Miks kullid just praegu kanu ründavad?

Miks kullid just praegu kanu ründavad?

Blogi, Teadusuudis, uudis
Nii sotsiaalmeedias kui ka kanu kasvatavate tuttavate seas on viimase paari nädala jooksul kuulda olnud arvukalt juhtumeid kanu rünnanud kullidest. Ka minul endal ründas väikest konnakotkast meenutav röövlind kohe koduõue peal suurt kana ja jäi sinnasamasse roosipõõsa kõrvale seda sööma. Miks just nüüd? Kas noored kullid õpivad toitu otsima, on tegu rändel olevate lindudega või on söök metsast otsa saanud? "Kanakulli viib kanajahile nooruse uljus ja toidunappus," võtab vastuse lühidalt kokku Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur, Marko Mägi. [caption id="attachment_1692" align="aligncenter" width="450"] Selline vaatepilt avanes mu oma koduõuel Elvas ühel tavapärasel septembrikuu päeval. Tundmatu tumepruun röövlind naases pärast esimest ehmatust veel tagasigi oma saaki nautima. Üks kana vähem ja väike kõhutäis metsaelanikule juures. Foto: Merit Kreitsberg.[/caption] Paarkümmend aastat tagasi langes kanakulli arvukus kiiresti, kuid on käesoleval sajandil püsinud…
Loe edasi
Linnud on jälle purjus!

Linnud on jälle purjus!

Blogi, uudis
Igal sügisel kuuleme lugusid käärinud marjasid ja õunasid söönud siidisabadest. Nii ka tänavu. Sotsiaalmeedias on levinud video tasakaaluhäiretega harakast, kellel suure tõenäosusega on "jalad alt niitnud" käärima läinud õunad: Loomad on evolutsiooni käigus alkoholiga kokku puutunud nö ammustest aegadest saadik ja see on ka põhjus, miks me suudame niivõrd edukalt oma ainevahetusega alkoholi mõju vähendada ja jäägid kehast väljutada (tuntuim on maksas tegutsev ensüüm alkoholi dehüdrogenaas). Suudavad ka linnud, mis ei tähenda, et sel ajal kui keha keemiliste protsessidega tegeleb, ei võiks need ained ajule oma mõju avaldada.   [caption id="attachment_1662" align="aligncenter" width="700"] Alkoholi metabolismi reaktsioonid: ADH - ensüüm alkoholi dehüdrogenaas (maksarakkudes). ALDH - ensüüm aldehüüdi dehüdrogenaas. Lõpuks lagundatakse atsetaat süsihappegaasiks ja veeks.[/caption]   Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Marko Mägi kommenteerib lindudega seotut: Sügise edenedes, mil viljapuude…
Loe edasi
Troopiline uuring: emase liblika käitumine reedab röövikute toitumisharjumused

Troopiline uuring: emase liblika käitumine reedab röövikute toitumisharjumused

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Sille Holm ja Juhan Javoiš saatsid blogile loo oma liblikauuringust: Troopilised metsad on äärmiselt liigirikkad ökosüsteemid. Meie teadmised aga troopiliste liikide bioloogia ja ökoloogia kohta on veel kesised ning mida väiksema ja vähem silmapaistva liigiga on tegemist, seda vähem me tema kohta teame. Suur osa väikestest ja vähe silmapaistvatest liikidest on putukad, moodustades umbes 2/3 kõigist teada olevatest loomaliikidest. Seega, et tunda hästi enamikku loomi, peame hästi tundma õppima putukaid. Liigid on omavahel keerulistes suhtevõrgustikes, näiteks toiduahelas. Maismaa toiduahelad saavad alguse taimedest, neist toituvaid organisme nimetatakse herbivoorideks ja nende hulka liigituvad ka suur osa putukatest. Olgugi, et taimede ja herbivoorsete putukate omavahelisi suhteid on teadlased kirjeldanud ja uurinud juba pikka aega (peamiselt seetõttu, et mõned herbivoorsed putukaliigid on meile väga tülikad toidukonkurendid), on troopiliste herbivooride ja nende toidutaimede andmestikus tohutud…
Loe edasi
Kas teadusesse peab uskuma? Minu allajäämine diskussioonis mms-i pooldajaga

Kas teadusesse peab uskuma? Minu allajäämine diskussioonis mms-i pooldajaga

Blogi
Minu poole pöörduti hiljuti palvega aidata argumenteerida inimesega, kes ennast valgendi ehk kloorilahuse ehk miracle mineral solution (mms) lahuse abil ravib ning seda teistelegi soovitab. Üle nädala kestnud sõnumivahetuse tulemusena ei olnud ma suutnud pseudoravimi tarbijat ümber veenda. Küll aga õppisin ise selle käigus nii mõndagi. Mitte mms-i kohta, vaid maailmapildi kohta, mida oma roosas teadusmullis elades harva kohtan. Neile, kes mms-ist siiani midagi kuulnud ei ole, väike tutvustus. See on kloordioksiidi lahus, mida tavaolukorras kasutatakse pleegitus- ja desinfitseerimisvahendina, näiteks ka tööstuslikus veepuhastuses. Ravimina soovitas seda kasutama hakata endine saientoloog Jim Humble, kes algatas omalaadi kultuse. Väidetavalt kehast kõik patogeenid hävitav lahus ravib pooldajate arvates kõikvõimalikke haigusi, alates autismist ja lõpetades HIV ja vähiga. „Ravimi“ tarbimisega kaasnevaid mürgitusnähte – oksendamine, kõhulahtisus, higistamine, külmavärinad – selgitatakse „toksiinide ja patogeenide“ väljumisega kehast…
Loe edasi
Kuidas Eesti meres sukeldudes teadust teha?

Kuidas Eesti meres sukeldudes teadust teha?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Suvi on bioloogide jaoks tihe välitööde periood ning Eesti niidud, metsad, järved ja mered on täis loodusteadlasi, kes midagi mõõdavad või koguvad. Meie töörühm võõrustas sel suvel kaks nädalat briti sukeldujaid ja merebiolooge – külastasime Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse mererohuväljasid. Jah, selge veega veealused rohelised aasad õõtsuvad lainete rütmis Eesti rannikumeres täpselt samamoodi nagu National Geographicu loodusfilmideski. Nähtavus võib olla üle viie meetri ja vee all on liikumas lestakalu, ümarmudilaid, ogalikke, tobiaid, millimallikaid, garneele ja kõikvõimalikke teisi elukaid. Suvi oli sel aastal teaduspoolest soe ja nii sain brittide ergutamisel ka ise esimesed snorgeldamised ja vabasukeldumised järele proovitud – tõepoolest, vee all on mida vaadata. Vaata videost, mida teevad teadlased vee all: https://vimeo.com/287642985 Kui korrektne olla, siis oli tegemist lausa Brightoni Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli ühisprojektiga: Britid uurisid süsinikuringet…
Loe edasi
Ilvesevideod – tutvu aasta loomaga!

Ilvesevideod – tutvu aasta loomaga!

Blogi
Aasta loom, ilves, on ikka olnud üks salapärane ja harva nähtud elukas. Olen ise ka teda vaid korra öösel autoaknast kohanud. Videofilmimise võimaluste laienemisega satub harvanähtav loom aga üha sagedamini kaamerate ette. Jagame kahte põnevamat leidu: ilveste raadiokaelustamine teadlaste poolt ja loodusnautijate salvestus metskitse küttivast kassist. Eluslooduse uuringutega tegelev Tartu Ülikooli spin-off ReWild jagab: [embed]https://www.facebook.com/reWiLD.estonia/videos/1665492177085734/[/embed] "Ilves on üks kõige salapärasematest Eesti loomadest. Suurkiskja, kelle kodu on mitmesaja ruutkilomeetrine metsamaastik. Uurime ilvest selleks, et teada paremini, mida ta eluks vajab, millised on suhted teiste liikide ja inimesega. Nii on võimalik edukalt teostada looduskaitse- ja jahikorraldust. Noor isane ilves Lemps asub telemeetriaseadme vahendusel koguma informatsiooni üksildase eluviisiga looma kodupiirkonna kasutuse ja toitumise kohta. Uuring on koostöös OÜ Rewild'i, Keskkonnaagentuuri ja Tartu Ülikooliga. Video eest tänud Britta Kalganile." [caption id="attachment_1322" align="aligncenter" width="399"] Videost…
Loe edasi
Saage tuttavaks: kiritigu

Saage tuttavaks: kiritigu

Blogi
Kiritigu libiseb edasi enda loodud libedal pinnal. Tema lima vähendab hõõrdumist nagu suusatalla all sulav lumi. Lima tootmine on energiakulukas. Kiriteo iseseisev liikumisulatus piirdub ühe suve jooksul mõne meetriga ja kuivi pindu ta väldib. Üle kümne meetri laiuseid tiheda liiklusega teid ta omal jalal ületada ei suuda. Kiriteo kaugreisid ei ole hästi tuntud, kuid ilmselt on võimalused sarnased teiste tigudega: munad transporditavas mullas, klammerdunud noorisendid lindude jalgadel, sulgedel ning seedekulglas. Kirjutas Liina Remm, teouurija, Tartu Ülikooli teadur.
Loe edasi
Tselluloositehase petitsiooni üleskutse!

