„Kuidas küll selline raamat minust märkamatult mööda on läinud?“ küsisin eneselt, kui juhuslikult raamatupoes Marju Kõivupuu raamatut “Loomad eestlaste elus ja folklooris” silmasin. Tekkis huvi, vaatasin, sirvisin ja nii see mu omaks sai. Asusin innukalt lugema. Paar päeva hiljem sulgesin raamatu ja nentisin, et ei olnud raisatud aeg: silmaring sai taas ühe mõõtme võrra pikendatud, sest senised teadmised meie loomapärimusest olid mul üsna kesised, mõnevõrra olen tuttav linnupärimusega (ka nemad on loomad).
Mida teada sain? Ei ütle. Loe ise. Midagi üldist siiski. Minu rõõmuks ei ole raamatus liialt palju juttu liikide bioloogiast, sest kes see ikka viitsib lugeda, mis asju need loomad metsas ajavad. Kirjas on vaid nii palju, kui on vaja pärimuse tausta mõistmiseks. Lugemist alustades häiris veidi, et raamatu sisu ei vasta pealkirjale, sest lisaks eestlastele leiab lugusid ja näiteid meie hõimurahvaste pärimusest, kuid lõpuks sain aru, et see kõik oli omal kohal ja isegi hädavajalik.
Omamoodi elamus oli pärimustekstide lugemine, eriti Setumaalt kirjapandute, sest seda keelt ma ei valda, pole ka kuulamiskogemust ning seetõttu jäidki mõned sõnad saladuseks, mõte jõudis siiski kohale. Torkabki silma, et oluline osa raamatu pärimustekstidest ongi Lõuna-Eestist, eriti sageli kohtab Rõuge ümbruse pärimust, kuid see on ka mõistetav, sest autor on Võrumaalt pärit ja sealt folkloori kogunud.
Toredad vahepalad tekstis ongi autori enda lapsepõlve meenutused või hilisemast elust välitöödelt. Kogu raamat on mõnusalt mitteakadeemiline ja kergesti loetav (v.a need setukeelsed lood!). Ei häiri ka väikesed eksimused. Näiteks on kord mainitud, et perenimi Karu on meil esinemissageduselt 27. kohal, kuid mõni lehekülg hiljem saab lugeda, et 22. kohal. Või et „1996. aasta mais püüdsid Muhu kalurid Seanina lähedalt räimenoodaga 135 kilo raskuse ja 29 meetri pikkuse emase atlandi tuura …“. Seda hiiglast oleks tahtnud oma silmaga näha, kuid puuduv koma raiub looma siiski õigesse mõõtu, kümme korda väiksemaks.
Millest tundsin puudust? Näiteks konnadest. Neist ei olnud raamatus juttu (vist, kõike enam ei mäleta). Samuti oli mulle üllatus, et metsloomadest on meil pärimusse talletunud vaid valitud seltskond, eelkõige suuremad loomad. Loomulikult oli juttu tegelastest, keda kohtab nii rahvajuttudes kui ka loomamuinasjuttudes, kuid põder – kuhu jäi põder? Ja nugis või nahkhiired. Kuid nende loomade puudumine ei ole siiski etteheide autorile, kahtlustan, et näiteks väiksemate loomade kohta ei pruugigi jälg meie pärimuses kuigi suur olla. Aga võib-olla ei ole seda lihtsalt veel teda saadud või pärimust kogudes taibatud küsida, sest kui küsida: „Räägi mulle mõni loomalugu“, tulevad reeglina just meelde lood suurtest loomadest. Kui küsida, kas tead lugusid nahkhiirtest, siis mine tea, mis vastuseks tuleb. See arutlus võib siiski näidata minu asjatundmatust pärimuse kogumisest, sest vaevalt et pisiasi – vastus oleneb küsimusest – pärimuse kogujail teadmata on. Aga ämblikud ja kilgid on raamatus kenasti olemas.
Mulle oli uus teadmine, et kiivitajat ja koovitajat on seostatud sõjaga, eelkõige seepärast, et need linnud reedavad vaenlasele su asukoha, olgu sa kaevunud kasvõi sügavale maa sisse. Kui peab paika, et kiivitajate ja koovitajate suur hulk ennustab saabuvat sõda, siis peaks meil aasta aastalt üha turvalisem olema, sest mõlema liigi arvukus on kahanemas.
Tähelepanu väärib lemmikloomade peatükk, mis astub tänapäeva – vanal ajal vist ei olnud lemmikuid, vähemasti mitte tänases mõttes. Olid koduloomad, kes täitsid lemmiku kohustusi ja ootusi, kuid olid esmalt siiski sissetulek ja toit. Pigem võis lemmikloomadeks pidada mõisnike koeri, kes olidki pigem kaaslased ja kellest nii mõnigi oli nii olulisel kohal, et sai pärast lahkumist ausamba. Tänaseks on lemmikute n-ö ausambad nende matmiskultuuri osa, millest tahaks rohkem lugeda, sest raamatu ilmumisest on möödas mitu head aastat – mine tea, mis vahepeal juhtunud on.
Suurim pettumus. Kahju, et raamat ei sattunud mu vaatevälja „Meie lapse loomaraamatut“ kirjutades, võib-olla oleksin saanud mõne toreda killu lisada. Kas nüüd just seda, et karud pidavat hirmsat moodi oma kellade pärast muretsema, kuid midagi kindlasti.
Mõte. Ohverduste peatükki lugedes tekkis huvi, keda küll peaks ohverdama, et saada teadusrahastust või kas teaduseetika komisjon kiidaks heaks rituaalse ohverduse, et välitööd äpardusteta kulgeks ja kas teadusajakiri üldse küsib, kas uuringu eduks sai rituaalselt ohverdatud. Seda, kas uuritavad ise said häiritud ja kas selleks ka vastav eetikakomisjoni luba oli, küsitakse täna teadlastelt niikuinii, sellest on saanud tavapraktika selgroogsete uurimisel.
Kellel soovitan? Kõigile, kel huvi silmaringi laiendada, eriti neile, kel huvi pärimuse vastu. Vanad jutud loomadest rikastavad ka teaduslikku ilmavaadet. Soovituslik (või lausa kohustuslik?) lugemine võiks raamat olla kõigile, kel diplomile kirjutatud zooloog (või miski muu nimetus, mis osaliselt ka zooloogiat hõlmab), sest kes ei tea minevikku elabki minevikuta! Tänaste teadmiste taustal oleks aga tore teada, miks kunagi mõnest loomast halvasti või valesti arvati ning vajadusel selgitada, kas ja miks kuulujutul alust on või mitte. Juttu uskujat ei ole põhjust ilmtingimata ümber veenda (v.a juhul, kui on oht haruldase looma elule või inimesele), vaid selgitada, et kõike ei ole vaja pimesi uskuda. Muide, paljud n-ö loomajutud ringlevad senini, need on ajas muutunud.
Kasu? Tean nüüd, kuidas marutaudi ravida, õigemini, milliseid imevigurid usuti haigust ravivat, ja et konnad, kel seljal triip, on veel suudlemata (minust nad suudlemata ka jäävad).