Talvised välitööd: Põhjameri ja Läänemeri

Tartu Ülikooli teadlased on taas talvistel välitöödel uurimislaevaga Walther Herwig III. Meie töögrupist on laevas Randel Kreitsberg ja Ciara Baines. Peame välitööde päevikut, saadame pilte ja jagame infot, milline see mereteaduse igapäevaelu on.

Tegeleme me siin kalade vähi uuringutega ja selle reisi peamiseks eesmärgiks on tuua Eestisse hulk elusaid lestakalu, et kontrollitud tingimustes testida (common garden katse), kas molekulaarsed vähi- ja reostuskaitsemehhanismid töötavad ka siis, kui ümbritsev keskkond millegi poolest muutub – nt kas kala tegeleb enda rakutervise kaitsmisega aktiivselt edasi ka siis kui ta reostunud keskkonnast puhtasse satub (vaata meie grupi tegemisi ka: adapt.ut.ee). Nii et püüame kala, kogume veidi proove, ja lisaks toome neid elusatena Eestisse. Tegemist saab olema ühe väga väärtusliku kalalastiga!

29. november. Pärast koroonaviiruse teste ja tulemuste ootamist, lasti meid täna õhtul lõpuks laeva pardale. Saime õhtusöögiks farmeri hommikusööki (praetud kartul munaga segamini), tehti hunnik formaalsusi (ohutuse juhised, laeva tutvustamine) ja vedasime erinevatele tekkidele ja ruumidesse kogu vajaliku teadusaparatuuri laiali.

Tänase päeva uudis on muidugi kahe järgneva päeva ilm, mis on kergelt öeldes… emm… hull, mereline, detsembrikuine 🙂 Kaks järgmist päeva lubab Beauforti skaalal kuni 9 palli, mis tähendab väga tugevat tuult ja suuri laineid. Kapteni sõnul on aga siiki kõik piisavalt hea, et Põhjamerel traalpüüke teha. Eks me jutusta teile siis, kuidas oli.

Laev ootab kai ääres väljasõitu. Ja tünnid kalu:

30. november. “Ühtäkki on mu hea enesetunne kadunud. Kui 5 minutit tagasi olin enda üle uhke, ümisesin (kindlasti ei vilistanud, sest vilistada laevas ei tohi) rõõmsalt vaikset lauluviit ja valmistusin lõunale sättima, siis nüüd ei tule lõuna kõne allagi. Kõik juhtub vaevu 2-3 minutiga: merehaigus justkui niidab jalust, käed ja jalad on pehmed ja surisevad, maos käivad krambid, kuklas tuikab valu, valgus teeb silmadele haiget. Kukun jõuetuna koisse ja leban seal, käed-jalad laiali, silmad kinni. Kompan riiulist paki komme ja söön suletud silmadega paar lehmakommi. Mõjub hästi. Joon veidi vett, kuid liiga palju ei julge, sest kui pissihäda peaks tulema, siis vetsu ma ei jõuaks – või kui jõuaks, siis tagasi ilmselt mitte. Kuulen kuidas naaberkajutis oksendatakse ja selle kuulmine mõjub ka endale kehvasti. Sulen silmad ja püüan magada. Suudan isegi mingisugusesse une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse suigatada. Unenäod on imelikud ja kõik see aeg tunnen läbi une kuidas laev mind kois ringi loksutab. Püüab hoida selja- ja kaelalihaseid võimalikult lõdvestunult, lokumisega võidelda ei jõua ja muidu on homme vaid kramplikult valusad lihased. Lõpuks jään sügavamalt magama. Ärgates on laev kahtlaselt vaikne, eks inimesed on kajutites siruli, igaühel omad võitlused – aga on vaikne ka õõtsumise poolest. Tõesti, kapten on halastanud ja seisame reidil Helgolandi saare taga tormivarjus. Tuule eest see ei kaitse ja kogu laeva läbistavad tuuleiilid on tunda, kuid laine on varasemaga võrreldes olematu. Enesetunne on hoobilt parem. Torm on läbi – vähemalt hetkeks. Pistan pea koist välja ja kergitan pisut, et aknast välja vaadata. Hakkab hämarduma. Ikka seesama kuradi meri. Mõned pilved, kergelt roosakas silmapiir, vaikselt taanduma hakkavad lained. Sama mis enne. Tahaks kuusemetsa ja saapa all krudisevat lund. Kodus Eestis on 15 cm lund ja lapsed käivad juba suusatrennides. Õnneks täna me enam traalima ei hakka ja saab rahulikult ülejäänud õhtu taastuda. Homme on uus päev.”

