Veel neli nippi maailma päästmiseks

Veel neli nippi maailma päästmiseks

Blogi
See lühike postitus on inspireeritud Tuule artiklist “Kuraditosin nippi maailma päästmiseks”. Nõustun Tuule poolt juba loetletud soovitustega kahel käel, kuid tundsin ka, et neli olulist nippi tahaks omalt poolt veel lisada. Hoia tervist! Nii füüsilist kui vaimset. Lisaks füüsilisele aktiivsusele eeldab see ka muid valikuid – alkoholi tarbi vaid mõõdukalt (kui üldse), ära suitseta, piira süsivesikuid. Jälgi, et toit, mida sööd, oleks rasva- ja valgurikas ning mitmekesine. Proovi teha nii, et su päevas oleks hetk aega maha võtta, ja hingata, ning sotsialiseeruda. Üks keskkonnakahjulikumaid protsesse on inimeste tootmine. Iga inimese üleskasvatamine on kulutanud kujuteldamatult palju ressursse, ja su jätkuv eksistents kulutab neid edasi. Kuid mida vähem kulub su peale arstiabi ja ravimeid su elu jooksul, seda väiksem on su kahjulik mõju keskkonnale. Kui töötad üle ja põled läbi, lähed hulluks või…
Read More
“Kaduvate liikide kannul” isutekitaja!

“Kaduvate liikide kannul” isutekitaja!

Blogi
Liigid surevad praegu välja sama intensiivselt kui umbes 60 miljoni aasta eest, mil planeedilt kadusid dinosaurused, ning olukorra tõsidusele viitavad teadlased juba mõnda aega. Näiteks kaob maamunalt keskmiselt kaks selgroogsete liiki aastas ning kolm ruutkilomeetrit mulda päevas. Vähe sellest, hinnangute kohaselt on kõikide loomade hulk Maal viimase neljakümne aasta jooksul vähenenud ligi 50 %. IUCN raporti kohaselt on inimkond alates aastast 1500 aidanud kaasa vähemalt 322 liigi kadumisele. Maailma ühes prežtiiseimas teadusajakirjas "Science" ilmunud ja liikide kadumist käsitlev artikkel väidab aga koguni seda, et kõikide loomaliikide populatsioonide arvukus on kahanenud keskmiselt 25 %. Kui eelnevad faktid panevad eelkõige muretsema looduskaitsjaid ja -teadlasi, siis märksa kõnekam on aduda, et peagi ei pruugi vabast loodusest leida enam tiigreid, jääkarusid, kaelkirjakuid ja elevante ning isegi Eesti metsaaluseid kattev mustikavaip ei pruugi varsti olla…
Read More
Mis on saanud püütonipoegadest vol2?

Mis on saanud püütonipoegadest vol2?

Blogi
Juuli keskel ilmavalgust näinud kolmest püütonihakatisest on tänaseks kahjuks elus ainult üks. Kiiresti kosuvat kolme kuu vanust madu, kes enne esimest kestumist ei toitunud, kuid on praeguseks kestunud ja hiirte näol oma esimesed kõhutäied saanud, näeb muuseumi elavnurgas. Pärast seda, kui kõik maod olid munadest väljunud, sai selgeks, et üks neist deformeerunud selgroo tõttu tõenäoliselt elama ei jää. Teise mao saatuse otsustas põletik, mida omakorda soodustas vigastatud nahk. Milliste asjaolude tõttu noorloomale antud vigastused tekkinud olid on jäänud selgusetuks. Peamiselt just selgroo väärarengute (kõver lülisammas või puudulik saba) tekke põhjuseks loetakse temperatuuri kõikumist inkubatsiooniperioodi vältel. Embrüonaalses arengujärgus tekkinud väärarengud on seotud temperatuurist sõltuvate molekulaarbioloogiliste protsessidega. See tähendab seda, et embrüote arenguks optimaalse temperatuuri juures toimuvad need protsessid "õigesti" ning embrüo areneb normaalselt, aga ekstreemumite juures (temperatuur on embrüo normaalseks arenguks liiga madal või…
Read More
Teaduspublitseerimise räpased saladused

Teaduspublitseerimise räpased saladused

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse köögipoole tutvustamisel ei saa üle ega ümber teaduspublitseerimisest. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et teadlastel tuleb artikleid nagu Vändrast saelaudu. Ole ainult mees (või naine) ja kirjuta oma teadustulemused inglise keeles artikliks ning saada ajakirja – ja ongi olemas. Tegelikkus on aga teistsugune, ning teaduspublitseerimine pole kaugeltki nii objektiivne ja läbipaistev kui olla võiks. Et oma töö tulemusi teadusajakirjades avaldada, tuleb läbida karm kadalipp – ajakirja valik, toimetajast „möödapääsemine“ ja eelretsenseerimine, kus artiklit loevad ja arvustavad teised teadlased. Toimetaja ei pruugi artiklit retsensentidele saatagi, kui peab seda ajakirja jaoks mitte sobivaks. Retsensendid ei pruugi piisavalt süveneda ning teha pealiskaudse töö tulemusena ebaadekvaatset kriitikat. Esimesele eelretsenseerimisringile võib järgneda teine ja kolmaski, ning isegi mitme toimetamisringi järel võib ajakiri artikli tagasi lükata. Siis tuleb kogu tsüklit uues ajakirjas jälle alustada. Nii võib…
Read More
Merikotkas on Eesti looduskaitse edulugu. Kui ta just pliimürgitusse suremas ei ole…

