Silt: talv

Järgnevast kirjatükist arusaamiseks tuleks tutvuda loo esimese osaga. .... Edasise juurde lasti mind ainult vaatama, näpud paluti eemal hoida. Lagle ja Lauri eemaldasid kogutud materjali ettevaatlikult kogumiskambrist, uurisid seda silm punnis mõne hetke lootuses marjateri silmata. Seejärel uhuti proov elegantse liigutusega purki, kasutades selleks rohelist kastekannukest. Ärge arvake, et „elegantne“ ja „kastekannuke“ oleks siinkohal liialdused. Sugugi mitte, sest kastekann oli tõesti väike ja seda seepärast, et kannu veejuga oleks lihtsam suunata. Võiks ju arvata, et külmas merevees elu ei ole, kuid siginat-saginat oli neis proovides omajagu. Et bioloogilised protsessid (nt teineteise ärasöömine või lihtsalt roiskumine) ei kahjustaks marjateri (eeldusel, et need seal olid) fikseeriti proovid piiritusega. Kohe ei õnnestunud marjateri tuvastada, kuid kindla vastuse pidid andma laborianalüüsid. Sõelale jäänud materjali ootab uhtumine kogumispurki. Foto: Marko Mägi Lagle ülesandeks oli õige…

Olin meeldivalt üllatunud, kui Tartu Ülikooli mereinstituudi ihtüoloogid kutsusid mind miniekspeditsioonile Loode-Saaremaale, et otsida merejää alt siia kudemisalasid. Kutsel oli loomulikult praktiline põhjus – olud tõotasid tulla karmid ja seetõttu oli tasuta tööjõud igati abiks. Nõustusin tingimusel, et mul lubataks toimunust üks lugu kirjutada. Luba anti ja alljärgnevalt saate aimu, miks kolm kuju kahe päeva jooksul Kuusnõmme lahe jäässe suure hulka auke tegid. Päikesetõusul lehvisid hoovis lipud kergelt, tuul puhus oma 5–6 m/s põhjakaarest, aga et olime rannast veidi eemal, siis oli karta, et lahel on tuul märksa tugevam. Mulle, kes ma ei ole elu sees merejääl kalal käinud (olen jääl ainult binokliga linde jälginud), oli põhjatuul meelt mööda, sest see välistas jää liikumise lahest merele. Jää paksuse kohta ei olnud meil ülevaadet, seepärast olime valmis halvimaks ehk teisisõnu vaatama…