Zooloogid 2.0

Minu artikkel osutus valeks. Pärast unetut ööd tegin järgmist …

Kasside salakeel. Teadustoimetaja ääremärkused

“Metsikuks saamine”- mõnusalt veedetud aeg

Raamat, mida piidlesin silmanurgas pikalt, sest kiirel sirvimisel tundus, et tegu võib olla hea kraamiga. Lõpuks, ligi aastapikkust ootamist, jõudsin lugemiseni.

Lugema asusin pliiats käes, et vajadusel märkmeid teha, sest elu on näidanud, et zooloogiliste tekstide tõlkimisel võib lati alt läbi joosta (vt Geniaalsed linnud). Esimesele kümnekonnale leheküljele sain teha paar kriipsu, kuid need ei puudutanud tõlget, pigem üldist keelekasutust, mis minu hinnangul ei olnud alati eesti keelele omane, kuid et selliseid kriipse sai raamatu peale üksikuid, siis ei ole mõtet neil pikalt peatuda – ilmselt sai keeletoimetaja tekstile pihta ja koostöö tõlkijaga sujus.

Põhjatraalide eest kaitstud meretuulepargid toimivad osadele liikidele merekaitsealadena

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlaste ja Senckenbergi instituudi koostöös valminud uuringust selgub, et meretuulepargi algusaastail on park soodne paik elustikule – tuugenite vahel ja peal elavad mereliigid on reeglina arvukamad kui pargiga külgnevatel aladel. See jätab mulje, et meretuulepark toimib omalaadse kaitsealana, kuid meretuugenid on suhteliselt noor nähtus ja nende pikaajaline mõju ei ole teada.

Üks meditsiin. Märkmed teadustoimetaja töölaualt

„Nagu ikka, on mul midagi tarvis :)“, kirjutab mulle augustis 2023 Triin Olvet. Ta otsib zooloogi, kes oleks valmis heitma pilgu One Medicine raamatu tõlkele. Loodab, et äkki mina olen see zooloog. Raamatust ei ole mul halli aimugi. Võtan mõtlemisaja. Tutvun. Olen nõus.

Saan tõlke, alustan lugemist, teen kohendusi, parandusi. Samal ajal teen märkmeid faili, kuhu koondan mõtteid, millest loodan kunagi raamatu kohta midagi kirjutada. Tõlge saab toimetatud, märkmed kirjutatud. Raamat ilmub. Fail märkmetega ununeb.

Loomkond: varjatud valgustus loomadest ehk põrsas kotis

Algus oli üsna ehmatav – silma jäi tõlge (sellest hiljem). Raamatu esimene pool on iseenesest igati tore, räägib loomade käitumisest. Kuigi seal on näited, mida olen lugenud juba kümnetest raamatutes, nt hobusest Kaval Antsust on kirjutatud paljudes loomaraamatutes, oli ikkagi veidi põnev ja huvitav. Raamatu esimeses pooles oli põrsas kenasti kotis.

Reisides läbi elu: napid pääsemised, elu ilu ja ajalugu

Reisiraamatust ei oleks põhjust siinses blogis kirjutada, sest raamat ei räägi suurt midagi loomadest, natukene siiski, rõhk on siiski kulgemisel läbi elu. Ses mõttes on pealkiri igati aus – see on valik Eesti zooloogiasse, täpsemalt ornitoloogia ja käitumisökoloogia ajalukku, rasvase näpujälje jätnud mehe neljakümne aasta reisipajatusi. Kui tegu on zooloogiaga, siis on igati põhjust ka siinses blogis mõned sõnad raamatu kohta öelda.

Lugusid sipelgate maailmast: linnuökoloogi mõtted sipelgaist

Sügis-tondihobude ränne Kabli linnujaamas

Sarnaselt lindudele rändavad ka mitmed putukad, kuid putuka rände tuvastamine on keerulisem, sest nad on väikesed ja neid on raske märgistada – taaspüügid on üliharvad või lausa välistatud. Seetõttu teame putukate rändest vähe, veidi on teada liblikate ja kiilide rändest. Kabli linnujaamast püütud sügis-tondihobusid uurides saadi nii mõndagi huvitavat teada meie kiilide rändest.

Jaava makaagid kasutavad kive seksleludena?

“Kas oleme piisavalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad” (ja tunnetuslik emotsioonipuhang)

Taas sattus mu kätte üks loomaraamat, täpsemalt öeldes raamat loomade käitumisest, mis käitumishuvilistele meele järgi võib olla. Autor on väärikas loomade käitumist uurinud (seni uuriv teadlane), kes on ülepeakaela teaduses, avaldab teadusartikleid tänini.

