On ilus kevadpäev. Tartus toimub kirjandusfestival Prima Vista 2023. Raekoja platsil on raamatulaat. Vestlen mikrofoni ees linnuraamatutest, sest nii paluti – neist peaksin ju mõndagi teadma. Pärast vestlust uudistan kaupa. Argo kirjastuse leti juurest lahkun trükisooja raamatuga „Leinav aju“. Kaanepildi järgi võiks arvata, et tegu on naistekaga, kuid raamatu alapealkiri „Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime“ lubab aimata, et tegu on aimekirjandusega (eks ma ikka tean, millist kirjavara Argo üllitab, kuid püüdsin asjatundmatu lugeja nahka pugeda). Ma ei loe inimajju süüvivaid raamatuid liiga sageli, kuid aastas mõned siiski, pärast lugemist tekib tunne, et tean enda ja teiste kohta taas veidi rohkem ja suudan nende käitumis mõtestada, paremini mõista. Olen käitumisökoloogiaga oma teaduselu jooksul tegelenud, kuid teise teadusharu pilk avardab silmaringi ja nii ei tee lisalugemine paha (kui tegu ei ole just täieliku jamaga, mida „Leinav aju“ kindlasti ei ole). Lugesin suhteliselt hiljuti R.M. Nesse raamatut „Hea põhjus end halvasti tunda“, mis keskendub evolutsioonilisele psühholoogiale, O’Connori „Leinav aju“ on sellele meeldiv täiendus, sest lähtub samuti evolutsioonist, kui mitte alati, siis vähemalt on autor teadlik meie evolutsioonilsest taagast.
Varem või hiljem puutume kokku ebameeldivustega, mida vabatahtlikult keegi kogeda ei taha, kuid elul on oma plaanid, kõike tuleb ette. Surm, lähedase inimese lahkumine, on paratamatu, leppimine või toimetulek on raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Mis toimub peas sellistel hetkedel? Miks on uue olukorraga keeruline hakkama saada? Mõni jääb pikaks ajaks „lõksu“ ega suuda kuidagi edasi minna, kuid teine toibub kiiresti – vastuseid neile küsimustele raamat pakubki. Argiste mõttemustrite muutmine on keeruline, mis siis veel rääkida elumuutvatest. Mu kodune pood läks remonti, mõnda aega tuleb käia mujal, kuid ajju juurdunud teadmisest, et pood on vanas kohas, on keeruline lahti saada.
Kuigi tagakaanel on autori tutvustus, mis peab lugejat veenma, et tegu ei ole soolapuhujaga, heidan pilgu andmebaasi (iial ei või teada, eks). Mary-Frances on täitsa olemas: Web of Science andmetel on ta avaldanud 92 teadusartiklit, mullu viis, tema h-indeks on 21, tegu on praktiseeriva teadlasega (mu enda vastavad näitajad on 46, 1 ja 18, seega on tegu minust tegusama teadlasega). Respekt autori vastu kasvab (olen lugenud teadlaste raamatuid, kelle teadusnäitajad on pehmelt öeldes küsitavad aga see on juba teine teema ja pole hetkel oluline).
Pealkiri „Leinav aju“ mõjub esmalt veidi hirmutavalt, viib mõtted surmale. Kes see ikka tahaks vabatahtlikult lugeda surmast? Kindlasti neid on, kuid ju leitakse lugemishimu rahuldamiseks lepitust krimkadest või õuduslugudest. Kuid see raamat ei ole otseselt surmast, raamat keskendub ajus toimuvale pärast äkilist muutust. Alati ei ole selleks lähedase surm, selleks võib olla ka lahkuminek, tuttava kolimine jne – mõttemustrid on noil puhkudel väga sarnased, universaalsed. Kui sa ei ole kogenud kasvõi väikest leina – vaevalt sellist inimest leidub (kui sa ei ole just vastsündinu) –, siis aitab see raamat mõista iseennast ja neid, kes sellega kokku on puutunud.
Alustuseks saab hea ülevaate ajus toimuvast – see astub vanast harjumusest vana rada pidi edasi. Uue teadmise juurutamine – midagi on teisiti – võtab aega, ei sünni äkitselt. Olen sellest ka varem lugenud, kuid tuttavate teadmiste taaslugemine ei tee paha. Mõttes tõmban paralleele olukorraga, kui on vaja loodussäästlikkust selgitada majandusinimesele, kes on harjunud järeldusi ja seoseid tegema teisel viisil, sellisel, mis lähtub finantsloogikast (ja selles ei saa neid süüdistada), kuid reeglina ei ole selline loogika keskkonnale soodne (näiteid ajaloost leiab oi kui palju). Juurdunud mõttemustrite murdmine on keeruline, sest sel on evolutsiooniline taust – läbi inimkonna ajaloo on olnud kindlates oludes seoste leidmine ja ajju juurutamine kasulik. Siiski tundub, et tänastes oludes oleme evolutsiooni “ohvrid”, sest ei suuda ise tajuda, et kiireks kohanemiseks on vaja senist mõttemustrit muuta, mitte hääbuda koos keskkonnaga.
Nii, nutt ja hala keskkonnateemal on oma osa saanud, nüüd erialapilk ehk zooloogiline vaade raamatule. Aga enne veel mainin, et raamat ei ole mööda läinud tuntud eesti soost teadlastest: Jaan Panksepp ja Endel Tulving on raamatus oma koha leidnud.
Kui jätta kõrvale inimene ja tema lemmikloomas, siis ei ole teisi zooloogilisi subjekte raamatus liiga palju, mõned siiski. Oleksin olnud väga pettunud, kui kordagi poleks jutuks tulnud linnud. Inimene ei ole lind, kuid meie võrdlus lindudega on paratamatu. Sulelise ja inimese võrdlus on asjakohasemgi kui inimese ja suvalise imetaja võrdlus, sest lindude paarisuhted on märksa sarnasemad inimestele – 90% linnuliikidest moodustavad paare, kus mõlemad vanemad hoolitsevad järglaste eest, imetajate seas on see pigem erand. Vahepõige uruhiirte uuringutesse kinnitab, et inimese tundmisel on siiski suur abi loomade ja nende ajus toimuva uurimisest. Surikaatidest on samuti juttu ja siinkohal on aeg lõpetada märkusega tõlkijale: surikaadist on saanud näriline – ei salga, et surikaat ole üsna sarnane suurele rotile–, kuid tegu on siiski kiskjalisega (kiskjaliste seltsi kuuluv loom). Aga muidu ei ole mul tõlke kohta kobisemist. Loetagu ja saadagu targemaks (selle asemel, et minna posija manu).