Tselluloositehase petitsiooni üleskutse!

Blogi, Teadusuudis
Jagame allpool hea kolleegi üleskutset: Head kaaslased, palun kaaluge Tartu tselluloositehasega seotud uue petitsiooni allkirjastamist (petitsioon.ee keskkonnas) ja jõulist levitamist: http://petitsioon.ee/tartu-apell-2 See on õnnetuseks pealkirjastatud sarnasena esimesele, aga on tegelikult valitsemise hea tava põhimõttelise rikkumise hukkamõist ses asjas. Samuti on see esmane surveavaldus poliitilistele parteidele enne lähenevaid valimisi. Olin selle teksti üks koostajaid, sest ma arvan, et see on tähtis. Oluline on mõista, et me oleme eelnevalt ammendanud minu arust kõik ametlikud võimalused asja muuta, sh kohtunud õiguskantsleriga, kes Eesti Vabariigis peaks valitsemise hea tava eest töökohustusena seisma. Õiguskantsler ütles, et ta ei saa meid aidata ja soovitas meil kohtusse pöörduda. Mina tõlgendan seda niimoodi, et selle kohtu peab moodustama rahvas. Niisiis: valitsemise hea tava puudutab meid kõiki ja palun aidake seda sõna edasi saata. Tselluloositehase läbiminek tähendaks seda, et…
Loe edasi
Titaansikk on nagu staarmardikas – suurim, populaarne ja saladuslik

Titaansikk on nagu staarmardikas – suurim, populaarne ja saladuslik

Blogi
Titaansikk (Titanus giganteus) on putukahuviliste seas kindlasti üks populaarsemaid mardikaid. Teadaolevalt kõige suurem mõõdetud isend on 16,7 sentimeetri pikkune ja seega on titaansikud ühed maailma suurimad mardikad ja suurimad sikud. Olenemata oma populaarsusest on titaansikuga seotud mitmed saladused. Näiteks ei ole ikka veel teada, mis on nende toidutaim(ed) ja kus vastsed arenevad. Arvatakse, et vastsed, kes on valmikust kaks-kolm korda suuremad, peituvad puujuurikates. Vastseperioodil titaansikke ei leiagi. Peamiselt lendavad titaansikud jaanuaris-veebruaris, mõnikord ilmuvad mõned neist välja juba detsembris. [caption id="attachment_1279" align="aligncenter" width="480"] Titanus giganteus. Tegemist on ühe suurema titaansikuga. Too isend oli kummalisel kombel laelambi valguse peale majja lennanud ja kükitas keset lauda sügavate hingetõmmete kaupa susisedes. Sarnane lugu on veel vaid ühe korra juhtunud, ligi 10 aastat tagasi samas majas.[/caption] [caption id="attachment_1283" align="aligncenter" width="819"] Pildil on üks väiksem isend.…
Loe edasi
Sotsiaalmeedia biokeemia ning psühholoogia

Sotsiaalmeedia biokeemia ning psühholoogia

Blogi
Kas esimene asi, mida teed, kui avad arvuti või ärkad hommikul – on oma Facebooki profiili kontrollimine? Lihtsalt et näha, ons keegi mõnd hiljutist pilti või postitust laikinud, kommenteerinud, või sõnumi jätnud… Mida me sealt otsime ja loodame, kui päevas kümneid kordi Facebooki põikame? Ja miks on see tõmme nii tugev? Biokeemiliselt rääkides on vastus lihtne – dopamiin. Dopamiin on virgatsaine, mis motiveerib meid preemia ootuses tegutsema. Millal iganes tunneme, et oleme kätte saanud auhinna, vabaneb ajus suurem kogus dopamiini, ja see on üks ütlemata mõnus tunne! Et seda mõnutunnet uuesti kogeda, oleme valmis korduvalt tegutsema. Paljud traditsioonilised mõnuained (sh alkohol, tubakas), ning ka hasartmängud, vabastavad ajus dopamiini, seetõttu on nad nii mõnused, ja seetõttu on neist ka raske loobuda. Sõnaga – ei tekita dopamiin mitte ainult mõnu ja motivatsiooni…
Loe edasi
Kas evolutsiooniökoloogid on leidnud vähiuurimise kullasoone? Minu esimene vähiartikkel

Kas evolutsiooniökoloogid on leidnud vähiuurimise kullasoone? Minu esimene vähiartikkel

Blogi, Teadusuudis
Kuigi vähile ravi leidmine on teadusmaailma prioriteediks olnud juba enam kui pool sajandit, on edusammud aeglased tulema ning tõeliste läbimurreteni pole jõutud. Nii tähendab vähidiagnoos paljude inimeste jaoks tänapäevalgi elu lõpu kiiret lähenemist. Et senine laboritööle, geneetilistele mehhanismidele ja klassikalistele mudelloomadele (nagu hiired ja rotid) keskendumine ei ole suurt läbimurret toonud, võib tähendada, et me vajame vähi mõistmiseks laiemat vaatenurka kui vaid rakkude tase. Me peame tundma õppima vähi tekke evolutsioonilist tausta ning vaatlema inimorganismi kui keskkonda, kus vähirakud meie immuunsüsteemiga oma olelusvõitlust peavad. Nii ongi välja kujunemas uus uurimissuund – vähi evolutsiooniline ökoloogia. Evolutsioonilise ökoloogina, kelle uurimisteemad ulatuvad oksüdatiivse stressi füsioloogiast vananemisbioloogia ja antropogeensete keskkonnamõjudeni, osutus see teema minu jaoks juba esimesel kokkupuutel väga intrigeerivaks ja põnevaks. Näen selles uurimissuunas võimalust midagi inimkonna heaks päriselt ära teha. Olen lähedalt…
Loe edasi
Sada või tuhat jalga

Sada või tuhat jalga

Blogi
Vahetevahel võib leida palkide vahelt, puutüvedelt või seinalt, kivide alt ja lehekõdust väikesi jalgadega "ussikesi" – sadajalgseid ja tuhatjalgseid. Lihtsalt pilku peale heites võivad nad paista sarnased, kuid tegelikult on mõlemaid juba Eestiski mitukümmend liiki. Prantuse Gujaanas võib kohata kolme suurt ja silmapaistvat hulkjalgset, kelle pikkus küündib üle paarikümne sentimeetri ja vihmaperioodi puhul on nad oma peiduurgastest välja roninud. [caption id="attachment_1234" align="aligncenter" width="819"] Pildil on kaks sama liiki Amazonase suurt tuhatjalgset, täiskasvanu ja noorem isend. Leidsin nad erinevatest kohtadest, suurema murult ja väiksema oma katuse all turnimas. Nimetissõrmel on näha ka punakat laiku, mille tuhatjalgse eritis on värvinud.[/caption] Neist kõige rohkem jalgu on ümmargusel tuhatjalgsel Spirobolida, ta on umbes sõrme jämedune ja paarkümmend sentimeetrit pikk. Olgu ta nii pikk kui tahes, päris tuhandet jalga ei ole ühelgi, see on vaid…
Loe edasi
Madu, kes gaasipedaali juurde tikkus!

Madu, kes gaasipedaali juurde tikkus!

Blogi
Kord lebas risti tee peal ligi kolmemeetrine madu, kes oli ennast välja sirutanud ja blokeeris nõnda sõna otseses mõttes terve tee. Mul ei olnud võimalust ka teda vaadelda, kuna olenemata teeperve pööramisest riivasin siiski tema saba, mille peale loom pikemalt mõtlemata metsa põgenes. Pikkuse, kuju ja värvitooni poolest meenutas madu sedasama liiki, kelle kord juba tee pealt leidnud olin. Tookord oli ta teel kõveras ja valmis end kaitsma. Joosep Sarapuuga, bioloogiga, kes just enne mind aasta Prantsuse Gujaanas veetnud, püüdsime looma kinni. Kuna mürkmaoliigid olid meile tuttavad, siis oli teada, et tegemist pole ühega mürgistest. Määrangu sai kinnipüütud nastiklane aga hiljem – Pseustes sulphuerus. [caption id="attachment_1227" align="aligncenter" width="819"] Mao võrku püüdmine. Konkreetne pilt on tehtud metsarajal enne mao lahtilaskmist. Teel sinna üritas ta mitu korda põgeneda.[/caption] Seljalt oli madu hallikat…
Loe edasi
Kuidas läheb Läänemerel?