1. detsember. Mingi orkaani moodi asi pidi meil siin olema – nimeks Daniel või Danielle vms. Force 11. Tegime täna kaks püüki ja nüüd oleme lainete eest taas peidus Helgolandi taga. Õhtul vast hakkame liikuma läbi Taani väinade Läänemere poole.

Põhjamere koerhai.

2.-3. detsember. Jõudsime Taani väinadesse. Veel viimased suuremad lained ja Jüüti poolsaarest ida pool juba vaikne vesi. Pardal on suht vaikne ja igavavõitu laevarutiin: internetiühendus on halb, koroona pärast veel koosistumisi toimuda ei tohi (ennetav meede kapteni poolt mereelu esimesel nädalal) ja nii me suurema osa ajast lihtsalt sööme ja magame. Eile pandi ka jõulukaunistusi laeva messiruumi: kunstkuusk ja jõulutäht ja mõned tuled.

Ainsa teadustegevusena võeti öösel Kattekati sügavamast osast mõned veeproovid ja testiti veealust mehitamata sõidukit. Sakslastel on ka probleeme laeva siseste teadusaparatuuride infosüsteemidega. Õnneks minul on mu läptop, välitööde märkmik ja pliiats – nii et seni kuni kala on võimalik püüda, saame me kõik teaduseks vajaliku kätte.

Laevatoit on ehtsalt saksapärane. Olen hakanud siin sihilikult mingitel söögikordadel taimetoitlaseks – ei jõua lihtsalt seda protsessitud liha ja muna ja kapsast ja kartulit ja makaroni ja kuklit süüa koguaeg – nii mõnus kui söögikord koosneb vahelduseks vaid greibist ja köögiviljadest ja klaasist mahlast 🙂

Homme on tähtis päev: hommikuks oleme Kieli piirkonnas ja sealt reostunud merest (kus on soomuslestadel ka kõvasti maksakasvajaid) püüame pärast hommikusööki oma esimesed kalad. Selleks teeme täna ettevalmistusi, märgistame tuube ja paneme varustuse valmis, juba kalibreerisime kaalud.

Messiruum. Kui kapteni seatud nädalane piirang läbi saab, siis hakkame siin õhtuti filme vaatama ja lauamänge mängima.
Päeva menüü. Lisaks on iga päev kell 15 kohvi ja koogi paus, mille tarbeks kokk küpsetab midagi: nt võiküpsiseid, rummipalle, keeksi jmt.

4. detsember. Täna oli siis esimene tõsisem tööpäev, mille jooksul tegime kokku 6 püüki, alustades kell 7 hommikul ja lõpetades kell 19 õhtul. Seda kirjutades on selg ja käed täitsa väsinud ja kõik lõhnavad/haisevad pealaest jalatallani kala järele 🙂 Aga üldine motivatsioon oli kõrge, isegi kui söömas pidi jooksujalu käima.

Püük toimus Kieli meres ja lahes, põhjatraaliga, ja eesmärgiks oli koguda kalaproove mitme teadusprojekti tarbeks. Nii kogusime meie kala ühe tulevase kajakaprojekti linnutoiduks, võtsime proove lestadelt ja soomuslestadelt ning mõõtsime ja märgistasime individuaalsete märgistega 32 elusat lesta – viimased toome elusatena 1000 liitristes basseinides Eestisse, et nendega läbi viia üks common garden katse ja palju erinevaid mõõtmisi. Eesmärk on vaadata, kas nt reostunud Kieli piirkonna kalade reostuse- ja vähikaitse mehhanismid jäävad üles reguleerituks ka pärast pikaajalist puhtas vees elamist (et eristada püsivaid geneetilisi kohastumisi nö ajutistest).

