Mõne aja eest, ei mäletagi enam täpselt millal, küsiti kas olen nõus olema toeks tõlkele, et teaduslik pool vinks-vonks oleks. Mis raamat? Selgub, et hiljuti ilmavalgust näinud R. Dawkinsi teos. Võtab põlvist nõrgaks. Kui aimekirjanduses on suuri tegijaid, siis üks staar on kindlasti Dawkinsi evolutsiooni lahkavad raamatud. Kes olen mina, et heita pilk tema ridadele? Kas olen selle vääriline? Ärevus on hinges.
Esialgne kõhklus hajub, kui selgub, et raamat on lendamisest. Selge – linnud – need on ju minu rida. Peaksin end ses vallas turvaliselt tundma. Saan tutvumiseks faili, et mitte võtta vastu põrsast kotis. Kaanepildil on linnud, kuid ka väga palju muud. Murekortsud kerkivad (või süvenevad?). Avan faili suvalisest kohast. Ei midagi keerulist, vähemalt mitte mulle, saan kõigest aru. Kas ka tõlkija, see mind esialgu ei huvita, püüan selgust saada, kas ma liialt ambitsioonikat pakkumist vastu ei võta, sest raamatus on lisaks lindudele lendamise üldised printsiibid, ajalugu, putukad, taimed, teised selgroogsed – kõik, kes kuidagi õhus üritavad püsida. Isegi kalad. Mõned tõesti üritavad, teistel on see igapäevane gümnastika. Mõtlen. Annan nõusoleku. Ei juhtu liiga sageli, et aimeraamatule palutakse spetsialisti pilku (selleks ajaks olin lugenud „suurepärast“ tõlkeraamatut „Geniaalsed linnud“, mis oleks võinud tõlkimata jääda: loe siit). On tänuväärne, kui kirjastus pöördub teadlase poole, et saiast kogemata see teine asi ei saaks. Jään ootele. Kui see asi nüüd tõesti asjaks saab, siis olen elus vähemalt midagi saavutanud – olen Dawkinsiga ühtede kaante vahel. Ja see ei ole sugugi halb saavutus.
Aeg möödub. Vaikus. Samal ajal on aga tõlkija tekstiga ametis. Ühel kenal päeval saan kirja. Saatja nimi ei ütle esiti midagi, ka kirja päis ei löö tulukest põlema. Kustutan. Mõni hetk hiljem süttib lamp – ahaa, see nimi? Kas see polnud mitte tõlkija? Sukeldun prügikasti, leian kirja, taastan, läks õnneks, ongi tõlkija. Vaja abi või kinnitust paari termini ja nähtuse tõlkimisel – kas tõlge on sisuliselt õige ja kõlab loogiliselt?
Peamine ajend teadustoimetaja tooli istuda oligi võimalus hoida ära tõlge, mida ise olen hakanud nimetama jänesküülikupudruks: segadused liiginimedega või lihtsate nähtuste keeruliselt seletamisne. Jänesküülik seepärast, et reeglina tõlgitakse rabbit jäneseks (zooloogiliselt on see samaväärne roti tituleerime kopraks – üks närilne ta puha). Tavalugejat ei pruugi sellised tõlkevääratused häirida, kuid bioloog võib marru minna, helistada tuttavale, karjuda raevunult telefonitorru: „Ennekuulmatu! Tead, mis ma just leidsin! Jänes on jälle küülikunahka topitud! Need tõlkijad tuleks kõik seebiks keeta! Kirjastus niisamuti!“ Tõe huvides tuleb öelda, et bioloogid on reeglina normaalsed rahulikud inimesed (erand kinnitab reeglit!).
Aeg lendab, saan küsimusi ja tõlkenäiteid. Linnuküsimused on suhteliselt lihtsad vastata: linnu anatoomiast olen midagi kõrva taha pannud ja tean öelda, mis nime kannab linnu tiiba langetav lihas, millised terminid on kasutusel tiiva kirjeldamisel, millised on lendamise viisid jne. Kuid on ka mitmeid zooloogilisi küsimusi, mis panevad kukalt kratsima. Tean, et ööliblika sulgi meenutavaid tundlaid nimetatakse sulgjateks tundlateks, kuid mitmed entomoloogilised lennuküsimused – neis ei tunne ma end liialt kindlalt. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Astun kabinetist välja, koputan kolleegi uksele – õnneks on entomoloogid samal korrusel – ja küsin, kuidas see värk ämblikel käib (ma tean, et ämblik pole putuk, kuid raskel ajal on entomoloog lähim vaste arahnoloogile). Jään vastuseta. Tõden meeldivalt, et ka entomoloog on luust ja lihast inimene, ei tea kõike. Pool tundi hiljem on entomoloog leidnud riiulist targa raamatu, kus kirjas ka mõni sõna ämblikest ja värgist. Vastus olemas, süda rahul! Saan tõlkijat rõõmustada.
Kuude jooksul tüütan mitmeid tuttavaid teriolooge (need on need karvaste elukate ehk imetajate uurijad) ja botaanikut, sest lihtsam on saada vastus koridorivestluses, kui hakata ise kirjanduses tuhnima või e-kirju saatma (siiski tuki ka seda teha). Vaat et esimest korda tundsin, et omal ajal ülikoolis läbitud arengubioloogia ja histoloogia kursus oli asjaks, sest ei jäänud see valdkond ka Dawkinsil puutumata.