Kuidas läheb Läänemerel?

Blogi
Läänemere seisundis võib näha mitmeid märke paranemisest, eriti selliste keskkonnamõjude osas, mille vastu on pikalt võideldud (toitainetekoormus, ülekalastamine). Mõnes teises asjas on saavutatud status quo (näiteks ohtlikud ained). Väljasuremisohus liike on endiselt, ja ka kaduvaid elupaiku. Uuteks väljakutseteks saavad võõrliigid, veealune müra, ja kuhjuv mereprügi, mille mõjude hindamine on veel tulevikuteema. Selliselt võib kokku võtta värskeima diagnoosi Läänemere tervisele. Aruande koostaja - HELCOM - on rahvusvaheline organisatsioon, mille töö on valvata ja kaitsta Läänemerd juba rohkem kui 40 aastat.   Toitainetekoormus Esimesed märgid Läänemere üleväetamisest ilmusid eelmise sajandi keskpaigas (1950ndatel). Nendeks märkideks olid vetikate vohamine, ja järjest laienev põhjakihtide hapnikuvaegus. Toitained (lämmastik ja fosfor) on vajalikud, kuid kui esmastoodang ületab süsteemi vajadused ja kohese tarbimisvõime, on sel üldiselt pahad tagajärjed – vesi läheb häguseks, liirigikkus langeb, kalavarud muutuvad (reeglina kaovad…
Loe edasi
Kollased ja punased saladused

Kollased ja punased saladused

Blogi, Teadusuudis
See on lugu ühe teadusliku teooria arengust. Lugu vastustest, mis tekitavad uusi küsimusi, ja saladustest, mis ootavad lahendamist. Lugu lindude karotenoidsetel pigmentidel põhinevast sulestikuvärvusest. Lindude värvikirevus on meelirõõmustav ja südantsoojendav. Kollase rinnaesisega tihased, küpsete õuntena punased leevikesed, samblarohelised kollase tiivatriibuga rohevindid ja sinise pealaega sinitihased toovad värvi ka meie mustvalgesse talvemaastikku. Kuidas saavad lindude suled värviliseks? Sule struktuurseks põhivärvuseks on valge, ja värvuse andmiseks tuleb sulgedesse kasvamise ajal lisada pigmente. Kust lind pigmente saab? Osa pigmente (eelkõige pruunikad ja mustad toonid) suudab lind ise toota. Osa pigmente tuleb aga saada toidust. Viimasesse rühma kuuluvad karotenoidsed pigmendid, mis annavad linnule punakad ja kollakad värvitoonid. [caption id="attachment_1199" align="alignnone" width="419"] Aed-karmiinleevike, USA lõunaosast pärit lind, kellest on saanud karotenoidiuurimise mudelobjekt punaste-kollaste sulgede ja lihtsa kättesaadavuse tõttu.[/caption] Miks on linnul vaja suled värviliseks teha?…
Loe edasi
Kuidas ennast kirjutama sundida?

Kuidas ennast kirjutama sundida?

Blogi
Sõltumata sellest, kas õpid (üli)koolis, või töötad mõnel regulaarset loovat kirjutamist nõudval elualal, on enamus meist kogenud, kui raske on hakata kirjutama. “Abiks” on mitmesugused asendustegevused, või enesepettused. Hugh Kearns on Austraalia psühholoog ja sotsiaalteadlane, kes on aastakümneid uurinud kirjutamise ja loometööga seotud psühholoogiat. Ja tal on terve rida häid nõuandeid, kuidas sellest kirjutamistõrkest üle saada, ning oma tootlikkust oluliselt tõsta.     Levinud müüdid   Müüt nr 1: “Kirjutamine tuleb iseenesest, kui ma selleks valmis olen”. Tegelikkus: valmidust ei tule. Sa pead hakkama kirjutama enne, kui oled valmis. Kõige parem on teha seda NÜÜD KOHE. Ei? Siis loe edasi... Müüt nr 2: “Kui ma peas kõik selgeks mõeldud saan, tuleb kirjutamine iseenesest.” Tegelikkus: Vastupidi! Kõigepealt pead hakkama kirjutama, siis selgineb ka info su peas. Alusta kirjutamist sellest, millest sa…
Loe edasi
Kas ümarmudil ja mudakrabi söövad mere tühjaks?

Kas ümarmudil ja mudakrabi söövad mere tühjaks?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Globaliseerumise ja rahvusvahelise kaubavahetusega üha kasvav võõrliikide levik on looduskeskkonna üheks põhiliseks probleemiks. Võõrliigid mõjutavad kohalikke ökosüsteeme, toiduahelaid, võetakse ära nišše. Teisest küljest on liikide levik loomulik protsess – näiteks Läänemere elustik sisuliselt võõrliikidest koosnebki. Vahe on leviku kiiruses, mis on tänu inimesepoolsele abile on väga erinev loomulikust levimiskiirusest. Läänemeri on praegugi pidevalt muutumises olev ökosüsteem ja nii ümarmudil (Neogobius melanostomus) kui ka mudakrabi (Rhithropanopeus harrisii) on liigid, mis jõudsid siia alles 2000ndate alguses. Pärit on need loomad vastavalt Kaspia regioonist ja Põhja-Ameerikast ning Läänemerre jõudsid ilmselt laevade ballastveega. Praeguseks on ümarmudil kiirelt kogu Läänemere hõivanud ja on nii kutseliste kalurite kui õngemeeste jaoks levinud saagikala, ning ka mudakrabi laiendab oma levilat. Võõrliikidele omaselt on tegemist ekstreemseid olusid (soolsus ja temperatuur) taluvate vastupidavate liikidega ja nii on hädavajalik teada saada,…
Loe edasi
Kuidas zooloogid konverentsil käivad

Kuidas zooloogid konverentsil käivad

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Konverentsid on kohad, kus aktiivsed teadlased peavad ikka korra-paar aastas käima. Esiteks on CV-st kole vaadata, kui üldse konverentsiettekandeid kirjas pole („miks sa oma teadustulemusi teistega jagada ei taha?“) ja teiseks on konverents väga hea koht ülevaate saamiseks uuematest teadussuundadest ja meetoditest. Mina käisin möödunud nädalavahetusel San Franciscos suurel konverentsil, mille korraldas Ameerika teadusühendus The Society of Integrative and Comparative Biology (SICB). See on minu jaoks põnev konverents, sest tutvustatakse palju liikidevaheliste võrdluste ning füsioloogiliste mehhanismidega seotud uuringuid. [caption id="attachment_1146" align="alignnone" width="819"] See 40-korruseline hotell San Franciscos mahutas möödunud nädalavahetusel palju zoolooge.[/caption] Nagu üks noor zooloog mulle kunagi täheldas, on loomauurijad inimesed, kes sisimas kunagi suureks ei kasva. No mis töö see on – loomadega mängida? Sellel konverentsil tuli see ütlus mulle ikka ja jälle meelde. Me võime panna selga…
Loe edasi
Läänemere kilu saab kitsastel aegadel paremini hakkama kui räim

Läänemere kilu saab kitsastel aegadel paremini hakkama kui räim

Blogi
Kilu ja räim söövad Läänemeres sama toitu, ja kui nad peavad omavahel konkureerima, tuleb kilu tõenäolisemalt võitjaks. Kilu valib vähem, mida suhu pistab, ning on edukam toidu leidmisel. Ja toidu pärast kilu ja räim kindlasti võistlema peavad, sest toitu Läänemeres napib. Selliselt võib lühidalt kokku võtta BONUS INSPIRE kilu ja räime toitumisuuringute tulemused, mille jaoks 2015 suvel > 1500 kala mao sisu uuriti.   Kilu ja räim - Läänemere peamised töönduskalad Kilu ja räim on Läänemere kaks kõige olulisemat töönduskala. Mõlemad on väikesepoolsed, näevad sarnased välja, söövad arvatavasti sama toitu. Nad ka käituvad sarnaselt – liiguvad parvedena, ja toituvad peamiselt veesamba ülemistes kihtides elavast loomsest hõljumist. [caption id="attachment_1127" align="aligncenter" width="819"] Kilu ja räime kogumine maosisu analüüsideks. Foto: Ain Lankov[/caption] Kuid nende arvukused Läänemere kirdeosas (Gotlandi saarest Saaristomereni, ja Soome lahes) on…
Loe edasi
Ülevaade sagedamatest karvastest vihmametsa asukatest

