Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Linn on bioloogide jaoks vastuoluline teema. Valdavalt nähakse linnastumist kui midagi kurja, mis võtab looduslikelt elupaikadelt ruumi ära, hävitab loodusmaastikku, tekitab loomadel suurt stressi ning vähendab taimede liigirikkust. Ka tavakasutuses vastandame me tihtipeale linna ja loodust, küsides näiteks nädalavahetust plaanides: Kas lähme täna linna või loodusesse?

Kujutage nüüd korra vaimusilmas ette paika, kus bioloog teeb välitöid.

Phoenix, Arizona. Autor: Melicamp, allikas: Wikimedia Commons

Kas oli midagi sellist? Tõenäoliselt mitte. See on 5 miljoni elanikuga linnastu USAs Arizonas, Phoenixi linn. See on paik, kus ma tegin kaks aastat oma järeldoktori projekti raames välitöid, uurides linnastumise mõju lindudele.

Samal ajal mõtlesin väga palju selle peale, miks on inimestel on linnades hea elada. Ja kuidas saaks olla veel parem.

Igal liigil on talle sobiv elupaik. Lendorav sobib ürgmetsa, kajakas merelaiule. Milline on inimese loomulik elukeskkond?

Aafrika savann – inimese looduslik elupaik. Autor: sjorford

Tänapäeva inimene sai alguse Aafrikast, seega on inimesele sobiv elupaik soe, kuiv, ressursirohke, ideealvariandis veel ka kaitstud kiskjate eest ning väheste parasiitide-haigustekitajatega.

Meie liik on aga äärmiselt kohanemisvõimeline, seetõttu oli ta võimeline rändama üle kogu maailma. Tal oli tal ikka oma ökonišš, just talle sobiv keskkond. Kuidas ta siis kõikjal maailmas hakkama sai? Liikudes läbi erinevate kliimavööndite, tõi ta „Aafrika“ endaga kaasa.

Inimene rändab Aafrikast välja. Joonise autor: Mait Metspalu

Inimene on ise võimeline keskkonda endale sobivaks kujundama. Liiga külm? Ehitame maja. Liiga märg? Rajame kraavid. Liiga kesine toiduvalik? Ehitame globaalsed tarneahelad ja kaubanduskeskused.

Sellist elupaiga endale sobivaks ümberkujundamist nimetatakse nišiloomeks. Nišiloomet teevat nii tammi rajavad koprad kui pesa ehitavad termiidid. Paljud elusolendid on võimelised ise muutma keskkonda selliseks, et tal seal hea olla oleks.

Inimene aga on nišiloome maailmameister. Me oleme peaaegu kogu maismaa muutnud enda ökonišiks, elupaigaks, kus on just meie liigi vajadusi rahuldavad keskkonnatingimused.

Linnad on inimese nišiloome meistriklass. Linnastumine muudab erinevad paigad üle kogu maailma sarnaseks. Sa tead nii Tartus kui USA suurlinnas Phoenixis elades, et poes ja restoranis saab süüa, tänavaservades ja parkides jalutada, kontoris töötada ning pangaautomaadist raha välja võtta. Phoenix ja Tartu on teineteisele keskkonnatingimuste poolest oluliselt sarnasemad kui Eesti sood ja metsad Sonora kõrbe loodusega.

Linnastumine viib maastiku homogeniseerumisele. Piltide autorid: Rolf011, Joe Parks, Bandaranaice, Chris English, Wikimedia commons

Linn rahuldab meie ootused elupaigale paljude tunnuste osas. Siin oleme kaitstud kiskjate eest. Siin pole palju parasiite. Ressursid on hästi kättesaadavad, jagub seltsi ja meelelahutust. On soe, kuiv ja kärbsed ei hammusta.

Sellel mündil on aga ka teine külg. Paljud linnade ühised tunnused on meile ebasoodsad. Linnade õhureostus põhjustab hingamisteede haigusi. Valgusreostus halvendab meie unekvaliteeti. Mürareostus tõstab meie stressitaset.

Miks me oleme ehitanud endale nii mitmes mõttes ebasobiva elupaiga?

