Juhan Auli mälestused „Mõned reakesed, meelelahutuseks“

Juhan Auli mälestused „Mõned reakesed, meelelahutuseks“

Blogi
Ilmselt ei ole bioloogi, kes ei ole õpingute vältel kokku puutunud Auli nimega. Isegi botaanikat, mükoloogiat, lihhenoloogiat või teisi väheliikuvaid organisme sümpaatsemaks pidavad tudengid on mingil hetkel kasvõi korraks peos hoidnud Juhan Auli zooloogia raamatuid, olgu selleks „Selgroogsete zooloogia“, „Zooloogia võõrsõnade leksikon“ või „Eesti NSV imetajad“. Viimast tudeerisin mõne aja eest üsna põhjalikult laste loomaraamatut kirjutades, sest pean teost seni detailseimaks meie piirkonna imetajatefauna ülevaateks (ilmumisaega arvestades (1957) tuleb siiski täienduseks uuemat kirjandust kõrvale lugeda). Auli meenutused ja valik tema zooloogilisest pärandist minu raamaturiiulist. Foto: Marko Mägi Sõnaga, olude sunnil Eesti zooloogiasse olulise jälje jätnud Aul, kes siiski end hingelt antropoloogiale pühendas, mälestused said toetajate abiga kaante vahele, et mitte koltuda ja lasta end koidel pureda. Igati väärt täiendus Eesti teadusloo riiulil. Kõik, kes huvitavad Eesti loodusteaduste lähiajaloost, võiks raamatu…
Loe edasi
Tuugen peletab metsast nahkhiire

Tuugen peletab metsast nahkhiire

Teadusuudis
Tuugenite püstitamine metsa on Kesk- ja Põhja-Euroopas hoogustumas. Saksamaa metsades on 2000 tuugenit, mis on 7,5% kõigist sealsetest maismaale kerkinud tuugenitest. Euroopas on uuritud tuugenite mõju lindudele ja nii mõndagi on teada, kuid lisaks lendavad öösel taevas nahkhiired, kelle elust teame märksa vähem. Ka on Euroopas tuugeni mõju neile oluliselt vähem uuritud: meie lähiriikidest leiab üksikud uuringuid, milles sageli nenditakse, et käsitiivalistele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) väldib tuugeni lähedust. Foto: Ján Svetlík, Flickr.com, CC BY-NC-ND 2.0 Kuigi nahkhiire risk tuugeni labalt löök saada on suhteliselt väike, on tuugenil kaudsed mõjud, näiteks müra või ehitusega kaasneva metsaraiega kadusuvad pesitsus- ja toitumispaigad. Kesk-Saksamaa metsade nahkhiirte aktiivsust jälgides selgus, et tuuleenergia mõjutab ka neid. Nahkhiirte häälitsusi registreeriti viie kuu vältel metsas üksikult paiknevate tuugenite ümbruses, mille rootori diameeter oli 82–126…
Loe edasi
“Kurjad putukad” – raamat julgele

“Kurjad putukad” – raamat julgele

Blogi
Miks ei ole täna võimalik Euroopas juua veini, mis pärineb algupärastest iidsetest viinamarjasortidest? Kes on need olesed, kes kõik sind hammustada või pista tahavad? Mida kõike nad suudavad? Üks mis kindel – entomoloogiast leiab küllaga põnevaid tõiku ja oleseid, kes suudavad hämmastada või – sõltuvalt lugeja närvikavast – ehmatada. Foto: Marko Mägi Raamatu pealkiri on eksitav, sest lisaks putukatele on raamatus juttu ämblikest, lestadest, puukidest ja teistest ebameeldivaist nugilistest, kes ei kuulu putukate hulka. Vabanduseks ütleb aga autor, et „kurjad putukad“ kõlab märksa paremini kui „kurjad parasiidid“ või „kuri nugiline“. Zooloogina viibutan manitsevalt näppu, kuid see selleks. Raamat on üsna konspektiivne. Ühe liigi „kurjusele“ pühendab autor umbes kolm lehekülge, toob välja tema halvad (ja ka head) küljed, ajaloolise pärandi ja vaagib selle tõesust. Kõik see mõjub veidi kuivalt, meenutab pigem entsüklopeedia…
Loe edasi
Inimene kiirendas mammutite väljasuremist

