“Geniaalsed linnud” – tõlkesse kadunud, erutav lugemine linnuökoloogile

“Geniaalsed linnud” – tõlkesse kadunud, erutav lugemine linnuökoloogile

Blogi
„Geniaalsed linnud“ (Tänapäev 2018, originaal: Jennifer Ackerman „The Genius of Birds“, 2016, Penguin Press) on vana raamat, kuid kummalisel kombel ei olnud ma seda seni märganud. Lähtudes kõnekäänust „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja“ võikski raamatu unustada, kuid et see mulle siiski silma jäi, silma piltlikult öeldes siniseks lõi, võtan loetut kommenteerida. Ootus oli suur, sest raamatu originaali on kiidetud. Kui kiidetu ilmub eesti keeles, on põhjust elevil olla. Julge pealehakkamine on pool võitu, sestap võib kirjastust kiita. Alustuseks leidsingi raamatust tõiga, mida varem ei teadnud (inimese teadmiste hulk on siiski piiratud ning kuigi igapäevaselt satub mu töölaule mitmeid linnu-uuringuid, ei jõua kõigega kursis olla; jutud sellest, et tean lindudest kõike ja tunnen neid kõiki nägupidi, ei vasta tõele!). Uut teadmist kasutasin loengus tudengite harimisel. Algus oli…
Loe edasi
<strong>Lugemissoovitus. „Ootamatu tõde loomadest“</strong>

Lugemissoovitus. „Ootamatu tõde loomadest“

Blogi
Loomahuvilistel tasub pilk pöörata raamatu „Ootamatu tõde loomadest“ poole, autoriks Lucy Cooke. Autor on zooloogi haridusega, kuid on loomade ja looduse vahendamisel tegutsenud erinevates meediumites, reisinud-näinud palju ja jagab seda ka lugejaga. Hea jutuvestmise oskus ja autori isiklik kogemus lisavad tekstile tublisti värvi. Raamat on mõnus teadusajalooline ülevaade inimkonna vääruskumustest ja -teadmistest (või pigem arvamistest?) zooloogia vallas. Huvitav on lugeda, mida sajandite eest teaduspioneerid, oma aja tuntud zooloogid, liikidest teadsid: kuidas loomad tekivad või muunduvad ühest liigist teiseks, kes on kelle käsilane jne. "Ootamatu tõde loomadest". Foto: Marko Mägi Peatükid on nimetatud ühe liigi järgi, kuid igas loos on põikeid teiste loomade manu, kel on peategelasega sarnaseid omadusi, puudusi või harjumusi. On ka kohti, kus tahaks silma kinni pigistada, ei tahaks edasi lugeda, sest arvestades autori stiili, mis nii mõnigi…
Loe edasi
Juhan Auli mälestused „Mõned reakesed, meelelahutuseks“

Juhan Auli mälestused „Mõned reakesed, meelelahutuseks“

Blogi
Ilmselt ei ole bioloogi, kes ei ole õpingute vältel kokku puutunud Auli nimega. Isegi botaanikat, mükoloogiat, lihhenoloogiat või teisi väheliikuvaid organisme sümpaatsemaks pidavad tudengid on mingil hetkel kasvõi korraks peos hoidnud Juhan Auli zooloogia raamatuid, olgu selleks „Selgroogsete zooloogia“, „Zooloogia võõrsõnade leksikon“ või „Eesti NSV imetajad“. Viimast tudeerisin mõne aja eest üsna põhjalikult laste loomaraamatut kirjutades, sest pean teost seni detailseimaks meie piirkonna imetajatefauna ülevaateks (ilmumisaega arvestades (1957) tuleb siiski täienduseks uuemat kirjandust kõrvale lugeda). Auli meenutused ja valik tema zooloogilisest pärandist minu raamaturiiulist. Foto: Marko Mägi Sõnaga, olude sunnil Eesti zooloogiasse olulise jälje jätnud Aul, kes siiski end hingelt antropoloogiale pühendas, mälestused said toetajate abiga kaante vahele, et mitte koltuda ja lasta end koidel pureda. Igati väärt täiendus Eesti teadusloo riiulil. Kõik, kes huvitavad Eesti loodusteaduste lähiajaloost, võiks raamatu…
Loe edasi
“Kurjad putukad” – raamat julgele