Evolutsioon on kujundanud meis küll võime olla super-nišiloojad, kuid evolutsiooni võimed on piiratud. Kõige rohkem piirab evolutsiooni võimet meid tänapäevasesse keskkonda täiuslikult sobivaks kujundada aeg – evolutsioonilised muutused toimuvad üle paljude põlvkondade ja väga aeglaselt. Nii oleme me kogu aeg natuke ajast maas. Me oleme alakohastunud.

Me oskame vältida ohtusid, mis meie esivanemate ellujäämist mõjutasid, kuid mitte neid, mis on evolutsiooniliselt uudsed, välja kujunenud vaid viimaste inimpõlvede jooksul.

Vaatame korra mõnd evolutsiooniliselt vana ja mõnd evolutsiooniliselt uudset ohtu. Kui näiteks Tallinnas hulkusid kevadel karud, käivitas politsei ja päästeamet suuroperatsiooni nende leidmiseks. Õhureostuse kõrge tase Tallinnas on aga igav keskkonnateave, kuigi on teada, et see tapab umbes 300 tallinlast aastas.

Me tähtsustame linnaruumis üle evolutsiooniliselt vanad ohud aga ei oska karta evolutsiooniliselt uudset. Piltide autorid: Taral Jansen, Soldatnytt Wikimedia commons

Veel üks näide. Kui Tartus jäetakse mõnel platsil rohi niitmata, helistavad murelikud linnaelanikud linnavalitsusse ja küsivad „Aga puugid?“. Kui aga muruplatse niidetakse, ei helista keegi, et küsida „Aga müra- ja õhureostus?“

On õige, et me peame kartma kiskjaid ja parasiite. Väga hea, et meil neid linnades vähe on. Selle kõrvalt aga tänapäeva maailma uute ohtude ignoreerimine on puhas, aga evolutsiooniliselt paratamatu rumalus.

Kohastumuste ajalise nihke tõttu ei saa me praegu enda niši luues, linnu ehitades, päriselt usaldada oma sisetunnet selles osas, mis meile hea on. Nii olemegi linnu rajades lasknud asjadel käest ära minna.

Te olete seda ilmselt kõik tundnud. Linna stress.

Linna stressi olemasolust saab ehk kõige paremini aru, kui minna nädalavahetusel linnast välja ja tajuda justkui veskikivi tõusmist turjalt. Värske õhk. Vaikus. Rohelus. Linnulaul ja ritsikate sirin. Põnevad kohtumised taime- ja loomariigi esindajatega. Marjad ja seened. Puhas õhk ja matkarajad. Need elemendid, mida me linnast väljaminnes otsime, on kirjeldatavad mõistega „looduse hüved“. Koledam mõiste, mida ka tihti kasutatakse, on „ökosüsteemi teenused“.

Phoenixis oli mu kodust kümneminutilise jalutuse kaugusel hiiglaslik kõrbepark, läbimõõduga 10 km. Seal olid käänulised matkarajad, mis looklesid kaljurahnude ja puudekõrguste saguaarokaktuste vahel. Seal jooksid ringi koiotid, lendasid koolibrid, kohata võis lõgismadu ja jooksurkägu.

South Mountain Park Phoenixis, Arizonas. Pildi autor: Elo Zobel

Me matkasime seal igal nädalavahetusel. Miks see park polnud „linna“ täis ehitatud? Ainult sellel lihtsal põhjusel, et see oli väga järsk ja mägine – sinna ei saanudki ehitada. Maastik kaitses seda kõrbejupikest keset suurlinna linnastumise eest ja looduse hüved said seal säilida.

Miks meil ei ole tekkinud kohastumust nišiloomes looduse hüvesid arvesse võtta? Ökosüsteemi teenused olid meie esivanematele nende loomulikus keskkonnas alati kättesaadavad, nii et meil ei ole kujunenud võimet neist oma nišši luues puudust tunda ja neid enda elupaigas tekitada.

Kas looduse hüved võiksid olla kättesaadavad ka linnas? Ma ei näe tegelikult sellele mingeid takistusi. Linn, mis toetab elurikkust, mis sarnaneb looduslikule elukeskkonnale, mis vähendab meie stressitaset ja parandab meie tervist, on täiesti võimalik.