Ülevaade sagedamatest karvastest vihmametsa asukatest

Blogi
Nii suuri imetajaid nagu meie põder või karu vihmametsas ei ole. Jaaguar ning taapir, kes on nagu väikese lontja moodustisega hall siga, kuigi vereliinilt hobuse ja ninasarviku sugulane, on Amazonases kõige suuremad imetajad. Looduses on peamised kohtumised Prantsuse Gujaana vihmametsa imetajatega olnud maanteel. Nagu metsamassiivide vahel ikka, ületavad loomad sageli teed. Vilksamisi olen näinud aguutisid (Dasyprocta agouti), kes on üsna tavalised mõne kilo raskused närilised, neil on pikad jalad, kuid saba pole justnagu ollagi. Kuigi neil pole ka pikki kõrvu, võivad nad vilksamisi jänest meenutada. Temast väiksem on ’punaacouchi’ (Myoprocta acouchy), kes üle tee lipates meenutas pigem tumehalli merisiga, aga temal lohiseb ka lühikene rotilik sabajupp. Kohata võib samuti mõnd jahimeeste lemmikuist, pekaarisid (Tayassu sp.), kohalikke väikeseid hallikarvalisi sigu, üle tee kiirustamas. Paar korda olen kohanud väikest triibulist looma –…
Loe edasi
Kuulsaid sinisetiivalisi Morpho liblikaid köidab sinine värv

Kuulsaid sinisetiivalisi Morpho liblikaid köidab sinine värv

Blogi
Amazonase ühed kuulsamad iludused on erksate metaljalt läikivate siniste tiibadega koerlibliklased perekonnast – Morpho. Olenevalt liigist varieerub sinise värvitoon – osad on heledamad valkjassinised, teised tumedamad või lillakad. Sinisetiivalistest kõige levinum on Morpho menelaus, kelle tiivad on kogu ulatuses läikivad ja tugevsinised. [caption id="attachment_1075" align="aligncenter" width="524"] Morpho Menelaus. Pilt on loomulikult lavastatud. Lehele maandunud liblikas hoiab tavaliselt tiivad seljale pakituna koos.[/caption] Morphod on väga levinud ning neid võib kohata igapäevaselt. Suur, kaunis ja värviline köidab ka kollektsionääride ja turistide tähelepanu. Liblikaid raamitakse, tiibadest tehakse ehteid ning liblikapüüdjaid on Prantsuse Gujaanas palju. Seda enam, et erinevalt paljudest teistest riikidest, ei ole siin putukad kaitstavad ja nende väljavedu maksustatud. Liblikapüük kõlab omaette väga idüllilisena – võrk käes, nina taevasse suunatud ja jooks lendava liblika suunas. Kuna kõrvetaval aasal on liblikaid harva, siis…
Loe edasi
Miks kasutatakse Eesti küpsistes palmiõli ja kas saaks ka ilma?

Miks kasutatakse Eesti küpsistes palmiõli ja kas saaks ka ilma?

Blogi
Oleme Zooloogid 2.0 raames korduvalt toonitanud teadliku tarbimise tähtsust ja üksikinimese olulisust globaalsete protsesside mõjutamisel. Püüame ka ise oma nõuannetest lähtuda ja ausalt – olen hakanud poes veetma mõnedki minutid rohkem, lugedes tootepakendite tähistusi ja koostisi. Nii olingi üllatunud, kui nägin, et tavaline Kalevi šokolaad (millel on kena säästlikust kaubandusest pärineva kakao tähis – UTZ Certified) sisaldab nii palmi- kui võiseemnikuõli. Veidi loogilist mõtlemist viis järelduseni, et õlid sisalduvad šokolaadis olevates küpsisetükkides. Tõepoolest, meie kodumaise tootja, Kalevi, küpsised on tehtud teiselpool maailma kasvavate õlipalmide rasvadest. Miks? [caption id="attachment_1108" align="aligncenter" width="800"] Orangutani beebid Indoneesias spetsiaalses hoolekodus, kuhu nad on sattunud elupaikade hävimise tagajärjel. Indoneesias asuvad õlipalmikasvandused on peamiseks põhjuseks sealsete vihmametsade raiumisel ning selle tulemusena kaotavad suured inimahvid enda elualad, napib toitu ning tekivad teravad otsekonfliktid inimeste ja orangutanide vahel.[/caption] [caption…
Loe edasi
Vihmametsas ei ole iga lehe all tonti

Vihmametsas ei ole iga lehe all tonti

Blogi
Vihmametsa kuvand on enamasti väga idülliline. Küllap ettekujutus lopsakatest palmilehtedest, suurtest ja värvilistest putukatest, puuotsas kalpsavatest ahvidest ja erinevatest loodusfilmidest tuttavad kaadrid muudavad kõik vihmametsa veelgi atraktiivsemaks. Ilmselt on üldtuntud teadmine, et vihmametsa pinnas pole sugugi viljakas, sest kõik toiteväärtuslik võetakse kohe kasutusse ja ülejäänu uhub vihm minema. Siiski on veel rida asjaolusid, mis võivad paista üllatavatena. Näiteks vihmametsas ei saja kogu aeg vihma. Kuivaperioodil ei saja vahel nädalaid mitte piiskagi. Tõepoolest on vihmametsaski kuivaperiood, mis näiteks Prantsuse Gujaanas kestab juuli lõpust kuni detsembri alguseni. Samuti ei ole kogu Amazonas üks suur ühtne mets, vaid selle eri piirkonnad verieeruvad nii liikide kui niinimetatud üldise väljanägemise poolest. Oma panuse sellesse varieeruvusse annab ka künklik või mägine maastik. [caption id="attachment_1064" align="aligncenter" width="819"] Vihmamets ja ojja küündivad plankjuured.[/caption] [caption id="attachment_1086" align="aligncenter" width="819"] Ilus…
Loe edasi
Kas elurikkuse kaitsmine on sentimentaalne ja kasutu ettevõtmine?

Kas elurikkuse kaitsmine on sentimentaalne ja kasutu ettevõtmine?

Blogi
Umbes nädal aega tagasi avaldasid Washington Post, the Independent ja Chicago Tribune artikli, mis pärines George Washingtoni ülikooli bioloogiaprofessori Alexander Pyroni sulest. Artikli põhiidee oli, et ohustatud liikide kaitsmine ei ole vajalik, sest väljasuremised on evolutsiooni loomulikuks osaks. Pyroni argumendid olid järgmised. Massilised väljasuremistelained hävitavad nii ehk naa teatava regulaarsusega suure osa olemasolevaid liike. Umbes 50 kuni 100 miljoni aasta tagant pühitakse nii minema 95% liikidest, kuid nendest ei jää tühja kohta. Kaovad enamasti kehvemini toimetulevad ja keskkonnaga halvemini kohastunud liigid, ning nende asemele tekivad uued, paremini kohastunud liigid. Hetkel on käimas hinnanguliselt kuues selline suur väljasuremistelaine Maa ajaloos, ning selle on põhjustanud looduskeskkonna ümberkujundamine inimeste poolt. Pyroni arvates on inimtegevuse tagajärjeks oleva väljasuremistelainega kaasnev „paanika“ teadlaste hulgas ja laiemalt ühiskonnas ebavajalik, rumal ja kulukas. Liike on alati välja surnud,…
Loe edasi
Millest alustada jäätmete sorteerimist?

Millest alustada jäätmete sorteerimist?

