“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

Foto: Marko Mägi

Raivo Mänd ilmustas lühikese aja jooksul juba teise raamatu, seekord kirjastuselt Varrak. Kui eelmises avas ta iseennast, siis äsja kaante vahele saanud „Ürgema needuses“ avab ta inimest liigina ja teeb üsna veenvalt selgeks, et piltlikult öeldes oleme kõik lihtsalt ahvid selles hullumeelses (evolutsioonilises) maailmas. Sellega võikski lõpetada, kuid et raamatu sisu on intrigeeriv, siis valgustan veidi kaante vahel olevat.

Raamatu pealkiri on justkui krimkal või õuduslool – kes on ürgema, mis needusest on jutt, mis toimub, kes on süüdi? Kas kusagil on mõrvar või petis, kes lahendab müsteeriumi? Ei, see ei ole krimka, kuigi teatud mööndustega võiks ju evolutsiooni võtta kui miljoneid aastaid kestnud segaste ja hämarate sündmuste jada. Õigupoolest on evolutsioonil kõik vägagi selge olnud, kuid meie teadmised elu bioloogilist tausta selgitada, on oluliselt selgemaks saanud viimastel sajanditel pärast seda, kui evolutsiooniteooria meie teadmistesse tuli. Tänaseks oleme teada saanud nii mõndagi põnevat, kuid suur hulk saladusi on kindlasti veel lahendamata. Just praeguste teadmiste taustal lahkab „kriminalist“ Raivo Mänd inimese kui bioloogilise liigi evolutsiooni mõningaid tahke.

Raamatu trump on lihtsus – ei ole liialt detaile. Elulised näited ja võrdlused loomariigiga lihtsustavad mõistmist ning lõpuks võiks ka kõige evolutsioonikaugem lugeja mõista, mis on elu mõte. Mõtet ma siinkohal ei ütle, las see jääda lugeja avastada.

Raamatu esitlusel 25. mail 2022 Tartu Ülikooli Oecologicumis aitas Raivol (paremal) raamatut avada professor Peeter Hõrak (vasakul). Foto: Marko Mägi

Raivo väldib raamatus terminit „looduslik valik“, kasutades selle asemel „loomulikku valikut“, mis on kindlasti täpsem, sest kunagine Darwini „leiutis“ – evolutsioon – ei toimi ainult metsikus looduses, nagu ekslikult arvata võiks, vaid kõikjal, kus on elu, sh ka inimeste seas, kuigi mõnele võib olla seda keeruline uskuda või tunnistada (inimese ülemuslikkus muu looduse üle on nii mõnelegi dogma). Sellise ilmavaatega lugejal on ilmselt raske, kui mitte võimatu raamatut lugeda. Neil soovitan alustada piltidest, sest Urmas Nemvaltsi rohked humoorikad illustratsioonid on vaatamist väärt, kahju vaid, et need ei ole värvilised. Kui pildid vaadatud, huvi tekkinud, vaim avatud, siis võib lugema asuda. Olgu kohe öeldud, et raamat ei üritagi lugejat ümber veenda, n-ö evolutsiooni usku pöörata, selle ütleb autor ausalt raamatu sissejuhatuses ka välja.

Raamat võiks tekitada mingigi aimu, miks inimene liigina on selline nagu ta on, ka kõige looduskaugemas lugejas, kuid olge hoiatatud, et oma tegudele õigustust, näiteks petmisele, raamatust õigustust otsida ei maksa, sest see on libe tee – bioloogia ei õigusta ega mõista kedagi ega midagi hukka, see aitab selgitada. Mitmed lahatavad teemad on sellised, mida avalikult seltskonnas ilmselt jutuks ei võeta, sest need on piisavalt intiimsed või ebamugavad, kuid bioloogile ei ole inimese verbaalne lahkamine tabu (ma ei pea silmas tagarääkimist või siunamist, vaid teaduslikku lahkamist).

