„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

Äsja ilmunud imetajaid tutvustava raamatu „Meie lapse loomaraamat: imetajad“ autoritele (Marko Mägi ja Grete Alt) on see juba teine sarnane raamat – eelmisel sügisel sai kaante vehele „Meie lapse linnuraamat“. Autorite loal poetasime mikrofoni Marko ja Grete jutuajamisse, et saada raamatust ja selle sünnist veidi rohkem teada.

Alustuseks paljastus – kolmeaastane Franz Joosep teatab, et tegelikult joonistas raamatu kaanele orava hoopis tema. Grete teeb suured silmad, kuulab huviga, mida Franzul veel öelda on! Rohkem paljastusi siiski ei järgne, kuid Franzu arvates peaks emme talle nüüd šokolaadi andma.

“Ka puuriidast võib leida kaelushiire toidulao või pesa” on kirjas raamatus ning sügisel puid kuuri lappides leidiski Marko ühe sellise lao. Foto: erakogu

Millise raamatuga on tegu, kellele see mõeldud on?

„Lastele! Joonistusi saavad vaadata kõik, ka päris väiksed lapsed, kuid pigem on tegu lasteaia- ja koolilastele ning nende vanematele mõeldud raamatuga. Need, kes ise veel lugeda ei oska vajavad vanema abi, et teada saada, mis loom ikkagi pildil on. Minu arvates annab see hea ülevaate Eesti imetajatest. Ilmselt teatakse närilistest hiirt ja rotti, kuid seda, et närilisi on Eestis teisigi, ei pruugi lapsed teada,“ arvab Grete.

„Minu arvates on raamat eelkõige lasteaia ja esimese kooliastme lastele, kuid olen tuttavatelt kuulnud, et see on sobilik ka kogu põhikooli ulatuses,“ lisab Marko. “Laste loomaraamatuid on palju, kuid Eesti imetajatest mitte nii väga. On fotoraamatuid, kuid fotode häda on, et selliseid, kus looma olemus oleks hästi tabatud, on keeruline leida. Seepärast on joonistus parem.“

Kas kaaneorava on tõesti joonistanud Franz Joosep? Igatehes on oraval sügiselehtedes hea varjevärvus. Foto: erakogu

Marko ja Grete on pigem kursis lindude tegemistega. Kuidas siis nüüd äkki imetajad?

Marko mõtleb hetke. „Kirjastaja tegi pakkumise. Esimene mõte oli, et imetajad ei ole tõesti minu teema. Veidi asja vaagides ei leidnud ma aga head põhjust keeldumiseks. Tegelikult teadsin Tartu Ülikooli bioloogiat õppima asudes oluliselt rohkem imetajatest kui lindudest, kuid elu viis lindude juurde. Seega olid mu baasteadmised imetajatest olemas, oli vaja need meelde tuletada.“

Grete peab vahepeal poistega tegelema, kuid lausub illustreerimist silmas pidades, et joonistamine on joonistamine, kuid võrreldes lindudega oli keerulisem, sest eeltööd oli loomadega rohkelt. „Kõik närilised on sarnased, esimese hooga oli keeruline aru saada, mida joonistades rõhutama peab või kas mul on üldse õige liigi foto silme eest. Tead kui lihtne on lindude kohta fotosid leida!“ rõhutab ta, „kuid imetajad – no ei ole neid närilisi liiga palju pildistatud, ja veel nii, et terve loom oleks pildil näha. Näiteks kasetriibikut otsisin lausa venekeelsetelt veebilehtedelt. Et saaks loomast hea ülevaate, tuli pidevalt neli-viis fotot silme ees hoida. Ses mõttes olid närilised täitsa hullumaja!“

Kasetriibikut linnapargis ei kohta, kuid lugeda võib tema kohta pargis siiski. Foto: erakogu

Kuidas töö raamatuga sujus?

