Sinisavi kärsad ehk lugusid rajakaamera loomadest 2

Sinisavi kärsad ehk lugusid rajakaamera loomadest 2

Blogi
Ants kirjutab: "Metssiga on tark ja pelglik loom, keda metsas ringiuitaja sageli näost-kärssa ei kohta. Pigem hakkavad silma metssea tegevusjäljed- ülestuhnitud maa-alad iseloomulike väljaheidetega ja tugevalt sissetallatud metsarajad ning mõnikord võib tunda iseäralikku sea lõhna. Metsseal on ülitundlik kärss ja kui tuul toob lõhnamolekulid soodsast suunast, siis on kärssninad ammu ümbruskonnast kadunud kui inimene ennast pildile ilmutab. Niisiis on metssigade otsest tegutsemist looduses keeruline jälgida, kuid ärgem heitkem meelt, sest appi tulevad rajakaamerad. Filmitud loo peategelased elavad Letipea metsades ning nende territooriumi läbib oja, kus kohati paljandub nii oja põhjas kui ka kallastel sinisavi. Sinisavi on tõeline metssea magnet, mis neid eriti suviti ligi meelitab. Savimask ei niisuta, värskenda, noorenda mitte ainult inimese nahka, vaid samuti metssea karvkatet. Kui inimesele on mõeldud karvkatte ja naha hoolitsemiseks 101+ toodet, siis aitab…
Read More
Teadlased ei taha uurida koledaid loomi?

Teadlased ei taha uurida koledaid loomi?

Blogi, Teadusuudis
Märtsi alguses avaldati ajakirjas Mammal Review artikkel, mille kohaselt ilusateks ja armsateks peetavad loomad pälvivad rohkem teadlaste tähelepanu ning on seega sageli paremas seisus nii liigi säilimise kui uurituse taseme poolest kui koledad loomad. Uurimus keskendus Austraalia imetajatele (hea jätk kukkurkuradi teemale). Loomad jagati kolme kategooriasse: „head“ (ainupilulised ja kukkurloomad), „halvad“ (sisse toodud ja invasiivsed liigid nagu jänesed ja rebased) ning „koledad“ (kohalikud nahkhiired ja närilised). Iseenesest tundub selline jagamine pisut subjektiivne, aga see selleks. Kui sissetoodud liigid pälvisid palju tähelepanu ökoloogilistes uuringutes ning „head“ loomad olid arvukalt esindatud füsioloogilistes ja anatoomilistes uuringutes, siis „koledad“ liigid (45% Austraalia kohalikest imetajatest) olid uuritud loomad sees ebaproportsionaalselt väheesindatud. Ühelt poolt on see trend mõistetav – särasilmne noor loodushuviline tahab ikka uurida pigem koaalat või känguru kui mõnda silmapaistmatut hiirekest või silmapaistvalt koledat…
Read More
Kukkurkuradipüük Tasmaanias

Kukkurkuradipüük Tasmaanias

Blogi
Tuul Sepa Tasmaania kukkurkuradi loole jätkuks ka üks "käed külge" kogemus! Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonna doktorant Triin Tekko kirjutab tegemistest kuradite rohkes Tasmaanias: Seni on mul kõige lähemad zooloogia-alased kokkupuuted olnud hiirtega, keda kasutan igapäevases teadustöös Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonnas, aga üheks unistuseks on pikka aega olnud kukkurkuradite uurimine. Kukkurkuradid (Sarcophilus harrisii) elavad tänapäeval ainult Tasmaanias ja pärast kukkurhundi väljasuremist on nad suurimad lihatoidulised kukkurloomad. Kahjuks võib nende enda populatsiooni samuti ähvardada väljasuremine, kuna neil levib haigus nimega Tasmanian Devil Facial Tumour Disease (DFTD), loomariigis haruldane nakkav vähk [Pearse jt., 2012; McCallum jt., 2009]. DFTD levib hammustuste teel, millega vähirakud satuvad haige kuradi organismist tervesse kuradisse ning hakkavad seal vähirakkudele kohaselt vohama, põhjustades kasvajate teket näopiirkonnas [Pearse ja Swift, 2006]. Nakatunud kuradid…
Read More
Kas on alternatiive pliihaavlitele ja õngetinadele?

Kas on alternatiive pliihaavlitele ja õngetinadele?

Blogi
Olen Madise juures ravil olnud lindusid ja loomasid varemgi külastanud ning tean, et kahjuks ei ole pliimürgistus midagi uut. Noor teadlane kirjeldab murelikult: “Aastas jõuavad umbes 15 merikotkast minuni. Neist üle poolte on haiguse või surma põhjuseks pliimürgitus. 15 lindu ei ole tegelikult mingi suur number, aga me peame arvestama, et tegemist on mingi protsendiga, mida me suudame juhuslikult leida ehk jäämäe tipuga.” Konkreetse merikotka verest mõõdetud pliisisaldus ulatus 65 mikrogrammini detsiliitri kohta – ime, et raskesti hingav lind kliinikumi jõudes veel elus oli. Kotka surmamiseks piisab vaid paarist liivatera suurusest pliifragmendist linnu kohta. Suure tõenäosusega sõi lind kas jahimeeste poolt haavatud looma või metsa jäetud trofeelooma jäänuseid, mis sisaldasid pliist haavlifragmente. [caption id="attachment_455" align="aligncenter" width="800"] Esimese hooga lõi pliikontsentratsiooni mõõtmine aparaadil näidud “lakke”, ületades mõõtmisvahemikku ja kuvades ekraanile vaid…
Read More
Kuidas sündisid haruldased kaadrid ilvestest ehk lood rajakaamera loomadest

Kuidas sündisid haruldased kaadrid ilvestest ehk lood rajakaamera loomadest

Blogi
Ehk lugu sellest, kuidas õnnestus Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli doktorandil Ants Tull´il ilvesed kaamerasse püüda: "Olen alati tahtnud jälgida nii imetajaid kui ka linde segamatult ja loomulikult tegutsemas omas keskkonnas. Varasemalt olen suutnud jälgida selgroogseid ilma suurema häirimiseta ainult ujuvvarjest. Varjete tegemine ja nende kasutamine on aga täiesti omaette teema ja sellel ma rohkem ei peatu. Jahimeeste seas on juba pikemat aega levinud rajakaamerad, mis võimaldavad anda hea ülevaate ümbruses levinud jahiulukitest. Samuti saab rajakaameraid kasutada mitmetes eksperimentides, näiteks Eestis on kindlasti tuntuimad rajakaamerate katsed tehtud metsistega. Seega oligi aeg sukelduda rajakaamerate maailma, kus esmalt pidi selgeks tegema, millised neist on tudengile taskukohasemad, ning milliste hinna-kvaliteedi suhe peab kõige paremini paika. Kui rajakaamerad olid tellitud, võtsin plaaniks need paigutada koduümbruse loodusesse, sest on ju need metsad mulle kõige tuttavamad ja…
Read More