Kaladest: tohutult palju oli soomuslesta ja merilesta, üksikud räimed-tursad-kammeljad-lestad-merikeeled. Oli ka mõni ilus 10-kilone tursk. Ja loomulikult palju igasugu meritähtesid ja karpe. Homme jätkame samas piirkonnas. Õnneks meri on rahulik.

Hea uudis ka kodukorra osas – saime vabaks (pärast kahte kiirtesti pardal) maskidest ja kogunemise keelust.

Kümnelt lestalt ja soomuslestalt kogusime ka laboris proovid.
Abilised pakivad kajakakala.

5. detsember. Kaks päeva oleme Kieli ümbruses elusaid lestasid jahtinud. Meeskond teeb siin ületunde ja isegi kapten käib aeg-ajalt küsimas, et kuidas lood on, kas hakkab juba aitama ka 🙂 Igatahes, paistab et oleme kogu laeva lestapalavikuga nakatanud. Kohe hommikusöögil avasime totalisaatori, kus ennustasime, palju esimese traaliga lestasid võrku tuleb. Peab tunnistama, et minu pessimistlik 10 sai enam kui kahekordselt ületatud ja täna oli palju parem lestapäev kui eile. Igatahes, tegime tubli 11-tunnise tööpäeva ja kahe päeva kokkuvõttes saime Kielist 127 elusat märgistatud kala. Selle numbriga võib juba katset planeerida.

Nüüd seilame Saksamaa põhjarannikut pidi edasi Rügeni saare lähistele, seal on järgmine proovipunkt (võrreldes Kieliga on seal väga puhas ja kalarikas meri, millele aitavad kaasa ka tuulepargid, täpsemalt siis nende ümber asuv liikumiskeeluala). Itta keeranud tuul on praeguseks juba 3-meetrise laine üles tõmmanud – asjad sõidavad mul siin kajutis mööda lauda ringi – loodame, et kalad tünnis merehaigeks ei jää. Kõik riided on merevee pritsmetest läbi imbunud ja haisevad spetsiifiliselt. Habet peaks ehk ka ajama… Aga kiiret ka pole sellega 🙂 Õnneks on meil jääklassiga laev, nii et Eesti noorest merejääst murrame läbi kui mingi aeg sinna jõuame.

Ennustusmäng – palju esimese traaliga lestasid tuleb.
Teadlaste-tudengite kiirkoosolek enne iga traali nõudmist. Kaardi juures juhatab vägesid Thüneni Instituudi teadur Pedro Nogueira.

6. detsember. Täna hommikul käisid päkapikud. Ühed päkapikud tõid ukse taha šokolaadi, teised tõid traali sisse kala. Saime kohe esimese traaliga pärast hommikusööki ligi 300 lesta, millest jagus nii proovide võtmiseks kui elusatena märgistamiseks. Pärast lõunat korraldasime laeva abilistega suure kalade märgistamise peo – mille käigus said rohelise personaalse numbriga märgise kõhuuime külge 162 lesta. Nii eilsed kui tänased kalad tunnevad end hästi ja seilame taas veidi kodumaale lähemale. Kaks uurimisala on seega läbi tehtud, jäänud on veel Poola rannik ja Hiiumaa. Poola jõuamegi homme.

Üks tänastest päkapikkudest.

7. detsember. Poola all. Püüame kala, lesta on täna veidi vähem, peame kaheks päevaks siia jääma, et vajalikud kalad kokku saada. Turska on aga see-eest palju. Ilm kena – täna käisime laevalael (inglise keeles monkey island) vaadet nautimas.

Viimase traaliga enne õhtut saime veel suure portsu ilusaid lestasid (mis tähendas muidugi järjekordset märgistamispidu) – nii et mõne kalad hommikul veel ja saab Poola seljataha jätta ning ümber Venemaa mereala kursi Hiiumaa peale võtta.