Raamatule võib ette heita kordusi, kuid et tegu on osaliselt varem ajakirjanduses ilmunud lugudega, siis on kordused mõistetavad. Käitumisökoloogia algtõdede rõhutamise eest hoiatab ka raamatu sissejuhatus, kuid kordamine on tarkuse ema, nii et lõpuks peaks põhitõed meelde jääda. Kordused on ka põhjus, miks soovitan lugeda raamatut rahulikult, mitte neelata seda kiiresti, sest kui mitmeid kordi sulle öeldakse, et sugupoolte heitlus saab alguse erinevast investeeringust sugurakkudesse, võib see ühe päeva jooksul kuulduna mõjuda liigsena (no mida sa kordad! ma tean seda juba!). Kuid kui lugeda peatükk päevas (julgen esialgu soovitada üks peatükk nädalas, selle soovituse ütlesin avalikult välja raamatu esitlusel ning nüüd on see oma elu elama hakanud, julgemad võivad lugeda ka peatüki päevas), hiljem doosi suurendades, on kordused igati asjakohased. Kiirelt raamatut neelates võib saada teadmiste üledoosi, sest on peatükke, mis ei pruugi olla lugejale emotsionaalselt vastuvõetavad, näiteks kui jutuks on homoseksuaalsus, perevägivald, erinevad abieluprobleemid või väide, et isased on parasiidid. Võta aega ja loe rahulikult! Kui alguses tundus mulle peatükk „Naudeldes üksildusse“ tarbetu kordus, sain hiljem aru, et pedagoogiliselt on see just õiges kohas, sest võtab lühidalt kokku senise, on justkui eelnevate peatükkide kokkuvõte. Algaja lähtugu siiski retseptist – peatükk nädalas.

Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas häirima mu peas toimuv, sest tahes tahmata otsis aju peatükkides räägitu ilmestamiseks näiteid enda tutvuskonnast – ah siis selle pärast ta käitubki nii (taas tuleb sellisel juhul meenutada – bioloogia ei õigusta vaid selgitab!). Hakkasin ka ennast analüüsima, sest kohati tekkis tunne, et kirjutatakse minust või mõnest mu tuttavast? Kas autor teab midagi, mida mina enda kohta ei tea või on tal ligipääs salajastele andmetele, millele minu teada ei tohiks kellelgi ligipääsu olla? Või oskab ta mõtteid lugeda? Ei ole tal ligipääsu salaandmetele (vähemalt mitte mulle teadaolevalt), kuid on teadmine, kuidas loomad käituvad ja seda teades on suhteliselt lihtne ka inimese käitumist kasvõi üldjoontes selgitada ning pole imestada, et iga vähegi end inimeseks pidav olend tunneb end raamatust ära.

Kui kõike ei jõua, siis loe pool. Kindlasti soovitan lugeda üksikuid peatükke teiste elualade inimestel, et oma maailmapilti avardada. Näiteks võiks EKRE juhtkond ja teised LGBT skeptikud lugeda homoseksuaalsust käsitlevat peatükki. Sotsiaalministeeriumi ametnikel soovitaksin lugeda peatükke inimese pereelu bioloogilisest taustast, keskkonnaministeeriumil aga peatükki loodusest kui kulukast, kuid kasulikust paabulinnusabast. Ka seadusekoostajad leiavad endale sobivat, näiteks looduses juriidiliselt reglementeerimata seaduste toimimisest, mis võiks anda vihjeid meie elu reguleerivateks seadusteks, mida toetab ka bioloogia, oleks tõenäolisemalt sisukamad. Haridusministeeriumi ametnikel, kuid mitte ainult neil, soovitan lugeda, miks on vaja rahastada pidevalt ja stabiilselt keskpärasust, et saaks võrsuda tipud.

Minu maailmapilti raamat ei muutnud, süüdi on selles ilmselt juba omandatud teadmised käitumisökoloogiast. Kuid tavalugeja, kel ei ole evolutsiooniga igapäevast kokkupuudet (kõigil on, kuid pean silmas teadvustatud kokkupuudet), võib raamat senisele inimeseks olemise mõistmisele uue mõõtme lisada. Kuid siiski suutis autor mind meeldivalt üllatada, kirjutades ka mind raamatu ridade vahele, tuues näite uuringust, mille ise läbi viisin. Tore äratundmine.   

Kas julgen raamatut soovitada? Jah. Lõpetuseks tsiteerin E. Sitsi 1936. aastal kirjutatud arvustust ühe teise professori raamatu kohta, mis sobib ka „Ürgema needusele“: „Meie sumbunud ja idealismivaesel ajajärgul, kus kogu maailm ägab raskete poliitiliste ja majanduslikkude murede all, on see raamat värskendavaks tuulepuhanguks iga loodusesõbra lauale.“

Loe mõõdukas tempos ja mõtle kaasa (vajadusel aruta sõpradega piknikul või peolauas).  

One thought on ““Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.