Lahendused juba praegu olemas. Näiteks valgusreostust aitaksid vähendada liikumisanduritega tänavavalgustid. Õhureostuse vähendamiseks saaks linnades vähendada autode hulka tänavatel, suurendada puude arvu, vähem saaks kasutada bensiinimootoriga muruniidukeid, lehepuhureid. Nende meetmete lisakasuks on ka mürareostuse vähenemine.

Elurikkuse toob linna tagasi mitmekesise taimestikuga rohealade loomine. Linna-aedades saaks suurendada kohalike taimeliikide osakaalu, et toetada putukate liigirikkust. Linnulaul, ritsikasirin, viljapuid tolmeldavad mesilased ja liblikad saaksid sel moel loomulikuks osaks linnaruumist.

Oluline on, et linnaelanikud saaksid aru, et seda kõike on vaja ka meie endi heaolu, mitte ainult putukate ja taimede jaoks.

Meid hoiab sellise linna kujundamisel tagasi meie alakohastumus. Mürareostus, õhureostus, valgusreostus ja looduslike liikide vähesus on evolutsiooniliselt nii uudsed keskkonnatingimused, et isegi kui need meie tervist väga negatiivselt mõjutavad, pole me võimelised neid ohte vältima. Me tekitama ise endale elupaiga, mis on meile kahjulik, sest looduslik valik pole veel jõudnud kujundada meis võimet sellist keskkonda vältida.

Bioloogid nimetavad sellist olukorda ökoloogiliseks lõksuks.

Ökoloogiline lõks on olukord, kus liiki meelitab talle ebasobiv elupaik. Sellist elupaika on teaduskirjanduses nimetatud ka „meelitavaks mülkaks“. Kui loom eelistab mülgast parema kvaliteediga elupaigale, viib see sageli tema hukuni või sigimisedukuse järsu languseni.

Enamik siiani kirjeldatud „meelitavaid mülkaid“ on seotud inimtegevusega. Nii võib ökoloogiliseks lõksuks olla näiteks põld, kuhu nurmkana avarast ruumist vaimustudes pesa rajab, kuid kus traktor ta pesast üle sõidab. Ökoloogiliseks lõksuks võib olla ka kalalaev, mille järel lennates merelinnud kõhu väheväärtuslikke jäätmeid täis söövad, kuid mille tulemusena nende pojad alatoitumuses hukkuvad.

Linnu rajades oleme taga ajanud ressurssirohkust, turvalisust ning mugavust, kuid oskamata karta meile evolutsiooniliselt uudseid ohtusid, oleme ehitanud endale ökoloogilise lõksu.

Kui me ise ei oska tajuda seda, milline on meie jaoks hea elukeskkond, siis peame me selleks kasutama mingeid indikaatoreid, vihjeid. Kust me teame, milline on hea elukeskkond? Vastus on tegelikult lihtne. Keskkond, kus palju liike tahab elada, on elamiseks hea keskkond. Väga heaks vihjeks selle kohta, et elukeskkond on meile sobiv, on liigirikkus. Linnakeskkond, mis soosib taimede, putukate, lindude liigirikkust ja heaolu, on ka inimesele sobivaks elukeskkonnaks.

Oma Arizona-teadusprojekti tulemusena leidsin, et linnud saavad linnas elamisest sama kasu, mis inimesed – nad on linnas paremini kaitstud kiskjate ja parasiitide eest ning saavad lihtsamini toidu kätte. Samas mõjutavad mitmed linnakeskkonna omadused negatiivselt nende tervist. Analoogia inimeseloomaga on ilmselge, seega sobib näiteks lindude heaolu ja liigirikkus indikaatoriks selle kohta, kas linn on inimesele hea elukeskkond.

Meie linnadesse võib mahtuda päris palju liigirikkust, mitmekesiseid elupaiku ja looduse pakutavaid hüvesid. Me oleme nišiloome maailmameistrid, kõige õppimisvõimelisem loomaliik. Aeg on ka enda ökoloogilist niši rajades õppida ehitama elupaika, mitte ökoloogilist lõksu.

Artikkel põhineb TEDx Tallinn 2020 kõnel. Video kõnest vaadatav siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.