“Kurjad putukad” – raamat julgele

Blogi
Miks ei ole täna võimalik Euroopas juua veini, mis pärineb algupärastest iidsetest viinamarjasortidest? Kes on need olesed, kes kõik sind hammustada või pista tahavad? Mida kõike nad suudavad? Üks mis kindel – entomoloogiast leiab küllaga põnevaid tõiku ja oleseid, kes suudavad hämmastada või – sõltuvalt lugeja närvikavast – ehmatada. Foto: Marko Mägi Raamatu pealkiri on eksitav, sest lisaks putukatele on raamatus juttu ämblikest, lestadest, puukidest ja teistest ebameeldivaist nugilistest, kes ei kuulu putukate hulka. Vabanduseks ütleb aga autor, et „kurjad putukad“ kõlab märksa paremini kui „kurjad parasiidid“ või „kuri nugiline“. Zooloogina viibutan manitsevalt näppu, kuid see selleks. Raamat on üsna konspektiivne. Ühe liigi „kurjusele“ pühendab autor umbes kolm lehekülge, toob välja tema halvad (ja ka head) küljed, ajaloolise pärandi ja vaagib selle tõesust. Kõik see mõjub veidi kuivalt, meenutab pigem entsüklopeedia…
Loe edasi
Inimene kiirendas mammutite väljasuremist

Inimene kiirendas mammutite väljasuremist

Blogi
Miks kadus viimane mammut? Ühtset vastust ei ole tänini. On andmeid, mis viitavad kliima muutumise mõjule – suured taimtoidulised loomad ei suutnud muutuvate oludega kohaneda. Värskest uuringust selgub, et inimesel oli samuti oluline roll mammuti (Mammuthus primigenius) väljasuremisel Euraasias. Iidsed kaljujoonistused on märk mammutite olulisusest tolleaegsele inimesele. Joonistus raamatust "Biology and man" (1944), CC0 1.0 Mammut (Mammuthus primigenius) kadus Maalt kesk-holotseenis (vt ka Pealtnägija lõiku). Oma eluajal nägid maamutid neandertallasi ja ka tänapäeva inimest: mõlemad sõid mammutit, kasutasid mammuti nahka, luid ja võhku. Kliima soojenedes pärast viimast jääaega 19 000–11 000 aasta eest hakkas Euraasias levima boreaalne mets, mistõttu mammutitele sobilikud rohumaad taandusid. Mammuti luuleiud, DNA kliima- ja ökoloogiline andmestik ning inimese levik heidavad valgust inimese rollile. Arvuti koostatud mudelid näitasid, et inimese ja kliima mõju käis käsikäes, oli pikaajaline ja pidev,…
Loe edasi
Soovituslik lugemine zooloogile

Soovituslik lugemine zooloogile

Blogi
„Kuidas küll selline raamat minust märkamatult mööda on läinud?“ küsisin eneselt, kui juhuslikult raamatupoes Marju Kõivupuu raamatut "Loomad eestlaste elus ja folklooris" silmasin. Tekkis huvi, vaatasin, sirvisin ja nii see mu omaks sai. Asusin innukalt lugema. Paar päeva hiljem sulgesin raamatu ja nentisin, et ei olnud raisatud aeg: silmaring sai taas ühe mõõtme võrra pikendatud, sest senised teadmised meie loomapärimusest olid mul üsna kesised, mõnevõrra olen tuttav linnupärimusega (ka nemad on loomad). Mida teada sain? Ei ütle. Loe ise. Midagi üldist siiski. Minu rõõmuks ei ole raamatus liialt palju juttu liikide bioloogiast, sest kes see ikka viitsib lugeda, mis asju need loomad metsas ajavad. Kirjas on vaid nii palju, kui on vaja pärimuse tausta mõistmiseks. Lugemist alustades häiris veidi, et raamatu sisu ei vasta pealkirjale, sest lisaks eestlastele leiab lugusid…
Loe edasi
Uuringud kinnitavad kodukassi laastavat mõju loomastikule

Uuringud kinnitavad kodukassi laastavat mõju loomastikule

Blogi, Teadusuudis
Omapäi tegutsev kodukass on oht loomastikule. Jalutama läinud või metsistunud kodukasside tõttu hukkub Austraalias aastas sadu miljoneid kahepaikseid, roomajad ja selgrootuid, USA-s ja Hiinas miljardeid linde ja imetajaid. Pelgalt kassi kohalolu tekitab loomades hirmu, mis mõjutab metslooma füsioloogiat, käitumist ja liikumisi. Lisaks levitavad kassid inimestele, mets- ja koduloomadele ohtlikke haigusi (nt marutaud ja toksoplasmoos). Senistest uuringutest järeldub, et kassil on selge negatiivne mõju metsloomadele. Foto: Bousure, Flickr.com, CC BY-NC-ND 2.0 Kasse on uuritud, kuid seni ei ole pööratud tähelepanu uuringute puudustele. Näiteks on ökoloogilised uuringud piirdunud reeglina selgroogsete sigimisperioodiga, on tehtud parasvöötmes või jõukates riikides Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Seetõttu tekib küsimus, kui üldistatavad on seniste uuringute tulemused. Selguse saamiseks lugesid teadlased põhjalikult läbi 2245 teadusuuringut kassidest, leidsid 332-st andmeid, mis olid piisavalt täpsed, et koostada kassimõjude globaalne ülevaade. Regionaalselt on…
Loe edasi
Mitmekesises metsas on inimest ohustavaid  puuke vähem

