Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Blogi, Teadusuudis
Lund teeserva lennutades sõidab lumesahk maanteel, masin puistab teele soola, mis sulatab teelt lume ja jää. Soolane sulavesi valgub kraavi ning teistesse väikeveekogudesse, kus askeldavad mageveeloomad. Kuidas nemad soolaseks muutuvas vees hakkama saavad? Anax junius on levinud Põhja-Ameerikas / foto: Dodge Rock, Flickr.com Magevee soolsuse tõusu mõju on üsna palju uuritud selgroogsetel. On teda, et sool pärsib nende elu ja ohustab asurkonna elujõulisust, sest muutub loomade hingamine ja osmoregulatsioon. Näiteks pikeneb soolases vees kahepaiksete areng, suureneb nende suremus moondeperioodil, väheneb seemnerakkude liikuvus ja kiirus ning sagenevad väärarengud. Mageveekaladel pärsib soolsuse tõus kasvu.     Märksa vähem teame soolsuse mõjust veeselgrootutele, kes moodustavad valdava osa veeloomastikust. Kiilivastne on veeselgrootute seas tippkiskja, kelle saagiks langevad paljud veeolesed, ka vastsega sama mõõtu konnakullesed. Tippkiskja arvukuse või käitumise muutus võib panna veerema lumepalli, mis senised…
Loe edasi
Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Hiljuti oli meedias Eesti suusaspordi dopinguskandaali järjekordne peatükk: Mati Alaveri päevikust leiti muu seas ka märkmeid kasvuhoormooni IGF-1 kohta (inglk insulin-like growth factor), mida pruugiti ilmselt sportlaste soorituste parandamiseks. IGF-1 ehk insuliinilaadne kasvufaktor 1  on hormoon, mida leidub kõigis selgroogsetes loomades – hormooni funktsioon ja toime organismile on mitmetahuline, kuid kuna tegu on kasvuhormooniga, reguleerib see eelkõige organismi kasvu ja kasvukiirust. Täpne IGF-1 toime ei ole veel teada, küll aga on tänaseks ilmunud mitmeid teadusuuringuid nii labori- kui vabaltelavatel loomadel, mis heidavad valgust hormooni toimele. Äsja ilmus ajakirjas Molecular and Cellular Endocrinology artikkel, mis annab ülevaate meie teadmiste hetkeseisust seoses IGF-1-ga, seda eelkõige loomade seas, kuid et inimene on samuti loom, siis leiab artiklist hulgaliselt viiteid ka inimeses toimuva kohta. Artikli juhtautor on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur…
Loe edasi
Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Blogi, Teadusuudis
Geneetiliselt on emas- ja isasloomad erinevad, paljudel liikidel peegeldub see ka välimuses. Aeg-ajalt kohtab sugulise dimorfismiga liikide seas isendeid, kelle välimuse järgi on keeruline sugu määrata, sest esindatud on mõlema sugupoole tunnused – selliseid isendeid nimetatakse günandromorfideks. On teada, et nähtus esineb paljudel selgrootutel (näiteks vähid, lestad, ämblikud, skorpionid, puugid ja putukad), selgroogsete seas esineb nähtust harvem, kuid seda on täheldatud nii roomajate, lindude kui ka imetajate seas. Günandromorfse kiili Corocothemis servilia rindmikul on näha nii isas- kui emaslooma tunnuseid / Allikas: Renjith RV, Vivek Chandran A (2020). Journal of Threatened Taxa 12: 16183-16186. https://doi.org/10.11609/jott.5322.12.9.16183-16186; CC BY 4.0 Möödunud aasta 14. juulil märgati Indias Kole märgalal kummalise välimusega kiili Corocothemis servilia. Märgaladel, tiikidel, jõgedel ja veehoidlatel on liik tavaline ning levinud on ta Aasias ja Austraalias, kuid levila ulatub ka Türgi lõunarannikule;…
Loe edasi
Vastu muutustele – mida teevad liblikad homme?

Vastu muutustele – mida teevad liblikad homme?

