Kuidas saada aimu seni hämaraks jäänud ökosüsteemi osa toimimisest? Täpsemalt suurkiskjatest, nende kaaslastest ja saakloomadest. Tuleb käed külge panna, minna süsteemi, saada sellest osa, saada selle osaks, andmeid koguda ja vahendada. Just seda tegid Owensid, kui otsustasid viiekümne aasta eest (1974) USA tolmu jalgelt pühkida ja seitsmeks aastaks Aafrikasse Botswanasse Klahari kõrbesse minna, et uurida sealseid lõvisid, pruunhüääne ja teisi loomi.
See on lugu tundmatus kohas vette hüppamisest, nullist alustamisest, teadmatusest ja raskustest, mida on meil raske mõista (sest see kõik on kaugel nii ruumis kui ajas). Veidi paremini oskavad elu välilaagis mõista need, kes on ise sarnastes oludes olnud. Pean silmas teadlast, kel ei ole varustust, kuid on entusiasm teada saada, mis toimub. Metoodiline lähenemine on kõige alus. Owensid ei kirjelda täpselt, mida ja kuidas nad tegid, kuid see ei olegi vajalik, sest tegu ei ole uuringu aruandega, see on aimeraamat. Artiklid avaldasid nad hiljem, kui olid juba Kalaharist lahkunud. Muide, andmete avaldamine oli ka üks põhjus, miks nad lahkusid, sest Aafrikasse jäädes ei oleks nad ilmselt leidnud mahti kogutut analüüsida ja teadustöödeks vormistada, sest kiusatus uut teada saada ja uuesti välja minna, sest mine tea, mis uus ja huvitav asi on järgmise künka taga – tuttav tunne välibioloogile. Tuleb süda kõvaks teha, tõmmata piir – teada, millal on piisavalt andmeid, et teha järeldusi.
Raamat on omapärane loodus- ja seikluslugu, mis heidab julma ja ausa pilgu loomade ellu, ei anna hinnanguid. Kui üks uuritav murrab teise, pistab nahka teise pojad või langevad lõvid teineteise järel ratšopidajate kuuli läbi, ei anta sellele hinnangut isiklikust vaatepunktist – on siiski aru saada, et see oli Owensitele isiklikult raske –, vaid võimalikult objektiivselt, bioloogiliselt. Kõik ei saa elada igavesti, kõik ei saa elada piibellikult käsikäes, elu Kalaharis on karm, eriti põuaperioodil. Owensid ei sekku loomade ellu, nad on vaatlejad, kuigi empaatia koputab rängalt südametunnistusele, kui väiksed abitud loomapojad nälja või vanemliku hoole puudumise tõttu hukkuvad. Jah, elu on kõrbes karm. Ühel korral nad siiski sekkusid, kui oli vaja vigastatud lõvi elule tuua. Lugeja saab aga anda oma hinnangu toimuvale, ei pea olema objektiivne. Owensid andsid lõvidele nimed, mida mina ei oleks ilmselt teinud, sest nimi tekitab isikliku seose (number on objektiivsem).
Lugu on loodusdraama oma eheduses. On naeru ja nalja, raskusi ja pisaraid. Raamatu tegevus algab 50 aasta eest, kuid juba siis oli inimese üha suurem sekkumine kõrbeloomade ellu probleemiks. On kerge mõista pettumist, võib-olla isegi vaenu ja viha, mida tekitab geoloogide nägemine, kui need haprasse süsteemi suurte masinatega julmalt sisse sõidavad, et seal uuringuid teha – äkki leidub maavarasid, mida tasub kaevandada? Kas see ei ole nii tänapäevane? Väärtuspõhised konfliktid – loodussäästjate ja majandusliku õitsengu otsijate vahel – on ajaloos aina ja aina kordunud. Ilmselt jäävadki korduma.
Ma ei tea, kuidas see raamat minust seni mööda lipsas, sest peaksiga endast lugupidava zooloogi lugemisvarasse kuuluma. Kui ei ole, siis … oled samasugune nagu mina mõni aeg tagasi. Soovitan lugeda, isegi kui sa ei ole zooloog, isegi, kui sa ei hooli loodusest. Oli põnev lugeda, kuidas loomade käitumise kirjeldamisel kasutati tol ajal üsna uudseid käitumisökoloogilisi teadmisi, näiteks altruistlik käitumine pruun-vööthüäänidel, mis on oluliselt loogilisem sugulaste geenide valguses, kui selgitada seda loomade empaatia või hea südametunnistusega.
Isiklikult leidsin rõõmsat äratundmist hetkedest, mida olen ise välitöödel kogenud – sul on probleem, kuid ei ole vahendeid selle lahendamiseks. Pead leiutama, kasutama olemasolevat, et jõuda lahenduseni. Kujutan ette, millise leevenduse tõi Owensitele raadiotelemeetria ja lennuk, sest maapinnal liikudes suurkiskjate areaali kaardistamine on lootusetu. Meenus enda pingutus, kui püüdsime raadiomärgistega tuvastada, kus rasvatihased pesitsusajal käivad, milliseid metsatukki ja miks nad kasutavad. Selleks sai raadioantenniga metsaservas vehitud, kompassiga asimuute määratud, kuid kõik see oli lapsemäng võrreldes lõvide tagaajamisega üüratus kõrbes.