8. detsember. Viskab tuult jälle. Hommikuse püügiga saime Poola proovipunkti kalad kätte. Kurss on nüüd Eestimaa peale, aga laine on suur ja väljas on miinuskraadid – laeva tekk on jääs ja reelingus ripuvad jääpurikad. Suure loksumisega lendas isegi üks lest basseinist välja. Käisime kalu ja basseine päästmas-kinnitamas-katteid sättimas. Kõik jääs ja märg, vett lendab.

9. detsember. Ilus hommikune päikesetõus, aga külm. Ka laeva trümmis on külm, rääkimata tekist, mis on kaetud jääga. Reeligus on 30 cm jääpurikad ja iga kord kui käime kalade tervist kontrollimas, pannakse laeva mootor seisma, et kõik ohutum ja stabiilsem oleks.

Probleem on selles, et Eestis on niivõrd külm. Laevalael olevad neli tuhandeliitrist basseini koos kaladega on pideva merevee ülevooluga. Ja nüüd järjepidevalt jäätub see laiali pritsiv ülevool mitmesentimeetri paksuseks jääkihiks, mis katab kõik laeva osad. Sakslased ehitavad laeva jää eest kaitsmiseks ikka ja jälle uusi süsteeme, et seda jääd vältida – igasugu voolikuid ja värke. Meie aga muudkui lammutame, sest nende ehitatud süsteemid ei tööta, külmuvad, ummistuvad ja seavad kalade tervise ohtu. Nii oleme me kaks viimast päeva järjepanu vägikaigast vedanud: üks pool ehitab, teine lammutab, head lahendust praeguseks pole leidnud, sest tööriistad ja vahendid on laevas ka piiratud. Seda kõike tuleb aga teha mitmemeetriste lainete keskel, pimedas, laeva katva jää peal tasakaalu otsides, hammaste ja küüntega kinni hoides.

Esimene püük Hiiumaa lähistelt avamerelt tõi 28 lesta, hulga räime-kilu, merikilki, ühe ilusa merivarblase ja kaks nolgust. Pärast saime oma kalaportsu täis, võtsime proovid, märgistasime kalad. Lained on suured ja tuul tugev. Kuskil siinsamas silmapiiri taga on Eestimaa.

Käib suur logistika organiseerimine, et need elusad kalad ja neli tonni vett laevalt sadamasse ja sadamast Limnoloogiakeskuse laboritesse transportida.

Hull päev oli täna, lõpetasime töö kell poole kümme õhtul. Poolteist ööpäeva tuleb veel kalakesi elus hoida…

Nii tehakse mereteadust.

10. detsember ja pärast seda. Viimastel päevadel on niipalju toimunud, et on juba raske meenutada, et mis päeval mida tehti. Kindel on, et Tallinna lähistele Paljassaare reidile me jõudsime, ilm soojenes ja jääpurikad sulasid veidi – ning 11ndal kuupäeval tõstsime tünnid kaladega laevast maha. Mitte küll päris maha, vaid sadamalogistika laeva peale, mis tõi nii väärtuslikud kalad kui ka minu ja Ciara Tallinna lahesuu sadamasse. Seal juba kalatünnid sadamakraanaga veoauto kasti ja Limnoloogiakeskuse poole teele. Paras logistiline väljakutse neile, kui esimest korda teha 🙂

Laevast lahkudes tõdesime Ciaraga mõlemad, et kerge nukrus on hinges, sest laeval olevad kollegid ja sõbrad said nende kahe nädalaga lähedasteks ja kes teab, kas ja millal taas kohtutakse. Lehvitamisi ja kallistamisi ja häid sõnu sai enne nöörredelile ronimist palju vahetatud. Laevalael inimesed lehvitamas ja Walther Herwig III taas kord tuledes udusel Tallinna lahel silmapiiri taha vajumas. Järjekordne mereretk oli jõudnud lõpule. It was hell of a ride! 🙂

Photo credits: Randel Kreitsberg, Esther Wilhelm, Ciara Baines, Alexander Knorrn.

One thought on “Talvised välitööd: Põhjameri ja Läänemeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.