Vali kirsse hoolega ehk kuidas pisendada paberil kliimakriisi

“Leinav aju” – abiks inimese mõistmisel

Mai kuu. Päikseline kevadpäev. Tartus toimub kirjandusfestival Prima Vista 2023. Raekoja platsil on raamatulaat. Vestlen mikrofoni ees linnuraamatutest, sest nii paluti – neist peaksin ma ju mõndagi teadma. Pärast vestlust uudistan kaupa. Kirjastus Argo leti juurest lahkun trükisooja raamatuga „Leinav aju“. Kaanepildi järgi võiks arvata, et tegu on naistekaga, kuid raamatu alapealkiri „Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime“ lubab aimata, et tegu on aimekirjandusega (eks ma ikka tean, millist kirjavara Argo üllitab, kuid püüdsin asjatundmatu lugeja nahka pugeda).

Sinustki võib saada Spurling

Oli aasta 2021. Tudengid said teoreetilise ülesande panna nimi samblikule. Pakuti säravaid nimesi, kuid meelde ei jäänud neist ükski. Sama ülesanne aastal 2022, taas ei jää midagi meelde. Mõlemal korral vihjan tudengitele, et kui tuuled soodsad on, saate võib-olla järgmisel aastal lugeda raamatut, mis räägib organismidele nimede panemisest – raamat on töös.

„Lennud unes ja ilmsi“ ehk kuidas ma Dawkinsile vastu hakkasin

Mõne aja eest, ei mäletagi enam täpselt millal, küsiti kas olen nõus olema toeks tõlkele, et teaduslik pool vinks-vonks oleks. Mis raamat? Selgub, et hiljuti ilmavalgust näinud R. Dawkinsi teos. Võtab põlvist nõrgaks. Kui aimekirjanduses on suuri tegijaid, siis üks staar on kindlasti Dawkinsi evolutsiooni lahkavad raamatud. Kes olen mina, et heita pilk tema ridadele? Kas olen selle vääriline? Ärevus on hinges.

“Geniaalsed linnud” – tõlkesse kadunud, erutav lugemine linnuökoloogile

„Geniaalsed linnud“ (Tänapäev 2018, originaal: Jennifer Ackerman „The Genius of Birds“, 2016, Penguin Press) on vana raamat, kuid kummalisel kombel ei olnud ma seda seni märganud. Lähtudes kõnekäänust „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja“ võikski raamatu unustada, kuid et see mulle siiski silma jäi, silma piltlikult öeldes siniseks lõi, võtan loetut kommenteerida.

Lugemissoovitus. „Ootamatu tõde loomadest“

Loomahuvilistel tasub pilk pöörata raamatu „Ootamatu tõde loomadest“ poole, autor Lucy Cooke. Autor on zooloogi haridusega, kuid on loomade ja looduse vahendamisel tegutsenud erinevates meediumites, reisinud-näinud palju ja jagab seda ka lugejaga. Hea jutuvestmise oskus ja autori isiklik kogemus lisavad tekstile tublisti värvi.

Juhan Auli mälestused „Mõned reakesed, meelelahutuseks“

Ilmselt ei ole bioloogi, kes ei ole õpingute vältel kokku puutunud Auli nimega. Isegi botaanikat, mükoloogiat, lihhenoloogiat või teisi väheliikuvaid organisme sümpaatsemaks pidavad tudengid on mingil hetkel kasvõi hetkeks peos hoidnud Juhan Auli zooloogia raamatuid, olgu selleks „Selgroogsete zooloogia“, „Zooloogia võõrsõnade leksikon“ või „Eesti NSV imetajad“

Tuugen peletab metsast nahkhiire

Tuugenite püstitamine metsa on Kesk- ja Põhja-Euroopas hoogustumas. Saksamaa metsades on 2000 tuugenit, mis on 7,5% kõigist sealsetest maismaale kerkinud tuugenitest. Euroopas on uuritud tuugenite mõju lindudele ja nii mõndagi on teada, kuid lisaks lendavad öösel taevas nahkhiired, kelle elust teame märksa vähem. Nüüd aga selgus, et tuugenid peletavad metsas toituvaid nahkhiiri.

“Kurjad putukad” – raamat julgele

Inimene kiirendas mammutite väljasuremist

Miks kadus viimane mammut? Teadlased on pead murdnud pikalt, ühtset vastust ei ole tänini. On andmeid, mis viitavad kliima muutumise mõjule – suured taimtoidulised loomad ei suutnud muutuvate oludega kohaneda, kuid on vihjeid ka inimese rollile. Värskest uuringust selgub, et inimesel oli samuti oluline roll mammuti (Mammuthus primigenius) väljasuremisel Euraasias.