Blogi, uudis
Kliimasoojenemise mõjud avalduvad looduses väga mitmekesisel moel, alates sellest, et paljude liikide levila on nihkunud järjest põhja poole, kuni selleni, et soojemates oludes jäävad isendid väiksemaks. Kuna putukad on kõigusoojased, on nende puhul soojenemise mõju eriti vahetu ja ilmne. Lumetud talved ja varasemad kevaded võimaldavad putukatel hakata senisest varem arenema ja tegutsema, kuid muutused võivad puudutada ka kogu tavapärast elutsüklit. Nimelt pakub soojem ja pikem kevad-suvi-sügis-periood paljudele liikidele võimaluse senise ühe põlvkonna asemel läbida kaks või enam põlvkonda aastas. Ehk teisisõnu, liblikaliiki, keda varem nägime lendamas ühel korral aastas, lendab nüüd suve teisel poolel ka teist korda. Mõnikord võib selline muutus mõjutada kogu ökosüsteemi. Näiteks kuuskedel toituval kuuse-kooreüraskil on viimastel aastatel tavapärase ühe asemel olnud regulaarselt kaks põlvkonda – just see muutus on temast teinud liigivaeste kuusikute laastaja. Nõgeseliblikal (Araschnia…
Loe edasi
Kuidas kodustada rebast?

Kuidas kodustada rebast?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Zooloogiahuvilisel, kuid miks mitte ka Eesti teadusajaloost huvitujal, on põhjust rõõmustada, sest eestikeelsena ilmus Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat „Kuidas kodustada rebast (ja luua vähehaaval koera)“. Et mitte sisu ümber jutustada, panen kirja enda esmased teadmised, mida Siberis toimunud rebaste kodustamise uuringutest olen lugenud teaduskirjandusest, kuulnud või näinud internetiavarustes. Lühidalt öeldes piirduvad mu teadmised suuresti sellega, et kunagi hakati uurima kas, kuidas ja kui kiiresti saab metsikust rebasest pigem kodu- kui metsloom. Mäletan, et metsikust eellasest taltsaks kodurebaseks muutumine oli üllatavalt kiire, kõik toimus loetud põlvkondade jooksul. Nüüd saan teadmisi värskendada, sest „Kuidas kodustada rebast“ räägib loo, mille telgitagustest ei teata ilmselt liiga palju. "Kuidas kodustada rebast" sobib kenasti teadlase raamaturiiulisse / foto: Marko Mägi Miks peaks eestlast huvitama kunagised Siberis toimunud teadusuuringud? Ega peagi, kuid zooloogiahuviline võiks…
Loe edasi
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Järgnevast kirjatükist arusaamiseks tuleks tutvuda loo esimese osaga. .... Edasise juurde lasti mind ainult vaatama, näpud paluti eemal hoida. Lagle ja Lauri eemaldasid kogutud materjali ettevaatlikult kogumiskambrist, uurisid seda silm punnis mõne hetke lootuses marjateri silmata. Seejärel uhuti proov elegantse liigutusega purki, kasutades selleks rohelist kastekannukest. Ärge arvake, et „elegantne“ ja „kastekannuke“ oleks siinkohal liialdused. Sugugi mitte, sest kastekann oli tõesti väike ja seda seepärast, et kannu veejuga oleks lihtsam suunata. Võiks ju arvata, et külmas merevees elu ei ole, kuid siginat-saginat oli neis proovides omajagu. Et bioloogilised protsessid (nt teineteise ärasöömine või lihtsalt roiskumine) ei kahjustaks marjateri (eeldusel, et need seal olid) fikseeriti proovid piiritusega. Kohe ei õnnestunud marjateri tuvastada, kuid kindla vastuse pidid andma laborianalüüsid. Sõelale jäänud materjali ootab uhtumine kogumispurki. Foto: Marko Mägi Lagle ülesandeks oli õige…
Loe edasi
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Olin meeldivalt üllatunud, kui Tartu Ülikooli mereinstituudi ihtüoloogid kutsusid mind miniekspeditsioonile Loode-Saaremaale, et otsida merejää alt siia kudemisalasid. Kutsel oli loomulikult praktiline põhjus – olud tõotasid tulla karmid ja seetõttu oli tasuta tööjõud igati abiks. Nõustusin tingimusel, et mul lubataks toimunust üks lugu kirjutada. Luba anti ja alljärgnevalt saate aimu, miks kolm kuju kahe päeva jooksul Kuusnõmme lahe jäässe suure hulka auke tegid. Päikesetõusul lehvisid hoovis lipud kergelt, tuul puhus oma 5–6 m/s põhjakaarest, aga et olime rannast veidi eemal, siis oli karta, et lahel on tuul märksa tugevam. Mulle, kes ma ei ole elu sees merejääl kalal käinud (olen jääl ainult binokliga linde jälginud), oli põhjatuul meelt mööda, sest see välistas jää liikumise lahest merele. Jää paksuse kohta ei olnud meil ülevaadet, seepärast olime valmis halvimaks ehk teisisõnu vaatama…
Loe edasi