„Esimene käsikiri oli kaks korda mahukam,“ ei tee Marko saladust, „kuid see oli liiga detailne. Kärpisin. Pidin endale meelde tuletama, kellele raamat on mõeldud. Lapsi ei ole mõtet koormata imetajate kõikvõimalike näärmete või nisade arvuga. Võibolla on tekstis siiani liigseid detaile, kuid siiski peaks Eesti imetajatest ülevaate saama. Mõne looma puhul pöörasin tähelepanu ka levinud väärarusaamadele. Näiteks, et siilile antakse teadmatusest piima või et nad tassivad seeni ja marju seljas. Või et väga sageli aetakse jänesed ja küülikud sassi, kuid Eestis vabas looduses küülikuid ei ole, on jänesed. Lisasin näpuotsaga ka praktilisi nõuandeid – näiteks, millist kahju võib tuua rotimürkide kasutamine.“

Vahepeal saabub Karl Robert, süli täis puukoore latakaid, taskud kastanimunadest punnis – neid olevat vaja maal savilinna ehitamisel. Kuuldes, et räägime loomaraamatust, teatab ta, et ka tema aitas raamatut teha: ta kirjutas kirja, mille raamatu peategelased – Lauren ja Lukas – hiirtele sahvrisse jätsid. „Emme ei osanud lapselikku käekirja teha, pidin talle ette kirjutama. Ja need kirjavead tegin ma loomulikult meelega (Grete muheleb, mis lubab aimata, et kõik vead ei olnud vist siiski meelega tehtud). Ja pane lugejatele kirja küsimus, las mõtlevad lugedes – mis on maailma kõige vanem riik?“ nõuab Karl Robert.

Marko lausub kastanimunade hunnikut vaadates: „Vahelduseks oli hea kirjutada veidi vabamalt – sissejuhatus ja lõpp said küll imetajatest, kuid tegin seda n-ö ilukirjanduslikus võtmes. Mõtlesin välja tegelased, mida nad teevad, millest räägivad. Mõnus vaimutöö. Muide, Grete roll ei piirdunud ainult joonistamisega, ta oli ka esimene tekstide lugeja ja kriitik. Vestlustest temaga noppisin välja kilde, mis jõudsin ka kaante vahele. Näiteks raamatu alguses olev suhkrutuhkur on pärit Gretelt, mina ei ole selle loomaga kokku puutunud,“ naerab ta.

Grete vaatab tagasi koroonapiirangutele, sest need panid proovile. „Mäletan, et andsin kevadel lepingule allkirja esmaspäeval, teisipäeval kehtestati koroonapiirangud, mis tähendas, et kolm poissi jäid koju. Pidin nendega tegelema ja joonistamiseks aega leidma.“

Rebast kohtab üsna sageli ka linnas, seepärast on raamatus eraldi juttu ka linnaloomadest. Foto: erakogu

Kes on raamatu esimestel lehekülgedel tegutsev suhkrutuhkur?

Grete teab vastust, sest tal on selle loomaga oma lugu. „Seda peab raamatust lugema. Suhkrutuhkrut joonistasin juba lapsena, tõenäoliselt on üks piltki suhkrutuhkrust Võrus vanemate juures alles. Vanaemal olid riidekapis suhkrukuubikud peidus, kust me lapsena neid näppasime. Vanaema rääkis, et suhkrutuhkur käib suhkrut söömas,“ jääb Grete salapäraseks.

Millised on igapäevased kokkupuuted imetajatega?

Markol on kõik Eesti suured imetajad nähtud või kuuldud, väikestest on muidugi puudu mõned närilised ja naarits. „Kummalisel kombel ei ole mu tee veel tuhkruga ristunud. Kuid imetajate jälgede ajamine metsas on minu puhul üsna tavapärane,“ lisab ta.

Ka Gretele ei ole imetajad võõrad, ka linnas on kontaktid nendega igapäevased. „Tartus on meil hoovis siil Aivar, keda toidetakse aeg-ajalt šašlõki ja vorstiga, sest Aivar käib meil grillõhtutel. Kuid kõike ta ei söö – põlgab juustu ja pohli. Kuid hoovis käib ka nugis, nahkhiired on suveõhtutel sagedased külalised. Keegi krabistab ka maja seintes – ei tea, kas need on hiired või nahkhiired. Sellistest linnaloomadest on samuti raamatus juttu.“

Öeldakse, et kaks ei jää kolmandata – kas midagi on veel plaanis, kas midagi oleks veel vaja kaante vahele panna?

„Iial ei või teada, mida tulevik toob, kuid ma ei taha kireda enne muna munemist,“ on Marko tuleviku osas kidakeelne. Gretel on aga pliiatsid ja pintslid juba valmis pandud, sest uued tööd on ootamas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.