Teesoolamine nõrgendab kiilivastse tervist

Lund teeserva lennutades sõidab lumesahk maanteel, masin puistab teele soola, mis sulatab teelt lume ja jää. Soolane sulavesi valgub kraavi ning teistesse väikeveekogudesse, kus askeldavad mageveeloomad. Kuidas nemad soolaseks muutuvas vees hakkama saavad?

Anax junius on levinud Põhja-Ameerikas / foto: Dodge Rock, Flickr.com

Magevee soolsuse tõusu mõju on üsna palju uuritud selgroogsetel. On teda, et sool pärsib nende elu ja ohustab asurkonna elujõulisust, sest muutub loomade hingamine ja osmoregulatsioon. Näiteks pikeneb soolases vees kahepaiksete areng, suureneb nende suremus moondeperioodil, väheneb seemnerakkude liikuvus ja kiirus ning sagenevad väärarengud. Mageveekaladel pärsib soolsuse tõus kasvu.    

Märksa vähem teame soolsuse mõjust veeselgrootutele, kes moodustavad valdava osa veeloomastikust. Kiilivastne on veeselgrootute seas tippkiskja, kelle saagiks langevad paljud veeolesed, ka vastsega sama mõõtu konnakullesed. Tippkiskja arvukuse või käitumise muutus võib panna veerema lumepalli, mis senised suhted lombis, kraavis või tiigis pea peale pöörab. Esimesed märgid muutustest jäävad inimsilmale märkamatuks, sest sageli toimuvad need loomade sees.

Kanadas on talvine teesoolamine tavapraktika, mistõttu jõuab sool ka veekogudesse. Teadlased uurisid kiililiigi Anax junius vastse immuunsüsteemi toimimist veekogu soolsuse tõustes. Anax junius on levinud Põhja-Ameerikas, Eestis kohtab lähiliike rohevööt-kuningkiili (Anax imperator) ja kollavööt-kuningkiili (Anax parthenope).

Anax junius vastne / foto: Scott King, Flickr.com

Kiilivastsed on suhteliselt suured ja aktiivsed, mistõttu on neid lihtne püüda ja uurida. Toronto ülikooli laboris hoiti vastseid magevees, madala soolsusega keedusoola (NaCl, 1 g/L) vees ning kõrge soolsusega vees (3 g/L) ­– ka teede äärde jäävates veekogudes on mõõdetud sarnast soolsust. Vastsed veetsid vees ühe või neli päeva, lisaks süstiti nende tagakehasse jõhv, mis oli üks millimeeter pikk ja 0,2 millimeetrit jäme.

Kehasse sattunud võõrkeha või parasiit aktiveerib putuka immuunsüsteemi – see hakkab tootma rakke, mis võõrkehale ladestudes kapseldavad ohu. Immuunsüsteemi tõhususe mõõdupuuks on kapsli moodustamise kiirus ja selleks kulunud melaniini hulk – mida kiiremini ja suurem pind võõrkehast saab kaetud, seda tugevam on putuka tervis. Teadlased mõõtsid jõhvi katnud melaniini hulga ning said teada, et neli päeva soolases vees elamist pärsib oluliselt kiilivastse kapseldamis- ehk immuunvõimet. Madala soolsusega vees olnud vastsete kapseldamisvõime aga märkimisväärselt ei muutunud, samuti ei vähenenud kapseldamisvõime vaid ühe päeva kõrge või madala soolsusega vees olnud kiilivastsetel.

Seega mõjub kiilivastse tervisele halvasti just pikaajaline ehk krooniline kõrgest soolsusest tingitud stress, lühiajalisega suudavad nad toime tulla. Mida sellest järeldada? Vast seda, et sarnaselt kiilivastsetele võib sama toimuda ka teiste veeputukatega ning seetõttu võib neil olla raske teelähedastes väikeveekogudes parasiitide või patogeenidega toime tulla. Soolsuse muutudes võivad muutuda ka veekogus kisklussuhted, eriti kaladeta väikeveekogudes, kus kiilivastsed on tippkiskjad. Samuti võivad veekogus eelise saada liigid, kes taluvad soolsust paremini. Kuna teede soolamine võib veekogude elustikku mõjutada, on Kanadas soolamiseks kasutatavad ained kantud potentsiaalselt ohtlike ainete nimekirja. 

Allikas: Mangahas RS, Murray RL, McCauley SJ (2019). Chronic Exposure to High Concentrations of Road Salt Decreases the Immune Response of Dragonfly Larvae. Frontiers in Ecology and Evolution 7: 376,   https://doi.org/10.3389/fevo.2019.00376

Marko Mägi on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.