Mitmekesises metsas on inimest ohustavaid puuke vähem

Blogi, Teadusuudis
Puuk on meie metsade ohtlikuim loom, sest kannab mitmeid ohtlikke haigusi, näiteks entsefaliiti või borrellioosi. Entsefaliidi vastu saab end vaktsineerida, borrellioosi vastu mitte. Puugiliike on erinevaid, neist üks arvukaim on võsapuuk Ixodes ricinus. Prantsusmaal tehtud esimene eksperimentaalne uuring sedastab, et mitmekesisem mets pidurdab puugihaiguste levikut. Puugi kaudu jõuavad haigused inimeseni, kuid et haigused metsas saaks ringelda, on neil lisaks puukidele vaja vaheperemehi, kelleks sobivad selgroogsed (ka inimene), kelle organismis mõnusalt aega veeta, enne kui taas ringiga puugini jõuavad. Enamasti on puugi „ohvriks“ väiksemad selgroogsed, näiteks närilised, siilid, linnud. Võsapuuk (Ixodes ricinus), Foto: Philippe Garcelon (Flickr.com, CC BY 2.0) Tõenäosus puugilt haigus saada sõltub nakatunud puukide rohkusest, kuid metsa puugirohkus võib sõltuda metsa mitmekesisusest: võrade struktuur ja tihedus loovad alusmetsas varju, mis mõjutab niiskust ja metsa mikrokliimat. Eriti oluline on metsa…
Loe edasi
“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

Blogi, uudis
Foto: Marko Mägi Raivo Mänd ilmustas lühikese aja jooksul juba teise raamatu, seekord kirjastuselt Varrak. Kui eelmises avas ta iseennast, siis äsja kaante vahele saanud „Ürgema needuses“ avab ta inimest liigina ja teeb üsna veenvalt selgeks, et piltlikult öeldes oleme kõik lihtsalt ahvid selles hullumeelses (evolutsioonilises) maailmas. Sellega võikski lõpetada, kuid et raamatu sisu on intrigeeriv, siis valgustan veidi kaante vahel olevat. Raamatu pealkiri on justkui krimkal või õuduslool – kes on ürgema, mis needusest on jutt, mis toimub, kes on süüdi? Kas kusagil on mõrvar või petis, kes lahendab müsteeriumi? Ei, see ei ole krimka, kuigi teatud mööndustega võiks ju evolutsiooni võtta kui miljoneid aastaid kestnud segaste ja hämarate sündmuste jada. Õigupoolest on evolutsioonil kõik vägagi selge olnud, kuid meie teadmised elu bioloogilist tausta selgitada, on oluliselt selgemaks saanud…
Loe edasi
Talvised välitööd: Põhjameri ja Läänemeri

Talvised välitööd: Põhjameri ja Läänemeri

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Tartu Ülikooli teadlased on taas talvistel välitöödel uurimislaevaga Walther Herwig III. Meie töögrupist on laevas Randel Kreitsberg ja Ciara Baines. Peame välitööde päevikut, saadame pilte ja jagame infot, milline see mereteaduse igapäevaelu on. Tegeleme me siin kalade vähi uuringutega ja selle reisi peamiseks eesmärgiks on tuua Eestisse hulk elusaid lestakalu, et kontrollitud tingimustes testida (common garden katse), kas molekulaarsed vähi- ja reostuskaitsemehhanismid töötavad ka siis, kui ümbritsev keskkond millegi poolest muutub - nt kas kala tegeleb enda rakutervise kaitsmisega aktiivselt edasi ka siis kui ta reostunud keskkonnast puhtasse satub (vaata meie grupi tegemisi ka: adapt.ut.ee). Nii et püüame kala, kogume veidi proove, ja lisaks toome neid elusatena Eestisse. Tegemist saab olema ühe väga väärtusliku kalalastiga! 29. november. Pärast koroonaviiruse teste ja tulemuste ootamist, lasti meid täna õhtul lõpuks laeva pardale.…
Loe edasi