Kuidas sündisid haruldased kaadrid ilvestest ehk lood rajakaamera loomadest

Home / Blogi / Kuidas sündisid haruldased kaadrid ilvestest ehk lood rajakaamera loomadest
Andro Truuverk

Ehk lugu sellest, kuidas õnnestus Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli doktorandil Ants Tull´il ilvesed kaamerasse püüda:

“Olen alati tahtnud jälgida nii imetajaid kui ka linde segamatult ja loomulikult tegutsemas omas keskkonnas. Varasemalt olen suutnud jälgida selgroogseid ilma suurema häirimiseta ainult ujuvvarjest. Varjete tegemine ja nende kasutamine on aga täiesti omaette teema ja sellel ma rohkem ei peatu. Jahimeeste seas on juba pikemat aega levinud rajakaamerad, mis võimaldavad anda hea ülevaate ümbruses levinud jahiulukitest. Samuti saab rajakaameraid kasutada mitmetes eksperimentides, näiteks Eestis on kindlasti tuntuimad rajakaamerate katsed tehtud metsistega. Seega oligi aeg sukelduda rajakaamerate maailma, kus esmalt pidi selgeks tegema, millised neist on tudengile taskukohasemad, ning milliste hinna-kvaliteedi suhe peab kõige paremini paika.

Kui rajakaamerad olid tellitud, võtsin plaaniks need paigutada koduümbruse loodusesse, sest on ju need metsad mulle kõige tuttavamad ja südamelähedasemad. Nii leidsidki kõik rajakaamerad oma koha Letipea vanades loodusmetsades. Asukoha valikul tuli lähtuda bioloogilisest vaistust: teadma loomade liikumisradu maastikul, otsima ürgsemaid metsasalusid, kuid aega ja tähelepanu kulub veel mitmetele looduse üksikelementidele, näiteks üle oja vajunud puutüved, ümbritsevast kõrgemad nõlvad,  inimhäiringuta rannaalad jne. Üks kaamera saigi nimetuseks „künkakaamera“, sest see sai paigutatud ühele metsas asuvale kõrgemale nõlvale, kust kasvavad välja vanad sanglepad ja kuused, mida omakorda saavad kasutada kiskjalised märgistamiseks, sest lõhn peaks kõrgemalt alalt kiiremini ümbritsevasse keskkonda hajuma, edastades vajalikke signaale vastassugupoolele või hoopis konkurentidele. Küngas ise on mitu meetrit lai ja pikkust ligemale kümme meetrit ning mullakiht tundub olevat tekkinud paekivile. Pigem näib olevat inimtekkeline, kuid jäägu see geoloogidele väljaselgitamiseks.

Künkakaamera oli tublit tööd teinud ligikaudu paar kuud ning olin salvestanud huvitavaid kaadreid kährikkoertest ja metssigadest sadades megabaitides. Ükskord, kui künkakaamerat kontrollima läksin, tundus, et künka peal oli toimunud kõva madin. Terve küngas oli ebamääraseid mudaseid loomajälgi täis, oma osa sellest jäetud kaameralegi. Adrenaliin hakkas veres juba tõusma, sest kunagi ei või teada, mida kaamerast avastada võid, kuid pettumus oli suur, kui märkasin, et akud olid enne tühjaks saanud, kui kirjeldatud tegevus künkal aset leidis. Seega tuli hakata akusid tihedamalt kontrollimas käima, vajadusel need laetute vastu välja vahetada.

25-ndal veebruaril sammusin vaikselt tuttaval metsarajal. Alguses on metsamaastik mõnusalt vaheldusrikas- kohati on loomulikke häile, siis jälle RMK poolt majandatud alad. Läheduses voolab oja ning kevaditi õitseb siin karulauk ja lõokannus, kusjuures kahel viimasel kevadel olen näinud nelja-viit mustlaik-apollot pulmalende tegemas. Häilud jäävad selja taha ja astun justkui läbi värava ürgsemasse laanemetsa, kus puudel kasvavad vääriselupaikadele omased sulgjad-õhikud ja metsapõrandale on langenud erineva vanuse astmega lamapuitu. Lõpuks hakkab mets hõredamaks muutuma ja jõuan tuttavale nõlvale. Kuna öösel sadas uus lumekiht, siis pole varasemaid loomade tegutsemisjälgi märgata. Küll aga on kohe näha, et rajakaamera on paigast nihkunud ja korpusel on märgata mõned kriimud. Ise arvasin, et metssead on kaameraga vigurdanud. Esimesel videol on näha kiirelt mööduva kähriku saba, järgnevalt tabab mind väga meeldiv üllatus, kui näen ilvest rajakaamera ees rahulikult lumest märgunud käppa raputamas. Äkitselt suunab ilves oma tähelepanu nõlva kaugema otsa poole ning kaadrisse tuleb veel üks isend. Viimane on ettevaatlikum ja palju enamate mustade tähnidega emasloom. Mõlemad on korralikus konditsioonis, sest ümbruses leidub nii metskitsi kui ka jänest, kes moodustavad põhilise ilvese toidubaasist. Pärast lühikest paaritumist minnakse sujuvalt üle mängule. Arvatavasti kinni(s)tatakse omavahelisi suhteid läbi mängu, kuhu aeg-ajalt kaasatakse veel rajakaamera- on ju iseenesest tegu uue ja põneva „mänguasjaga“. Vahepeal on kuulda kaslastele omast nurrumist.

Üldiselt on teada, et ilvestel on jooksuaeg märtsis, mil peaks kuulda olema kiledat kräunumist. Videost, ilmselt soojast talvest tingitud, johtub aga asjaolu, et jooksuaeg on täies hoos juba kaks kuud varem jaanuari alguses. Kui viljastumine õnnestus, siis kestab emasloomal tiinus 63 – 74 päeva ja pojad peaksid sündima juba märtsi keskpaigas. Pesakonnas on tavaliselt 2 – 3 poega, kelle eest hoolitseb ainult emasloom. Kaks esimest kuud toitutakse ainult emapiimast, kolmandal kuul lisandub toidusedelisse emase poolt püütud saak. Pesast lahkudes on pojad 4- kuused, kuid emase lähedusse jäädakse umbes aastaks. Pärast ilveste sigimise rituaale ilmus kaamera ette metssiga, kes kärsaga põhjalikult kaamera üle nuusutas, et toimunust aimu saada, sest loodusliku vaenlase käike peab teadma.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga