Reisiraamatust ei oleks põhjust siinses blogis kirjutada, sest raamat ei räägi suurt midagi loomadest, natukene siiski, rõhk on kulgemisel läbi elu. Ses mõttes on pealkiri igati aus – see on valik Eesti zooloogiasse, täpsemalt ornitoloogia ja käitumisökoloogia ajalukku, rasvase näpujälje jätnud mehe neljakümne aasta reisipajatusi. Kui tegu on zooloogiaga, siis on igati põhjust ka siinses blogis mõned sõnad raamatu kohta öelda.
Ma ei ole täiesti objektiivne, sest Raivo oli mu juhendaja kogu mu Tartu Ülikoolis veedetud õpingute jooksul (kuidas sa hakkad ütlema, et tegelikult on kirja saanud jama). Õnneks ei olegi vaja seda öelda, sest jama see ei ole. Kahekümne aasta vältel tegime Raivoga koos ka välitöid, kui Kilingi-Nõmme ümbruse metsades rasvatihase ja must-kärbsenäppide elu saladusi uurisime, mistõttu olin nii mõnestki tema reisiseigast teadlik, sest mida sa ikka välitöödele sõites või sealt naastes teed, kui räägid olnud aegadest. Nii teadsin juba, et Raivo on maganud Berliinis elevantidega sama katuse all ja mõnd teist seika samuti.
Olen põlvkonnast, kes mäletab aega, kui elasime ühiskonnas, kus kehtisid teised reeglid, kuid piisavalt noor, et teada vähe kunagistest bioloogide reisidest praeguse Venemaa avarustesse. Lood sellest ammusest ajast – kuidas käis ekspeditsioonide kavandamine, sihtpunkti jõudmine, elu ise – olidki mulle kõige huvitavamad. Need lood on ka põhjus, miks võiks tänapäeva loodusteadustest huvitatud noor lugeda raamatu esimest poolt, millest saab omalaadse ajaloolise ülevaate. Lugudest saab veidi aimu teadustöö lahutamatust osast – teaduskonverentsidest ja nende muutumisest ajas, seda nii sisult, vormilt, kui ka finantsiliselt (enam ei ole vaja Soome sõites viinapudeleid kaasa võtta, et need markadeks vahetada). Raamatu teises pooles on juba tänapäevased reisid, mis on noortele kindlasti kergemini hoomatavamad, kuid eks sealgi ole omajagu seiku, mida meelde jätta. Raamatu esitlusel sain teda, et algsest käsikirjast tuli umbes 1/3 kärpida, loodetavasti ei ole kärped igaveseks kadunud, vaid leiavad koha netiavarustes või järgmises raamatus.
Raamatu oluline tegelane on raha (minu vägivaldne tõlgendus): alguses teda pole või on kohas, kus ei ole Raivot, pärastpoole on veidi raha, mis lubab end tunda teiste seas võrdsemalt ja lõpuks on teda juba nii palju (taas minu tõlgendus, raha ei ole kunagi liiga palju?), et Raivo saab tunda end vaba ilmakodanikuna, kuid ei saa reisides siiski kõike endale lubada. Mitmel korral mainib ta, et kuigi viimastel reisidel on mugavus oluliseks muutunud, ei saa ta lubada endale alati seda, mida hing ihkaks. Huvitav on järlida ka toidu muutumist ajas: kui alguses on reiside lahutamatuteks kaaslasteks küpsised ja konservid, siis aja möödudes saab ka juba praadi ja magustoitu.
Tobedaid või koomilisi olukordi on raamatus mitmeid (ei salga, et turtsusin päris mitu korda naerust), ka eluohtlikke tuleb ette. Ühest ei saa ma aru. Raivo tundub olevat üsna mõistlik ja õppimisvõimeline, kuid ometigi saab ta ikka ja jälle reisidel pügada. Mõnel korral on rahast loobumine siiski õigustatud, sest kui sind pannakse fakti ette – elu või heinad – siis lased sa end pügada nii palju kui vaja, sest oma särk on ihule alati lähemal. Kõiksugu muudest ihulistest draamadest ja võludest saab samuti lugeda, aga pole minu asi jutustada, kuidas Raivo käis hämarates urgastes punaste laternate tänavatel ja mis asju ta mustanahalise naise dekoltees ajas.
Et Raivo oskab kirjutada, sellest olen kirjutanud juba eelnevalt tema raamatuist kirjutades (kolm kirjutamist ühes lauses – tase!). Kui midagi ette heita, siis vast seda, et Raivo vaatab maailma justkui läbi roosade prillide. Ma ei pea silmas seda, et ta oleks naiivne, vaid seda, et ükskõik, kus ta käib, on see maailma kõige imelisem koht, kus ta kogeb maailma kõige ehedamaid tundeid. No ei saa ju nii olla, et iga koht on maailma kõige imelisem! On vaid üks maailma kõige ilusam koht, kuid sellest libiseb ta märkamatult mööda – Raivo, ma olen kindel, et tegelikult on kõige ilusam koht ja vaade, mille kõrval kahvatuvad Brasiilia ja Hiina ja Yellowstone, siiski Mulgimaa talu, kus sa ka seda raamatut vist kirjutasid, ja selle aknast avanev pilt. Õigus, Raivo?
Õigus, õigus, Marko :-). Aitäh kirjutamast.