealhulgas inimest. Hiljuti levis sotsiaalmeedias foto sellest, kuidas Hispaania rannikumerest õngitseti välja jogurtitops, mis pärines 1976. aasta Montreali olümpiamängudelt. Tõenäoliselt suure osa nendest 44 aastast meres veetnud jogurtitops nägi välja nagu uus, olles käegakatsutavaks näiteks plasti püsivuse kohta. 44 aasta vanune jogurtitops. Plast pole halb materjal 1950ndatel aastatel laialdaselt kasutusele võetud plasttooted lahendasid mitmed tolleaja kaubandusega seotud probleemid: plast on usaldusväärne materjal, tugev, kerge, odav ja vastavalt vajadusele ka muudetavate omadustega (elastne või jäik, pehme või kõva, värviline või läbipaistev). Plastis…
Loe edasi
Soome lendorava asurkonda mõjutab suuresti ilmastik

Soome lendorava asurkonda mõjutab suuresti ilmastik

Blogi, Teadusuudis
Hiljutises põhjanaabrite lendorava uuringus, mille üheks autoriks oli ka Eesti lendorava ekspert ja terioloog Jaanus Remm, selgus, et alati ei pruugi lendorava populatsiooni suurust mõjutada kiskjate arvukus ja toiduküllus, vaid hoopis sademete hulk talvel. Soome lendorava (Pteromys volans) populatsioon on suuresti mõjutatud ilmastikutingimuste poolt. Ilmastik võib olulisel määral mõjutada loomade populatsioonides toimuvaid tõuse ja languseid. Näiteks võib põhjalaiuste talv mõjutada uruhiirte populatsiooni arvukuse tsükleid, kes võivad sobivate tingimuste korral levida mõnesaja kilomeetri ulatuses. Kui närilisi on siginenud mingile maalapile liiga palju, siis võib toidupuuduse saabudes tabada populatsiooni kollaps. Nii kliima kui ka toit on näriliste populatsiooni kõikumiste puhul seotud ruumilise samaaegsusega, mis üldiselt tähendab, et geograafiliselt eraldatud populatsioonid võivad olla mõjutatud teatud kokkulangevate muutuste (nt õhutemperatuur, sademed) poolt. Antud lendorava uuringu jaoks koguti seireandmeid viie kuni 25 aasta jooksul 16-st…
Loe edasi
Eesti karude taastumine sajanditagusest madalseisust kestab endiselt

Eesti karude taastumine sajanditagusest madalseisust kestab endiselt

Blogi, Teadusuudis
Kas Eestis on karude elu ikka nii hea kui me arvame? Tartu Ülikooli doktorant, Peeter Anijalg, räägib miks meile on vaja Venemaa karusid, mis juhtus Eesti karudega saja aasta taguse madalseisu ajal, kus asub Eesti karude pelgupaik rasketel aegadel ja miks on tähtis geneetiline mitmekesisus.    Karu. Foto: Peeter Anijalg. Kuigi tänasel päeval hinnatakse karuasurkonna suuruseks Eestis 700–800 isendit, ei ole karude elu siinsetel aladel alati olnud „meelakkumine“. Nimelt 19. sajandi keskpaigast pärinevad karude levikut kirjeldavad kaardid näitavad, et alates sellest ajast taandus karude levik Eestis järk-järgult, olles väikseim 20. sajandi 20-ndatel. Sel ajal hinnati karude arvukuseks üksnes mõnikümmend looma, kel õnnestus küttide eest varju leida arvatavasti nii Alutaguse metsades kui ka Vahe-Eesti metsavööndi lõunapoolses osas. Pärast kaitsemeetmete rakendamist 1930-ndate keskel, hakkas karude arvukus vaikselt tõusma ning 1990-ndate aastate alguses…
Loe edasi
Kammtundlate mõistatus on lahenemas

Kammtundlate mõistatus on lahenemas

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Liblikas on tore värviline elukas, aga mis toimub tema pisikeses peas? Mida saab välja lugeda tema pilgust? Ja tunnaldest? Miks mõned liblikad on lihtsameelsed ja teised "teravad pliiatsid"? – Liblikateaduse uuringu võttis kokku Tartu Ülikooli entomoloogia teadur Juhan Javoiš. Otsesteks mõõtmisteks on tundlad on liiga haprad, sestap mõõdeti neid vaksikutest tehtud piltidelt. Foto: Ben Sale, Wikimedia Commons Liblikapsühholoogiaga pistsid rinda Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi entomoloogid, tehes seda ebatavalisel ja samas lihtsal viisil. Nimelt mõõdeti liblikate silmade, tunnalde ja lauba suurust ning analüüsiti kuivõrd need tunnused seostuvad liigi ökoloogia ja eluviisiga. Peamõõtmeid nutikuse mõõduna käsitles oma evolutsiooniteoorias juba Charles Darwin, hiljem on nende ümber kõvasti lahinguid löödud (vt nt Stephen Jay Gouldi "Vääriti mõõdetud inimene" ja selle kriitika), ent see möll puudutab inimeseuuringuid ja putukateaduse poliitkorrektsuse pärast pole vähemalt…
Loe edasi