Linnunimede tõlkimine on lihtne – tuleb minna Eesti Ornitoloogiaühingu lehele ja õigesse kohta piiluda (link). Tõlkijatele on see koht teada, vähemalt enamusele. Kuid kõik linnud ei ole veel endale maakeelset nime saanud, sh paljud väljasurnud linnud. Kui tõlkija küsib, kuidas tõlkida terror bird ja pakub vasteks õõvalind, laiutan käsi. Mulle tundub õõvalind täitsa tore vaste, kuid kindluse mõttes küsin linnunimede komisjonilt. Komisjon paneb peab kokku, arutab, saadab vastuse, et õõvalind on igati sobiv. Rõõmustan tõlkijat – tema pakutu on kõrgemate jõudude poolt heaks kiidetud ja väärib kinnistamist (ei teagi, et keegi oleks neid väljasurnud linde eesti keelde varem toonud). Ka tõlkija pakutud murdekeelne üldnimetus nahkjale moodustisele jäsemete, näppude-varvaste vahel (ujulestad konnadel ja lindudel, poolveeliste imetajate ujunahad, lendorava ja nahkhiire lennus jne) – kõld – on minu arvates suurepärane leid, mis vääriks kasutamist.
Suure osa kirjavahetusest tõlkijaga koosnebki selgitustest. Reeglina kinnitan, et tõlke sisu on õige, kuid teen ka omapoolseid ettepanekuid sõnastuse kohendamiseks, sest kuna tegu ei ole süvateadusega, võib lubada värvikamat sõnakasutust (mõnel puhul on otsetõlge igati asjaks). Hiljem avastan, et nii mõnigi värvilisandus ongi kaante vahele saanud. Tunnen rahulolu.
Paar näidet suhtlusest tõlkijaga:
KÜSIMUS: Millest teie üldse seal bioloogias lindude juures räägite? Õhupadjast tiibade all? Tuulest tiibade all? Kandmisest? Igal juhul kasutab Dawkins seda lift’i süstemaatiliselt enam-vähem ühes tähenduses. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kelle või mille jõud see tõstejõud üleüldse on…. kas see on see jõud, mida avaldab õhk tiibadele altpoolt? On ikka ju? Ma võin täiesti vabalt asjadest valesti aru saada…
VASTUS: Olete täitsa õigesti aru saanud. Rääkida võib ka tiiva alapoolele avalduvast survejõust või ilukirjanduslikus tekstis mitmekesisuse huvides tiiva all olevast õhupadjast, kuid tegelikult on ikkagi tegu tõstejõuga, mis tekib tiiva alt ja pealt kulgevate õhuvoolude kiiruse erinevusest: tiiva alt liigub õhk aeglasemalt (surutakse kokku, on tihedam), pealt kiiremini (on hõredam). Nii tahab tihe õhk hõredamale poole pääseda, kuid ei saa, sest tiib on ees ja nii ei jää alapoole tihedal õhul muud üle, kui hõredama keskkonna poole liikudes ka lindu kergitada.
KÜSIMUS: Ütlen otse välja, et see siin on üks täielik jama. Mis hingedest ta räägib? Mingid liigesed või? Mis toimub kiili tiiva allalöögi juures? Mis on see hingede kaugem ots? Mul on mingit joonist vaja. Appi!
VASTUS: Saan murest täitsa aru, eriti veel kui ei ole putukate morfoloogia ja anatoomiga sinapeal 😊. Nagu näed, siis need „hinged“ ei ole miskid hinged, mina ütleksin siinkohal „kinnituskohad“, liigeseks võiks ju teatud mööndustega neid kinnitusi ka nimetada, kuid liiges seostub tavalugejale pigem luiste struktuuridega. Minu arvates on siinkohal Dawkins lugeja taiplikust ülehinnanud, sest sellest aru saamine nõuabki eelteadmisi või joonist.
On abipalveid, mille puhul jään jänni. Ei suudagi lahendust leida. Püüan tarkadest raamatutest selgust saada, kuid lõpuks pean tunnistama, et ega ma päris täpselt aru saagi, mida Dawkins silmas pidas. Ehk olid tal paremad joonised või allikad käepärast? Tuleb usaldada. Ühe Dawkinsi mõttearenduse tunnistan aga valeks, mõnda täiendan (aastatega on teadus arenenud ja uusi fakte pinnale ujunud) – need saavad koha joonealuste märkustena. Ei salga, et autoriteedi väite vildakaks tunnistamine nõuab omajagu eneseületust, sest tegu on ikkagi Dawkinsiga, mina tema kõrval kõigest väike Mägi.
Kokku vahetame tõlkijaga kümmekond kirja, arutame umbes sadakonda küsimust. Suve teisel poolel saan näha kogu tõlget. Veedan käsikirjaga nädala, tund kuni poolteist päevas, sest suvi ei ole mõeldud selleks, et inimene hommikust õhtuni ekraani külge kleepuks. On ju vaja üle vaadata, kas kiilid, kes Eesti faunale sai kolme aasta eest avastatud, on jätkuvalt samas kohas olemas või mitte. On. Suvest saab talv, raamat tuleb trükist. Olen rahul. Loodetavasti ka lugeja.