Merikotkas on Eesti looduskaitse edulugu. Kui ta just pliimürgitusse suremas ei ole…

Blogi, Teadusuudis
Tänasel päeval läheb merikotka populatsioonil hästi, kuid see ei ole olnud alati nii. Inimtekkelised põhjused nagu keskkonnamürgid, elupaikade hävitamine, lindude tapmine viisid eelmise sajandi esimesel poolel merikotka populatsiooni ülimalt kriitilisse seisu. Peale oluliste keskkonnamürkide keelustamist, mis kahjustasid ka inimeste tervist  ja liigi kaitse alla võtmise, on saanud merikotkast Eesti looduskaitse edulugu. [caption id="attachment_860" align="aligncenter" width="819"] Veebikaamerast tuttav kotkapaar koos järglastega. Foto: looduskalender.ee.[/caption] Kuigi kotkapopulatsioon on kasvamas ja looduskaitsjad võiksid nüüd rahulikult puhata, juhatab liik kätte hulga uusi murekohti, mis tulenevad inimeste tegemistest  praegu või lähiminevikus  ja mis mõjutavad nii merikotkast kui ka kõiki teisi liike, sealhulgas inimesi: Näiteks jahimoonas kasutatav plii, mille tagajärjel kannatavad ja surevad linnud. Ainuüksi Eestis testitud merikotkaste kudedest 52 protsendil on mõõdetud pliikogused väga kõrged, isegi üle surmava taseme. Sellele lisandub veel hulgaliselt linde, kes hukkuvad…
Read More
Planktonijaht: uus perekondlik ajaveetmise viis

Planktonijaht: uus perekondlik ajaveetmise viis

Blogi
Eestlasele meeldib looduses käia: on tavaline, et pered korjavad metsas mustikaid ja kukeseeni, isad käivad poegadega kalal ning usinamad matkal ja telkimaski. Meri on siiski veel paljudele hirmutav ja tundmatu meedium (tõsi, trend on vaikselt muutumas) – kuid merel huvitavalt ja harivalt aja veetmine seda meeldejäävam. Merele minekuks on vajalik paat ja seente asemel saab korjata näiteks planktonit. [gallery size="medium" ids="846,847,845"] Olgugi, et minu doktoritöö on kirjutatud mere teemal (toksiliste ainete mõju kaladele), ei ole plankton minu jaoks just liiga koduseks ja igapäevaseks uurimisteemaks. Planktoniks nimetatakse sisuliselt kõiki mereorganisme, kelle liikumist mõjutavad tuuled ja hoovused rohkem kui eluka endi siputamine. Tavaliselt peetakse planktoni all silmas just kõikvõimelikke väikseid loomakesi – a’la vesikirbud (loomne plankton ehk zooplankton) või vetikad ja sinivetikad (vastavalt siis taimne ehk fütoplankton ja tsüanobakterid ehk bakterioplankton). Tegelikult…
Read More
Video: kes elab heina sees…

Video: kes elab heina sees…

Blogi
[video width="1920" height="1080" mp4="https://zooloogiablogi.ee/wp-content/uploads/2017/10/grassland_invert_Helm.mp4"][/video]   Seemnekogumise kõrvalsaadused Suvine õiterikas niit koosneb teatavasti lilleilust, lendlevatest kirjudest liblikatest ja sumisevatest mesilastest. Suurem osa niitude loomsest elustikust ei paista aga niidunautlejale esmapilgul silma, vaid toimetab oma tegemisi rohukõrtel, lehtedel, mullapinnal ja selle all. Taimestikul askeldavate oleste nägemiseks on vaja kannatust ja silmateravust ... või siis mehhaniseeritud seemnekogujat. Seemnekoguja kogub kõike, mis taimestikus on lahtist: seemneid, kuivanud taimeosi ja sageli seemnetega võrreldavates kogustes selgrootuid loomi. Kõige nobedamad putukad (kärbsed) muidugi lendavad enne masinasse sattumist minema. Pikaldasema mõtlemisega lendajad (lutikad, mardikad), need, kel lendamine pole veel eakohane (liblikaröövikud, lutikate vastsed) või tiibade puudumise tõttu suisa võimatu (ämblikud), peavad esialgu ootama oma saatust kannatlikult nagu taimeseemnedki seemnekoguja mahukas mürisevas ja rappuvas kõhus. Kogutud seemneid saab kasutada uute niitude loomisel ja kehvas seisundis niitude taastamisel. Loomulikult on…
Read More