Soovituslik lugemine zooloogile

„Kuidas küll selline raamat minust märkamatult mööda on läinud?“ küsisin eneselt, kui juhuslikult raamatupoes Marju Kõivupuu raamatut “Loomad eestlaste elus ja folklooris” silmasin. Tekkis huvi, vaatasin, sirvisin ja nii see mu omaks sai. Asusin innukalt lugema.

Uuringud kinnitavad kodukassi laastavat mõju loomastikule

Omapäi tegutsev kodukass on oht loomastikule. Pelgalt kassi kohalolu tekitab loomades hirmu, mis mõjutab metslooma füsioloogiat, käitumist ja liikumisi. Lisaks levitavad kassid inimestele, mets- ja koduloomadele ohtlikke haigusi (nt marutaud ja toksoplasmoos). Senistest uuringutest järeldub, et kassil on selge negatiivne mõju metsloomadele.

Mitmekesises metsas on inimest ohustavaid puuke vähem

Puuk on Euroopa metsade ohtlikuim loom, sest kannab mitmeid ohtlikke haigusi, näiteks entsefaliiti või borrellioosi. Entsefaliidi vastu saab end vaktsineerida, borrellioosi vastu mitte. Puugiliike on erinevaid, neist üks arvukaim on võsapuuk Ixodes ricinus.

“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

Raivo Mänd ilmustas lühikese aja jooksul juba teise raamatu, seekord kirjastuselt Varrak. Kui eelmises avas ta iseennast, siis äsja kaante vahele saanud „Ürgema needuses“ avab ta inimest liigina ja teeb üsna veenvalt selgeks, et piltlikult öeldes oleme kõik lihtsalt ahvid selles hullumeelses (evolutsioonilises) maailmas. Sellega võikski lõpetada, kuid et raamatu sisu on intrigeeriv, siis valgustan veidi kaante vahel olevat.

Talvised välitööd: Põhjameri ja Läänemeri

„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

Silmatorkavale kaasale ei tasu aega raisata

Pikk tee uuringuideest avaldatud artiklini – kadalipp või seiklus?

Milline on teekond uuringu ideest teadusartikli ilmumiseni? Mõnikord pikem, mõnikord lühem. Selle kalakajakate uuringu puhul tegid proovid tiiru peale poolele maakerale ning ideest avaldamiseni läks üle 4 aasta.

Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Välitööde päevikud: detsembrikuine Põhjameri ja Läänemeri

Järjekordsed välitööd said alguse, uurimaks meie lähimaid meresid, siinset reostust ja kalade tervist. Ekspeditsioon toimub koostöös Thüneni Instituudiga, nende teaduslaeval Walther Herwig III ning järgnevate nädalate jooksul jõuame nii Põhjamerele, Taani väinadesse kui ka Läänemerele.

Kuidas tuli esimene loom?

Et alustada lugu esimesest loomast, peame minema ajas tagasi 150 aastat. Esimest looma nähti esimest korda Austrias Grazi linnas, kus üks loomateadlane uuris oma akvaariumi sisu ja leidis seal midagi imelikku.

Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Vastu muutustele – mida teevad liblikad homme?

Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Meie linnadesse võib mahtuda päris palju liigirikkust, mitmekesiseid elupaiku ja looduse pakutavaid hüvesid, kui me vaid oskaksime vältida ökoloogilist lõksu.

Kuidas kodustada rebast?

„Paranoia“ ehk kuidas ja milliseks maailm muutub

Kuidas on võimalik, et muidu loodusest hooliv inimene on seltskonda arvestades radikaalselt teisel arusaamal? Järgneb vaidlus teemal, mida teame ja mida ei tea kliimamuutustest, mis on faktid ja mis on kõlakad. Faktid kukuvad abitult lava alla ja jäävadki sinna, sest põrkuvad väitega: „See ei ole nii, meile ei räägita tõde, ka teadus ei suuda kõike, see kõik on vandenõu.“

“Kalahari karje”, raamat loomahuvilise riiulisse

Kuidas saada aimu seni hämaraks jäänud ökosüsteemi osa toimimisest? Täpsemalt suurkiskjatest, nende kaaslastest ja saakloomadest. Tuleb käed külge panna, minna süsteemi, saada sellest osa, saada selle osaks, andmeid koguda ja vahendada. Just seda tegid Owensid, kui otsustasid viiekümne aasta eest (1974) USA tolmu jalgelt pühkida ja seitsmeks aastaks Aafrikasse Botswanasse Klahari kõrbesse minna, et uurida sealseid lõvisid, pruunhüääne ja teisi loomi.