Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Järgnevast kirjatükist arusaamiseks tuleks tutvuda loo esimese osaga. .... Edasise juurde lasti mind ainult vaatama, näpud paluti eemal hoida. Lagle ja Lauri eemaldasid kogutud materjali ettevaatlikult kogumiskambrist, uurisid seda silm punnis mõne hetke lootuses marjateri silmata. Seejärel uhuti proov elegantse liigutusega purki, kasutades selleks rohelist kastekannukest. Ärge arvake, et „elegantne“ ja „kastekannuke“ oleks siinkohal liialdused. Sugugi mitte, sest kastekann oli tõesti väike ja seda seepärast, et kannu veejuga oleks lihtsam suunata. Võiks ju arvata, et külmas merevees elu ei ole, kuid siginat-saginat oli neis proovides omajagu. Et bioloogilised protsessid (nt teineteise ärasöömine või lihtsalt roiskumine) ei kahjustaks marjateri (eeldusel, et need seal olid) fikseeriti proovid piiritusega. Kohe ei õnnestunud marjateri tuvastada, kuid kindla vastuse pidid andma laborianalüüsid. Sõelale jäänud materjali ootab uhtumine kogumispurki. Foto: Marko Mägi Lagle ülesandeks oli õige…
Read More
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Olin meeldivalt üllatunud, kui Tartu Ülikooli mereinstituudi ihtüoloogid kutsusid mind miniekspeditsioonile Loode-Saaremaale, et otsida merejää alt siia kudemisalasid. Kutsel oli loomulikult praktiline põhjus – olud tõotasid tulla karmid ja seetõttu oli tasuta tööjõud igati abiks. Nõustusin tingimusel, et mul lubataks toimunust üks lugu kirjutada. Luba anti ja alljärgnevalt saate aimu, miks kolm kuju kahe päeva jooksul Kuusnõmme lahe jäässe suure hulka auke tegid. Päikesetõusul lehvisid hoovis lipud kergelt, tuul puhus oma 5–6 m/s põhjakaarest, aga et olime rannast veidi eemal, siis oli karta, et lahel on tuul märksa tugevam. Mulle, kes ma ei ole elu sees merejääl kalal käinud (olen jääl ainult binokliga linde jälginud), oli põhjatuul meelt mööda, sest see välistas jää liikumise lahest merele. Jää paksuse kohta ei olnud meil ülevaadet, seepärast olime valmis halvimaks ehk teisisõnu vaatama…
Read More
Rasvatihased otsivad talvist pelgupaika ka korstnast

Rasvatihased otsivad talvist pelgupaika ka korstnast

Blogi
Vaatan hämarusega üha hõredamaks jäävat sagimist lindude toidulaual ja mõtlen, kuhu kõik see linnuarmee nüüd pimeduse saabumisega suundub. Kus veedetakse käre talveöö? - Vastata aitab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Marko Mägi. Kuhu lähevad toidumaja külastavad väikesed värvulised ööseks? Eks ikka sinna, kus on soe ja turvaline. Paljud õõnsustes pesitsevad liigid (nt tihased, puukoristaja, põldvarblane) poevad võimalusel ka talveöösel kas pesakasti, puuõõnsusesse, majapööningule või kuhu iganes neil õnnestub pugeda. Asulates ei pea tihased paljuks sulestikku tahmaseks määrivaid korstnaid ja nii võib varahommikul nii mõnigi tihane väga määrdunud olla. Väike lind kaotab kiiresti energiat, käreda pakase korral ööga lausa 10% oma kehakaalust (lindude talvisest raskest elust saab lugeda ka 2018. aasta märsikuu Eesti Loodusest) ning seepärast on veidigi soojemad ja tuulevarjulised ööbimiskohad kõrges hinnas. Enne ööbimiskohta suundumist üritavad linnud…
Read More