Blogi
Kui tahta midagi suurt ära teha, tasub ikka alustada sammudest, kus väikseimast pingutusest suurim kasu sünnib. Käesolevas postituses annab TÜ doktorant, ja Tartu Loodusmaja keskkonnainfospetsialist Heli Einberg nõu, mis oleks need väikesed sammud, millega sa tavakodanikuga jäätmete taaskasutusse kõige rohkem kasu saad tuua. Aega on kõigil napilt, nii et mõistetav, kui sa ei malda tervet lugu lõpuni lugeda. Lühidalt võib alljärgneva loo kokku võtta kolme praktilise põhireegliga (alustades olulisimast): 1. Ära kunagi pane bio- ega olmejäätmeid pakendikonteinerisse; 2. Kui viitsid, siis ära pane biojäätmeid ka olmejäätmetesse; ning 3. kui sul on näpus mistahes puhas ümbris, mis tuli kaasa ükskõik millise ostetud kaubaga, ja sa pole päris kindel, kas see ikka on pakend või mis pakend - siis pane see ikka julgelt pakenditesse, ja lase jäätmejaama sorteerijal otsustada, mis sellega edasi…
Loe edasi
Tulnukas: sabaloom

Tulnukas: sabaloom

Blogi
Cercopagis pengoi, ehk maakeeli sabaloom, on üks maailma kurikuulsamaid vesikirpe, kelle sissetungile uude elupaika peaaegu alati järgnevad suured muutused kohalikus elustikus.   Vesikirbud on väikesed vees elavad koorikloomad, kes torkavad kõigepealt silma oma hüppava liikumisviisi poolest. Sellest ka nimi - kirp! Kui suvel mõne kohaliku järve vett läbi tiheda riide kurnata, siis jääb sinna kindlasti pidama ka mõni vesikirp, keda kohe päris palja silmaga võib seal ringi hüppamas näha. Sabalooma järvedest ei ela, leiab teda aga Pärnu lahest, samuti suvel, eriti juuli lõpus ja augustis, kui vesi kõige soojem. [caption id="attachment_987" align="aligncenter" width="600"] Sabaloom. Foto: Dr I. Grigirovich, University of Windsor, Kanada. Allikas: Global Invasive Species Database[/caption]     Tulnukas Sabaloom on invasiivne võõrliik. Selline termin kirjeldab looma või taime, kes on saabunud tema jaoks uude elupaika, ja seal mitte ainult…
Loe edasi
Pildipostitus: Arizona liblikad

Pildipostitus: Arizona liblikad

Blogi
Jätkates eelmise postituse liblikateemat, teen väikese ülevaate kenamatest liblikatest, keda võib kohata Arizonas, kus ma praegu teadustööd tegemas ja elamas olen. Pildid on tehtud Phoenixi botaanikaaia liblikamajas. Kuigi siinsed liblikad on kenad, ei jää Eesti ilusaimad neile kuidagi alla. Pildid on rohkem informatiivse kui kunstlise kvaliteediga, sest esiteks pole ma suurem asi pildistaja, teiseks kasutasin piltide tegemiseks oma telefoni ja kolmandaks rippus pildistamise ajal klammerdudes mu küljes üks kolmeaastane, kes oli otsustanud, et liblikad on ohtlikud loomad. Lisainfoks veel, et monarhliblika erandiga siin postituses toodud liblikatel eestikeelsed liiginimed puuduvad. Olen siin postituses suupärasuse huvides kasutanud ingliskeelsete tavanimede tõlkeid, kuid panen need jutumärkidesse, et rõhutada asjaolu, et need ei ole kuidagi ametlikud nimeversioonid. Siinkohal on oluline ka rõhutada, et eestikeelsete liiginimede andmine peabki jääma ekspertidest komisjonide tööks ning mitte juhutõlgetel põhinevaks. Lindude…
Loe edasi
Rahvusliblikas!

Rahvusliblikas!

Blogi
Eesti Lepidopteroloogide Selts kutsub Eestile EV100 raames rahvusliblikat valima! Liblikatesse on alati enamasti hästi suhtutud. Liblikate hämmastav moone väikesest „ussikesest” (röövikust) läbi muumiana näiva nuku tiivuliseks ja kauniks liblikaks (valmikuks) on teinud nendest taassünni ja surematuse sümboli. Paljud maailma rahvad seostavad oma loomise lugu just liblikatega. Liblikaid peeti hingeloomadeks, kelles elasid edasi kas inimeste või ka koduloomade hinged. Liblikaid on peetud ka endeloomadeks. On aeg ka Eesti rahval oma sümbolite hulka üks tore liblikas lisada. Hääletada saab 2017.aasta lõpuni! Kandidaatidega tutvumiseks kliki SIIA. Rahvusliblika valimiseks mine LEHELE [caption id="attachment_940" align="aligncenter" width="800"] 2017 aasta liblikas, sini-paelöölane (Catocala fraxini). Foto: www.rahvusliblikas.ee[/caption] Millised on Zooloogid 2.0 blogi autorite personaalsed lemmikud (ei me ei ürita teha valimisreklaami ega teid mõjutada): Andro: Minu hääle sai sini-paelöölane! Just tänu tagatiival paistvate kodumaa lipu värvide tõttu on tema mu arvates…
Loe edasi
Veel neli nippi maailma päästmiseks

Veel neli nippi maailma päästmiseks

Blogi
See lühike postitus on inspireeritud Tuule artiklist “Kuraditosin nippi maailma päästmiseks”. Nõustun Tuule poolt juba loetletud soovitustega kahel käel, kuid tundsin ka, et neli olulist nippi tahaks omalt poolt veel lisada. Hoia tervist! Nii füüsilist kui vaimset. Lisaks füüsilisele aktiivsusele eeldab see ka muid valikuid – alkoholi tarbi vaid mõõdukalt (kui üldse), ära suitseta, piira süsivesikuid. Jälgi, et toit, mida sööd, oleks rasva- ja valgurikas ning mitmekesine. Proovi teha nii, et su päevas oleks hetk aega maha võtta, ja hingata, ning sotsialiseeruda. Üks keskkonnakahjulikumaid protsesse on inimeste tootmine. Iga inimese üleskasvatamine on kulutanud kujuteldamatult palju ressursse, ja su jätkuv eksistents kulutab neid edasi. Kuid mida vähem kulub su peale arstiabi ja ravimeid su elu jooksul, seda väiksem on su kahjulik mõju keskkonnale. Kui töötad üle ja põled läbi, lähed hulluks või…
Loe edasi
“Kaduvate liikide kannul” isutekitaja!

“Kaduvate liikide kannul” isutekitaja!

Blogi
Liigid surevad praegu välja sama intensiivselt kui umbes 60 miljoni aasta eest, mil planeedilt kadusid dinosaurused, ning olukorra tõsidusele viitavad teadlased juba mõnda aega. Näiteks kaob maamunalt keskmiselt kaks selgroogsete liiki aastas ning kolm ruutkilomeetrit mulda päevas. Vähe sellest, hinnangute kohaselt on kõikide loomade hulk Maal viimase neljakümne aasta jooksul vähenenud ligi 50 %. IUCN raporti kohaselt on inimkond alates aastast 1500 aidanud kaasa vähemalt 322 liigi kadumisele. Maailma ühes prežtiiseimas teadusajakirjas "Science" ilmunud ja liikide kadumist käsitlev artikkel väidab aga koguni seda, et kõikide loomaliikide populatsioonide arvukus on kahanenud keskmiselt 25 %. Kui eelnevad faktid panevad eelkõige muretsema looduskaitsjaid ja -teadlasi, siis märksa kõnekam on aduda, et peagi ei pruugi vabast loodusest leida enam tiigreid, jääkarusid, kaelkirjakuid ja elevante ning isegi Eesti metsaaluseid kattev mustikavaip ei pruugi varsti olla…
Loe edasi
Mis on saanud püütonipoegadest vol2?

Mis on saanud püütonipoegadest vol2?

Blogi
Juuli keskel ilmavalgust näinud kolmest püütonihakatisest on tänaseks kahjuks elus ainult üks. Kiiresti kosuvat kolme kuu vanust madu, kes enne esimest kestumist ei toitunud, kuid on praeguseks kestunud ja hiirte näol oma esimesed kõhutäied saanud, näeb muuseumi elavnurgas. Pärast seda, kui kõik maod olid munadest väljunud, sai selgeks, et üks neist deformeerunud selgroo tõttu tõenäoliselt elama ei jää. Teise mao saatuse otsustas põletik, mida omakorda soodustas vigastatud nahk. Milliste asjaolude tõttu noorloomale antud vigastused tekkinud olid on jäänud selgusetuks. Peamiselt just selgroo väärarengute (kõver lülisammas või puudulik saba) tekke põhjuseks loetakse temperatuuri kõikumist inkubatsiooniperioodi vältel. Embrüonaalses arengujärgus tekkinud väärarengud on seotud temperatuurist sõltuvate molekulaarbioloogiliste protsessidega. See tähendab seda, et embrüote arenguks optimaalse temperatuuri juures toimuvad need protsessid "õigesti" ning embrüo areneb normaalselt, aga ekstreemumite juures (temperatuur on embrüo normaalseks arenguks liiga madal või…
Loe edasi
Teaduspublitseerimise räpased saladused