Inimene kiirendas mammutite väljasuremist

Blogi
Miks kadus viimane mammut? Ühtset vastust ei ole tänini. On andmeid, mis viitavad kliima muutumise mõjule – suured taimtoidulised loomad ei suutnud muutuvate oludega kohaneda. Värskest uuringust selgub, et inimesel oli samuti oluline roll mammuti (Mammuthus primigenius) väljasuremisel Euraasias. Iidsed kaljujoonistused on märk mammutite olulisusest tolleaegsele inimesele. Joonistus raamatust "Biology and man" (1944), CC0 1.0 Mammut (Mammuthus primigenius) kadus Maalt kesk-holotseenis (vt ka Pealtnägija lõiku). Oma eluajal nägid maamutid neandertallasi ja ka tänapäeva inimest: mõlemad sõid mammutit, kasutasid mammuti nahka, luid ja võhku. Kliima soojenedes pärast viimast jääaega 19 000–11 000 aasta eest hakkas Euraasias levima boreaalne mets, mistõttu mammutitele sobilikud rohumaad taandusid. Mammuti luuleiud, DNA kliima- ja ökoloogiline andmestik ning inimese levik heidavad valgust inimese rollile. Arvuti koostatud mudelid näitasid, et inimese ja kliima mõju käis käsikäes, oli pikaajaline ja pidev,…
Loe edasi
Soovituslik lugemine zooloogile

Soovituslik lugemine zooloogile

Blogi
„Kuidas küll selline raamat minust märkamatult mööda on läinud?“ küsisin eneselt, kui juhuslikult raamatupoes Marju Kõivupuu raamatut "Loomad eestlaste elus ja folklooris" silmasin. Tekkis huvi, vaatasin, sirvisin ja nii see mu omaks sai. Asusin innukalt lugema. Paar päeva hiljem sulgesin raamatu ja nentisin, et ei olnud raisatud aeg: silmaring sai taas ühe mõõtme võrra pikendatud, sest senised teadmised meie loomapärimusest olid mul üsna kesised, mõnevõrra olen tuttav linnupärimusega (ka nemad on loomad). Mida teada sain? Ei ütle. Loe ise. Midagi üldist siiski. Minu rõõmuks ei ole raamatus liialt palju juttu liikide bioloogiast, sest kes see ikka viitsib lugeda, mis asju need loomad metsas ajavad. Kirjas on vaid nii palju, kui on vaja pärimuse tausta mõistmiseks. Lugemist alustades häiris veidi, et raamatu sisu ei vasta pealkirjale, sest lisaks eestlastele leiab lugusid…
Loe edasi
Uuringud kinnitavad kodukassi laastavat mõju loomastikule

Uuringud kinnitavad kodukassi laastavat mõju loomastikule

Blogi, Teadusuudis
Omapäi tegutsev kodukass on oht loomastikule. Jalutama läinud või metsistunud kodukasside tõttu hukkub Austraalias aastas sadu miljoneid kahepaikseid, roomajad ja selgrootuid, USA-s ja Hiinas miljardeid linde ja imetajaid. Pelgalt kassi kohalolu tekitab loomades hirmu, mis mõjutab metslooma füsioloogiat, käitumist ja liikumisi. Lisaks levitavad kassid inimestele, mets- ja koduloomadele ohtlikke haigusi (nt marutaud ja toksoplasmoos). Senistest uuringutest järeldub, et kassil on selge negatiivne mõju metsloomadele. Foto: Bousure, Flickr.com, CC BY-NC-ND 2.0 Kasse on uuritud, kuid seni ei ole pööratud tähelepanu uuringute puudustele. Näiteks on ökoloogilised uuringud piirdunud reeglina selgroogsete sigimisperioodiga, on tehtud parasvöötmes või jõukates riikides Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Seetõttu tekib küsimus, kui üldistatavad on seniste uuringute tulemused. Selguse saamiseks lugesid teadlased põhjalikult läbi 2245 teadusuuringut kassidest, leidsid 332-st andmeid, mis olid piisavalt täpsed, et koostada kassimõjude globaalne ülevaade. Regionaalselt on…
Loe edasi
Mitmekesises metsas on inimest ohustavaid  puuke vähem

