Kas elurikkuse kaitsmine on sentimentaalne ja kasutu ettevõtmine?
Umbes nädal aega tagasi avaldasid Washington Post, the Independent ja Chicago Tribune artikli, mis pärines George Washingtoni ülikooli bioloogiaprofessori Alexander Pyroni sulest. Artikli põhiidee oli, et ohustatud liikide kaitsmine ei ole vajalik, sest väljasuremised on evolutsiooni loomulikuks osaks. Pyroni argumendid olid järgmised. Massilised väljasuremistelained hävitavad nii ehk naa teatava regulaarsusega suure osa olemasolevaid liike. Umbes 50 kuni 100 miljoni aasta tagant pühitakse nii minema 95% liikidest, kuid nendest ei jää tühja kohta. Kaovad enamasti kehvemini toimetulevad ja keskkonnaga halvemini kohastunud liigid, ning nende asemele tekivad uued, paremini kohastunud liigid. Hetkel on käimas hinnanguliselt kuues selline suur väljasuremistelaine Maa ajaloos, ning selle on põhjustanud looduskeskkonna ümberkujundamine inimeste poolt. Pyroni arvates on inimtegevuse tagajärjeks oleva väljasuremistelainega kaasnev „paanika“ teadlaste hulgas ja laiemalt ühiskonnas ebavajalik, rumal ja kulukas. Liike on alati välja surnud,…