Teaduspublitseerimise räpased saladused

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse köögipoole tutvustamisel ei saa üle ega ümber teaduspublitseerimisest. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et teadlastel tuleb artikleid nagu Vändrast saelaudu. Ole ainult mees (või naine) ja kirjuta oma teadustulemused inglise keeles artikliks ning saada ajakirja – ja ongi olemas. Tegelikkus on aga teistsugune, ning teaduspublitseerimine pole kaugeltki nii objektiivne ja läbipaistev kui olla võiks. Et oma töö tulemusi teadusajakirjades avaldada, tuleb läbida karm kadalipp – ajakirja valik, toimetajast „möödapääsemine“ ja eelretsenseerimine, kus artiklit loevad ja arvustavad teised teadlased. Toimetaja ei pruugi artiklit retsensentidele saatagi, kui peab seda ajakirja jaoks mitte sobivaks. Retsensendid ei pruugi piisavalt süveneda ning teha pealiskaudse töö tulemusena ebaadekvaatset kriitikat. Esimesele eelretsenseerimisringile võib järgneda teine ja kolmaski, ning isegi mitme toimetamisringi järel võib ajakiri artikli tagasi lükata. Siis tuleb kogu tsüklit uues ajakirjas jälle alustada. Nii võib…
Loe edasi
Merikotkas on Eesti looduskaitse edulugu. Kui ta just pliimürgitusse suremas ei ole…

Merikotkas on Eesti looduskaitse edulugu. Kui ta just pliimürgitusse suremas ei ole…

Blogi, Teadusuudis
Tänasel päeval läheb merikotka populatsioonil hästi, kuid see ei ole olnud alati nii. Inimtekkelised põhjused nagu keskkonnamürgid, elupaikade hävitamine, lindude tapmine viisid eelmise sajandi esimesel poolel merikotka populatsiooni ülimalt kriitilisse seisu. Peale oluliste keskkonnamürkide keelustamist, mis kahjustasid ka inimeste tervist  ja liigi kaitse alla võtmise, on saanud merikotkast Eesti looduskaitse edulugu. [caption id="attachment_860" align="aligncenter" width="819"] Veebikaamerast tuttav kotkapaar koos järglastega. Foto: looduskalender.ee.[/caption] Kuigi kotkapopulatsioon on kasvamas ja looduskaitsjad võiksid nüüd rahulikult puhata, juhatab liik kätte hulga uusi murekohti, mis tulenevad inimeste tegemistest  praegu või lähiminevikus  ja mis mõjutavad nii merikotkast kui ka kõiki teisi liike, sealhulgas inimesi: Näiteks jahimoonas kasutatav plii, mille tagajärjel kannatavad ja surevad linnud. Ainuüksi Eestis testitud merikotkaste kudedest 52 protsendil on mõõdetud pliikogused väga kõrged, isegi üle surmava taseme. Sellele lisandub veel hulgaliselt linde, kes hukkuvad…
Loe edasi
Planktonijaht: uus perekondlik ajaveetmise viis

Planktonijaht: uus perekondlik ajaveetmise viis

Blogi
Eestlasele meeldib looduses käia: on tavaline, et pered korjavad metsas mustikaid ja kukeseeni, isad käivad poegadega kalal ning usinamad matkal ja telkimaski. Meri on siiski veel paljudele hirmutav ja tundmatu meedium (tõsi, trend on vaikselt muutumas) – kuid merel huvitavalt ja harivalt aja veetmine seda meeldejäävam. Merele minekuks on vajalik paat ja seente asemel saab korjata näiteks planktonit. [gallery size="medium" ids="846,847,845"] Olgugi, et minu doktoritöö on kirjutatud mere teemal (toksiliste ainete mõju kaladele), ei ole plankton minu jaoks just liiga koduseks ja igapäevaseks uurimisteemaks. Planktoniks nimetatakse sisuliselt kõiki mereorganisme, kelle liikumist mõjutavad tuuled ja hoovused rohkem kui eluka endi siputamine. Tavaliselt peetakse planktoni all silmas just kõikvõimelikke väikseid loomakesi – a’la vesikirbud (loomne plankton ehk zooplankton) või vetikad ja sinivetikad (vastavalt siis taimne ehk fütoplankton ja tsüanobakterid ehk bakterioplankton). Tegelikult…
Loe edasi
Video: kes elab heina sees…

Video: kes elab heina sees…

Blogi
[video width="1920" height="1080" mp4="https://zooloogiablogi.ee/wp-content/uploads/2017/10/grassland_invert_Helm.mp4"][/video]   Seemnekogumise kõrvalsaadused Suvine õiterikas niit koosneb teatavasti lilleilust, lendlevatest kirjudest liblikatest ja sumisevatest mesilastest. Suurem osa niitude loomsest elustikust ei paista aga niidunautlejale esmapilgul silma, vaid toimetab oma tegemisi rohukõrtel, lehtedel, mullapinnal ja selle all. Taimestikul askeldavate oleste nägemiseks on vaja kannatust ja silmateravust ... või siis mehhaniseeritud seemnekogujat. Seemnekoguja kogub kõike, mis taimestikus on lahtist: seemneid, kuivanud taimeosi ja sageli seemnetega võrreldavates kogustes selgrootuid loomi. Kõige nobedamad putukad (kärbsed) muidugi lendavad enne masinasse sattumist minema. Pikaldasema mõtlemisega lendajad (lutikad, mardikad), need, kel lendamine pole veel eakohane (liblikaröövikud, lutikate vastsed) või tiibade puudumise tõttu suisa võimatu (ämblikud), peavad esialgu ootama oma saatust kannatlikult nagu taimeseemnedki seemnekoguja mahukas mürisevas ja rappuvas kõhus. Kogutud seemneid saab kasutada uute niitude loomisel ja kehvas seisundis niitude taastamisel. Loomulikult on…
Loe edasi
Suvised kunstilised rohevetikad

Suvised kunstilised rohevetikad

Blogi
[caption id="attachment_816" align="aligncenter" width="819"] Fotod: Riina Klais[/caption] See väga kunstilise geomeetriaga organism kuulub mikroskoopiliste rohevetikate hulka ning on üsna sage suvine element meie järvede toiduahelais. Palja silmaga teda küll ei näe, sest tema läbimõõduks ei ole enamasti rohkem kui 50-100 mikromeetrit. Mikroskoopilised vetikad esinevad peamiselt kolmes eluvormis – üksikute vabalt elevate rakkudena, kolooniatena, või tsönoobiumitena. Nii koloonia kui tsönoobium tähistavad üksteise küljes olevate rakkude kogumeid, ühe olulise erinevusega – et tsönoobiumis rakud omavahel ka suhtlevad, ega saa hakkama üksteiseta. Kõige omapärasem vaatepilt Pediastrumi juures on vahetult peale paljunemist. Enamus vetikaid paljuneb nii, et iga rakk pooldub kaheks uueks rakuks. Pediastrumi puhul aga hüppab igast väikesest hambakesest välja tibatilluke, kuid juba täiuslik koopia kogu tsönoobiumist. Tsönoobium: Tsönoobium on kindla rakkude arvuga koloonia, mis on tekkinud raku simultaanse jagunemise tulemusena. (Ökoloogialeksikon) [caption id="attachment_820" align="aligncenter" width="654"] Foto: Riina…
Loe edasi
Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Blogi
Artikkel on Zooloogid 2.0 autorite ühislooming Enamik meist nõustub, et eluslooduse mitmekesisuse säilimine ning puhas loodus on väga olulised. Enamasti mõtleme sellele aga hajameelselt, muuseas, pidades probleeme loodusega üksikisiku jaoks liiga suureks. „Mida mina siin ikka muuta saan?“ on väga levinud arvamus. Selle artikliga tahame selle väärarusaama kummutada. Esiteks, just tarbijate, üksikisikute käes on võti tootjate ja poliitikute mõjutamiseks. Kui meie keskkonnavaenulikku kraami ei tarbi, ei ole ka seda mõtet lettidele tuua. Teiseks, elurikkust saab suurendada isegi väikeste sammudega, rajades looduslikele liikidele sobilikke mikroelupaiku või toitumisvõimalusi. Kui igaüks meist loob oma koduaias või kogukonnaruumis võimalused elurikkusele, siis see elurikkus ka sinna tuleb – olgu piirkonnaks kasvõi üksainus aiake või peenar. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et loodust hoides ja looduse mitmekesisust kaitstes loome tegelikult ka endale sobivama elukeskkonna. Meie oleme…
Loe edasi
Kuidas ma presidendi juures käisin…