Mitmekesises metsas on inimest ohustavaid puuke vähem

Blogi, Teadusuudis
Puuk on meie metsade ohtlikuim loom, sest kannab mitmeid ohtlikke haigusi, näiteks entsefaliiti või borrellioosi. Entsefaliidi vastu saab end vaktsineerida, borrellioosi vastu mitte. Puugiliike on erinevaid, neist üks arvukaim on võsapuuk Ixodes ricinus. Prantsusmaal tehtud esimene eksperimentaalne uuring sedastab, et mitmekesisem mets pidurdab puugihaiguste levikut. Puugi kaudu jõuavad haigused inimeseni, kuid et haigused metsas saaks ringelda, on neil lisaks puukidele vaja vaheperemehi, kelleks sobivad selgroogsed (ka inimene), kelle organismis mõnusalt aega veeta, enne kui taas ringiga puugini jõuavad. Enamasti on puugi „ohvriks“ väiksemad selgroogsed, näiteks närilised, siilid, linnud. Võsapuuk (Ixodes ricinus), Foto: Philippe Garcelon (Flickr.com, CC BY 2.0) Tõenäosus puugilt haigus saada sõltub nakatunud puukide rohkusest, kuid metsa puugirohkus võib sõltuda metsa mitmekesisusest: võrade struktuur ja tihedus loovad alusmetsas varju, mis mõjutab niiskust ja metsa mikrokliimat. Eriti oluline on metsa…
Loe edasi
“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

Blogi, uudis
Foto: Marko Mägi Raivo Mänd ilmustas lühikese aja jooksul juba teise raamatu, seekord kirjastuselt Varrak. Kui eelmises avas ta iseennast, siis äsja kaante vahele saanud „Ürgema needuses“ avab ta inimest liigina ja teeb üsna veenvalt selgeks, et piltlikult öeldes oleme kõik lihtsalt ahvid selles hullumeelses (evolutsioonilises) maailmas. Sellega võikski lõpetada, kuid et raamatu sisu on intrigeeriv, siis valgustan veidi kaante vahel olevat. Raamatu pealkiri on justkui krimkal või õuduslool – kes on ürgema, mis needusest on jutt, mis toimub, kes on süüdi? Kas kusagil on mõrvar või petis, kes lahendab müsteeriumi? Ei, see ei ole krimka, kuigi teatud mööndustega võiks ju evolutsiooni võtta kui miljoneid aastaid kestnud segaste ja hämarate sündmuste jada. Õigupoolest on evolutsioonil kõik vägagi selge olnud, kuid meie teadmised elu bioloogilist tausta selgitada, on oluliselt selgemaks saanud…
Loe edasi
„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

Blogi
Äsja ilmunud imetajaid tutvustava raamatu „Meie lapse loomaraamat: imetajad“ autoritele (Marko Mägi ja Grete Alt) on see juba teine sarnane raamat – eelmisel sügisel sai kaante vehele „Meie lapse linnuraamat“. Autorite loal poetasime mikrofoni Marko ja Grete jutuajamisse, et saada raamatust ja selle sünnist veidi rohkem teada. Alustuseks paljastus – kolmeaastane Franz Joosep teatab, et tegelikult joonistas raamatu kaanele orava hoopis tema. Grete teeb suured silmad, kuulab huviga, mida Franzul veel öelda on! Rohkem paljastusi siiski ei järgne, kuid Franzu arvates peaks emme talle nüüd šokolaadi andma. "Ka puuriidast võib leida kaelushiire toidulao või pesa" on kirjas raamatus ning sügisel puid kuuri lappides leidiski Marko ühe sellise lao. Foto: erakogu Millise raamatuga on tegu, kellele see mõeldud on? „Lastele! Joonistusi saavad vaadata kõik, ka päris väiksed lapsed, kuid pigem on…
Loe edasi
Silmatorkavale kaasale ei tasu aega raisata

Silmatorkavale kaasale ei tasu aega raisata

Blogi
Kirgas värv näitab isendi kvaliteeti – vaid parimad saavad endale lubada kirgast rüüd (värv võib olla ka hoiatav, kuid sellel hetkel ei peatu). Selgroogsete seas on isased reeglina emastest silmatorkavamad, kuid mõne liidrikuliigi emane on valmikuna isasest märksa kirevam – valmikuea alguses punane või oranž, näiteks Eestis kohatav väike-pigiliidriku (Ischnura pumilio) emane. Nädal hiljem muutub emane n-ö tavaliseks, roheliseks. Emase värvusele ja selle muutumisele head selgitust ei ole leitud. Kas noor emane saadab värviga isasele signaali, võistleb tähelepanu nimel? Kui nii, siis on see ohtlik strateegia, sest kiskjale jääb kirgas liidrik kergesti silma. Aga äkki on värvi sõnum isastele vastupidine: „Ära tiku ligi, las ma kosun, ma ei ole valmis paarituma!“, et vältida vägistamist? Noor emane väike-pigiliidrik (Ishnura pumilio) on oranž, hiljem muutub ta rohekaks / foto: Marko Mägi Liidriku…
Loe edasi