Kuidas ma presidendi juures käisin…

Blogi
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis tegemist on ilmselgelt teaduskommunikatsiooni edulooga. Mõned nädalad tagasi avaldatud kriitiline arvamuslugu “Randel Kreitsberg: keda huvitavad mesilased?!”, mis kulutulena Eesti meedias levis, jõudis ilmselt ka riigijuhini – ja nii see kutse Kadrioru lossi ka alguse sai. Pole just palju teadlasi, eriti biolooge, kes oleks käinud Vabariigi Presidendi kutsel temaatilises arutelus osalemas. Nii ma astusingi kerge ärevuse, elevuse ja ootusega esimest korda elus Kadrioru lossi peauksest sisse. [caption id="attachment_765" align="aligncenter" width="819"] Tallinna-võõra inimesena oli esimene mõte, et kus ma seal Kadriorus parkima hakkan. Rõõm oli suur, kui autoga presidendi juurde treppi sai sõita. Foto: Randel Kreitsberg[/caption] Nii nagu varasemast infovahetusest teada, loodeti et meevõtmisele järgnev arutelu katab teemasid laiemalt kui ainult mesilaste mürgitamine. Presidenti on juba mõnda aega paelunud linnamesilaste pidamisega seotu ja arutelu…
Loe edasi
Külaskäik rohtlahaukurite linna

Külaskäik rohtlahaukurite linna

Blogi
USA-s sai esmaspäeval vaadelda täielikku päikesevarjutust. Ka mina võtsin perega ette 16-tunni pikkuse sõidu Phoenixist Wyomingi, et täisvarju piirkonda jõuda. Wyomingis jäi aega külastada ka muid põnevaid kohti. Üheks selliseks kohaks oli mustsaba-rohtlahaukurite (ing. K. prairie dog) linn. Rohtlahaukurid on näriliste hulka kuuluvad loomad, kelle looduslikuks levilaks on Põhja-Ameerika rohtlad. Nad on väga sotsiaalsed loomad, kes elavad perekonnagruppidena suurtes kolooniates ehk „linnades“. Ühes linnas võib elada mitukümmend perekonda. Perekonna moodustavad enamasti üks isasloom ja mitu emaslooma koos oma järglastega. Nende elupaigaks on 5-10 meetri pikkused ja 2-3 meetri sügavused urud, kus nad leiavad varju suvise kuuma ja kuiva ning talvise kohati kaunis käreda külma eest. Siiani ei olda päris ühel meelel selles osas, kas rohtlahaukurid hoolitsevad poegade eest ühiselt või mitte. Urusüsteemi kuulub lisaks magamiskambrile ja talvitumiskambrile ka imetamiskamber, kus…
Loe edasi
Pilte välitöödelt, 2. osa

Pilte välitöödelt, 2. osa

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Eesti päevaliblikate kaardistamise projekt on jõudnud lõpule - 1200 püügipunkti on kahe aasta jooksul läbitud ning põnevat infot on analüüsimisele-avalikustamisele tulemas omajagu. Välitööd on heaks motivaatoriks, et "sunniviisiliselt" end metsa ajada. Suve teise poole metsaskäigud mööduvad parmude toitmise tähe all - huvitaval kombel jätavad parmud sind rahule siis kui vaikselt paigal oled, eriti ei rabele ja nö maha jahtud. Nii on võimalik täitsa mõnusalt kaelani ulatuva heina, sarikaliste, pilliroo ja kassitapu võsas passida ja jälgida kuidas rohetäpikud üksteist taga ajavad või kolm noort kitse(sokku?) niiduveeres peesitavad. Mõned pildid augusti alguse välitöödelt: [caption id="attachment_737" align="aligncenter" width="819"] Muskussikk on väheesinev hiiglaslik siklane, kes elab salumetsades (need on need, mida meil vähe on) ja kelle vastsed arenevad ja toituvad vanades pajudes (remmelgakaitsjad!).[/caption] [caption id="attachment_738" align="aligncenter" width="819"] Sini-must-valge pasknääri sulg on langenud metsateel leidunud…
Loe edasi
Arvamus: Keda huvitavad mesilased?!

Arvamus: Keda huvitavad mesilased?!

Blogi
Ajal, mil kõik Eesti meediakanalid pasundavad surnud mesilastest jäetakse tähele panemata ja mõistmata, et tegemist on meeldetuletusega millegi hoopis suurema kohta. Loomulikult, mesilaste suremine on nõretav greenpeace’ilik juhtum, mis aitab probleemile lihtsustatud ja kõigile arusaadaval moel tähelepanu pöörata. Kuid probleem ei ole mesilaste suremises! Eesti avalikkus avastaks justkui esimest korda, et põllumajanduses ja mujal meie ümber kasutatakse keskkonna kujundamiseks mürke ning, püha jumal, mürk on tõepoolest mürgine. “Eesti on kõigil sabas,” otsib ajakirjandus justkui riikliku karmavõla leevendamiseks lohutust numbritest, näitamaks, et Eestis kasutusel olevad kemikaalide kogused on ülejäänud Euroopa riikidega võrreldes minimaalsed. Kinnitavad ka põllumehed, et mürgitamine on kallis lõbu ja kui vaja ei oleks, siis heameelega ei mürgitaks. Kõlab usutavalt. Mis jäetakse unustamata on asjaolu, et Eesti on vaid väike väljamõeldud piiriga lapikene planeedil Maa ning meil on kõikide…
Loe edasi
Metsiku Lääne loomad

Metsiku Lääne loomad

Blogi
Sel suvel võtsime puhkuse ajal perega ette viienädalase automatka USA lääneosas, läbides kaheksa osariiki ja külastades 12 rahvusparki. Ameerika lääneosa on praegugi veel suures osas üsna hõredalt asustatud ning metsikule loodusele on lahkelt ruumi jäetud. Siin postituses tutvustan lühidalt loomi, keda oma reisil kohtasin. Pildistamine ei olnud reisil sugugi prioriteet, ja nii ongi pildile jäänud loomade arv küllalt väike. Siiski loodan anda väikese ülevaate Metsiku Lääne levinumatest loomadest. Kui ma mõne liigi valesti olen määranud, siis on täpsustavad kommentaarid väga teretulnud. Piltide autorid oleme mina ja Siim Sepp. [caption id="attachment_696" align="alignnone" width="761"] Sceloporus magister[/caption] Sisalik Utah (pool)kõrbes. Liigi määramine on amatöörile keeruline. Pakun, et see võib olla Sceloporus magister, inglise keeli desert spiny lizard. Määramise muudab raskemaks asjaolu, et need sisalikud on võimelised sõltuvalt õhutemperatuurist värvi muutma, et oma kehatemperatuuri…
Loe edasi
Mis on saanud püütonipoegadest?

Mis on saanud püütonipoegadest?

Blogi
Eelmisel nädalal levis erinevates Eesti meediakanalites uudis Tartu ülikooli loodusmuuseumis koorunud püütonipoegadest. Pojad on praeguseks juba nädalakese elanud – hoiame zooloogiablogiga nende arengul ja tegemistel ka edaspidi silma peal, sest just Andro Truuverk, meie blogi üks autoritest, on selle loo võtmeisikuks. Andro, kuidas kogu lugu alguse sai? “26. aprillil, kui muuseumis elav emane kuningpüüton viis muna munes olin mina Horvaatias liblikatemaatilisel konverentsil. Munade olemasolust sain teada facebooki vahendusel, kui kolleeg munakurna ümber keerdunud püütonist pildi saatis. Peale seda läks kiireks! Palusin sõbrannal, kel erinevate roomajamunade välja inkubeerimisel minust rohkem kogemust, kuningpüütoni munad inkubaatorisse toimetada, et loodete arenguks stabiilne 28 kraadine temperatuur ja kõrgem õhuniiskus tagada. Viiest munast kaks hukkus, tõenäoliselt ei olnud need viljastatud või oli neil mõni muu häda. Esimene muna purunes 14. juulil. Tunne oli hea... kerge pingelangus,…
Loe edasi
Pilte välitöödelt: kalakajakad aitavad mõista vanemate mõju lastele

Pilte välitöödelt: kalakajakad aitavad mõista vanemate mõju lastele

Blogi
On igivana küsimus, kui suures osas mõjutab lapsi loodus ja kui suures osa kasvatus (nature vs nurture), ehk kas meie elusaatuse määrab ära peamiselt meie geneetiline taust või vanemate poolt kujundatud keskkond, milles me üles kasvame. Üks tegur, mis järeltulijaid oluliselt mõjutab, on vanemate vanus. Loogiliselt võib oletada mitmeid mehhanisme, mille kaudu vanemate ja nooremate vanemate laste kasvukeskkond erineda võiks. Näiteks võiks eeldada, et nooremad vanemad on ehk muretumad, samas kui vanas eas järeltulija saanud kipuvad üle hoolitsema. Ka vanemate kogemustepagas ning majanduslik olukord sõltuvalt ilmselt oluliselt nende vanusest. On aga ka füsioloogilisi mehhanisme, mis võivad põhjustada erinevusi noorte ja vanemate lapsevanemate järglaste elusaatuses. Näiteks on võimalik, et vanade vanemate lapsed vananevad ka ise kiiremini, kuna nende telomeerid lühenevad kiiremini. Telomeerid on mittekodeerivad korduvad DNA järjestused kromosoomide otstes, mis lühenevad…
Loe edasi
Pilte välitöödelt, suvi 2017

Pilte välitöödelt, suvi 2017

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Zooloogid 2.0 blogi on suveperioodil veidi rahulikum kui talvisel ajal - ja see on ka mõistetav, sest zooloogid on ju välitöödel. Postitame teilegi pilte siit- ja sealtpoolt metsa, et meelitada linnast välja loodusesse ning kasvõi selleks, et peibutada valima õppesuunaks bioloogia, zooloogia, botaanika. Loodusteadused on ägedad ja välitöödel saab pruuniks, saledaks ning näeb asju, mida mujal ei näe. Ise veetsin nädalavahetuse metsas liblikate kaardistamise projekti raames päevaliblikaid püüdmas ning kahe päevaga jõudsin näha nii põtra, metskitsesid, kotkaid, sookurgi - uskuge, hoopis teine asi on kui põder sulle metsasihil vastu jalutab, võrreldes autoaknast nähtud loomaga. Põder on suur, ilmeka näo ja graatsilise sammuga loom, kes tuletab meelde aukartust looduse vastu (kasvõi ainult seetõttu, et tema peab selles parmu-kärbse-sääse pilves 24 h viibima, samas kui mina pääsesin vaid nädalavahetusega). Vaata ka Tartu…
Loe edasi
Miks linnud oma poegi tapavad?

Miks linnud oma poegi tapavad?

Blogi
Nii sel kui eelnevatel aastatel on must toonekure pesakaamera jälgijad olnud tunnistajaks pealtnäha arusaamatutele ja kohutavatele sündmustele. Üks hiljuti koorunud kohevatest sulepalli-tibudest tõugatakse vanemate poolt pesa servale ning määratakse hukkumisele, või pannakse koguni vanemate endi poolt nahka. Infantitsiid pesakonna suuruse reguleerimiseks on lindude hulgas mitte küll üldlevinud, kuid siiski üsna tavaline nähtus, ja sageli esineb see just suurematel linnuliikidel. Põhjuseks on pea alati ressursside piiratus – kõigi koorunud poegade toitmiseks ja hooldamiseks ei jagu vanematel energiat, aega ega toitu. Kas see tähendab, et lind oleks pidanud munema vähem mune? See oleks olnud väga suur viga, kui mõni munadest poleks koorunud. Linnul tasub ilmselt ära muneda igaks juhuks rohkem mune. Tagavaramuna kindlustab haudumise käigus juhtuvate õnnetuste ning muna sees hukkuvate loodete puhuks. Näiteks konnakotkad munevad valdavalt kaks muna, aga küllalt sageli on…
Loe edasi
Amotz Zahavi mälestuseks: arutu toretsemise ratsionaliseerija

Amotz Zahavi mälestuseks: arutu toretsemise ratsionaliseerija

Blogi
Iisraeli evolutsioonibioloog Amotz Zahavi põnev ja avastusi täis elutee sai otsa läinud reedel, 12. mail. Kui Iisraelis oli Zahavi tuntud eelkõige kui looduskaitsja ja Iisraeli looduskaitseseltsi rajaja, siis teadlaste hulgas tuntakse teda kui teedrajava ja intrigeeriva kuluka signaliseerimise hüpoteesi autorit. Kuluka signaliseerimise hüpotees (handicap principle) on üks olulisemaid ideid loomade omavahelise suhtluse aluseks olevat signaliseerimist seletavate teooriate hulgas. Selle teooria kohaselt tagab signaalide usaldusväärsuse nende hind. Klassikaliseks näiteks on paabulinnu saba – vaid kõige tugevam ja osavam isaslind saab endale sellist arutut toretsemist lubada. Vaid kõrge hind takistab vähemkvaliteetsetel isenditel signaale bluffida. Põdur paabulind ei saa kasvatada uhket saba ja vaene mees ei saa osta kallist luksusautot. Zahavi teooria ei jää aga vaid paarilisevaliku raamidesse. Samamoodi aitab signaalide kõrge hind infot vahetada ka konkurentide, liitlaste ja vaenlastega. Ähvardussignaalid töötavad vaid…
Loe edasi
Kui reostunud on Soome laht?

Kui reostunud on Soome laht?

Blogi, Teadusuudis
Ametliku nimega “Eesti rannikumere reostuse hindamine kalade bioloogiliste kahjustuste kaudu” oli kaheaastane Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) finantseeritud projekt. Aastatel 2015 ja 2016 veetsime suved Soome lahel proove kogumas ning usalduskalurite abiga püütud kalu analüüsides. Oleme lühidalt uuringu tulemusi tutvustanud nii temaatilistel seminaridel kui ka AK uudistes, kuid nii maksumaksja kui just vastutulelike kalurite huvides on kindlasti põhjalikumat tagasisidet saada. Mida ja keda me analüüsisime? Uuritavateks kaladeks olid lest, räim ja ahven. Proovipunktid asusid kogu Soome lahe ulatuses: Nõva lahes Läänemaal, Paldiski lahes, Tallinna lahes Naissaare all ning Noblessneri sadama esisel, Muuga lahes Leppneemes, Käsmu lahes ning Purtse jõe suudmealal Ida-Virumaal. Kokku analüüsiti 203 kala: 101 räime, 34 ahvenat ning 68 lesta. Kaladelt võtsime proove ja analüüsisime mitmesiguseid biomarkereid. Lisaks mõõtsime meresette ja –vee proovidest toksiliste ühendite sisaldusi – täpsemalt polütsüklilisi aromaatseid…
Loe edasi
Pildilugu: Kihnu taga ahaskoodikute jahil

Pildilugu: Kihnu taga ahaskoodikute jahil

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Test ja fotod: Riina Klais (muidu lihtsalt numbriteadlane) Käisin sel nädalal Pärnu lahel, kaasas riiklikul mereseirereisil, et endale paar purgitäit ahaskoodikuid püüda ja elusast peast Tartusse tuua. Nimelt olen, põhiliselt vabast ajast ja isiklikust huvist, katsetamas, kui suureks need loomad küllusliku toidu olukorras erinevatel veetemperatuuridel kasvavad (7, 14 ja 21 kraadi juures). Miks – sest need väikesed loomad on meie Liivi lahe räime põhitoidus, ja üldse üks olulisemaid teid, kuidas esmastootjate toodang toiduahela kõrgemate lülideni jõuab, sest peale räime leiab ahaskoodikut ka teiste planktontoiduliste kalade, kalavastsete, ning ka mitmete selgrootute põhimenüüst. Ahaskoodik on kõigusoojane ja kõigusoojaste organismide puhul on seaduspärane see, et välistemperatuuri tõustes muutuvad loomad väiksemaks – st siis väiksematena sirguvad need põlvkonnad, kes kasvavad soojemas vees, mitte juba varem täiskasvanud loomad. Nüppisin kaasatoodud elusproovidest neid loomakesi nüüd kahe päeva…
Loe edasi
Neli jalga neljal real – suurulukid Männikul

Neli jalga neljal real – suurulukid Männikul

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Üks verstapost teel nimega reWiLD on selja taha jäämas – Männiku ulukiuuring on valmis. Viimase poole aasta jooksul teoks saanud töö, mille käigus lugesime kokku põdrad, metssead ja metskitsed, kaardistasime nende elupaigad ja teeületuskohad, vaatasime järgi, mida tulevik toob ning töötasime välja lahenduse, et ära hoida liiklusõnnetused ning tagada loomapopulatsioonide hea käekäik. Tegevuspaik: rohevõrgustiku Männiku tuumala ja seda läbiv Tallinna ringtee.       Rohevõrgustiku tuumala Männiku on metsade ja rabade piirkond Tallinna külje all Nõmme, Saku ja Luige vahel. See on üle-eestilise rohevõrgustiku 40 km² suurune tuumala. Mis tähendab, et selle piirkonna loodus ja elupaigad on ette nähtud metsiku elurikkuse püsimise ja kasvamise paigaks. Seega võisime eeldada, et võrreldes ümbritsevate aladega elavad metsloomad seal suhteliselt head elu. Kohtasime siiski ka skeptikuid, kes leidsid, et nii linnalähedane piirkond ei ole metsloomadele…
Loe edasi