Oli aasta 2021. Tudengid said teoreetilise ülesande panna nimi samblikule. Pakuti säravaid nimesi, kuid meelde ei jäänud neist ükski. Sama ülesanne aastal 2022, taas ei jää midagi meelde. Mõlemal korral vihjan tudengitele, et kui tuuled soodsad on, saate võib-olla järgmisel aastal lugeda raamatut, mis räägib organismidele nimede panemisest – raamat on töös. Tean seda, sest mingil hetkel küsiti minult arvamust/soovitust raamatu tõlkimiseks. Olin selle vajalikkuses veendunud toona ja ka nüüd, kui tõlge kaante vahel.
Seminar 2023. Tudengid otsivad taas samblikule nime. Kuna seminar oli mõne nädala eest, piisavalt lühike aeg, et midagi meenuks, jäi mulle üks pakutud nimi meelde – nägal-varjusamblik, ladinakeelseks nimeks pakuti Chaenotheca avarus. Lisasin salaja tudengi esitluse lõppu lisaslaidi raamatu kaanepildist. Tudeng üllatub, sest ta ei tea, kuidas slaid esitlusse sai. Selgitan, et kui järgmine kord hakkate kellelegi nime panema, siis soovitan tutvuda selle raamatuga, sest siin on bioloogiatudengile palju huvitavat, eriti kui soovid taksonoomiks saada (ei, see ei ole taksikoerte kasvataja, maksudega tegelev ametnik ega taksojuht, kuid taksojuht võiks ju ooteajal taksonoomiat lugeda, miks mitte ka taksikoera omanik?). Taksonoom on inimene/teadlane, kes ei näe elus kunagi päikest, sest istub 24/7 muuseumi keldris sajandite eest kogutud herbaariumi, teokarpide või putukate teaduskogusid sorteerides, tal on väikesed mutisilmad, sest pimedas ei ole suuri vaja – see oleks evolutsiooniline priiskamine –, kuid kindlasti on tal paksude sarvraamidega suurte klaasidega prillid, laual mikroskoop, binokulaar, taskus luup ja laual surmigavad tiheda teadustekstiga iidvanad ja uuemad teosed, millesse ta elu lõpuks loodab lisada oma peatüki, tehes suure teo: nimetades uue teo, sitika-satika, molluski, paremal juhul taime ja kui elu väga head kaardid kätte mängib, siis linnu või imetaja – selline on tavainimese väärarusaam taksonoomist.
Müüt taksonoomiast kui surmigavast ja tolmusest teadusharust on levinud ka tänapäeval. Kuid ometigi on ka selles omad võlud (ja valud), lood, mis väärivad rääkimist ja lugemist, arutamist ja meelde jätmist. Meenub alles hiljuti eestlaste avastatud liblikas, kelle nimeks sai Nola estonica ja kes ületas uudiskünnise (ei saa märkimata jätta, et ilmselt on see ainus liik, kelle esmaekseplaari, keerukama nimega holotüüpi, ma isiklikult silmitsenud olen, nii põhjalikult, kui kolleegid entomoloogid seda lihtsurelikel uudistada lubavad – klaasi tagant ja meetri kauguselt). Mine tea, mida loodushuviline, kes ei pea paljuks isiklik taime või muu oleste kogu soetada, kogemata enda sahtlisse võib koguda, et see hiljem avastataks (sellele mutid keldris loodavadki).
Raamatus on lugusid igat masti: edulood, põrumised, alatused, armuseigad, tünga- ja ärategemised, ülistused, raskused, solvangud ja hullumised. Hullumine – muud nimetust ei oska ma anda saavutusele, kui elu jooksul teadusele 11 000 uut liiki kirjeldada, enamik neist sääriksääsklased – kas sellesse elusse üldse midagi muud mahtus?. Kuid kõigil neil lugudel on ühine nimetaja – moel või teisel kajastuvad lood olesele antud teaduslikus nimes. Kummardus autorile, sest nimede taha peidetud lugude päevavalgele toomine ei ole lihtne, nõuab süvenemist. Lood on köitvad, vähemalt mulle (isegi, kui ma ei oska lugu pidada sammaldest ja teistest kummalistest olestest).
Midagi lindude kohta, sest linnuökoloog ma olen ja selleks ilmselt ka jään: linnud on kenasti esindatud, linnuhuvilised ei pea tundma end kõrvalejäetuna, lisaks on kaanepildil koolibri ja seega ei saa nuriseda.
Üks mis kindel – ajaloo, täpsemalt teadusajaloo, huvilisele on raamat tänuväärne lugemine, mis avab ilma ootamatust vaatenurgast. Teine mis kindel – kui sa ei tea, mis on eponüüm, siis raamatu lõpuks jääb see kindlasti meelde, sest seda sõna kohtad raamatus toidu alla ja peale (minu puhul sõna otseses mõttes, sest võileiba süües ja teed rüübates lärtsatas tassist jook otse sõnale eponüüm; ärge lugedes sööge!, sest lugemine nõuab keskendumist, kuid süües-juues läheb tähelepanu mujale).
Märkus tõlke kohta. Pole midagi ette heita. Ühes kohas oli mainitud jänest, mis mind alati valvsaks teeb, sest iial ei tea, kas tegelikult on jutt jänesest või küülikust. Sel korral olen päri, et tegu on ikka jänesega ja kõik klapib. Ja kui peakski tegu olema küülikuga, siis ei muuda see suurt midagi (kui sa just taksonoom ei ole).
Miks Spurling? Sest tunnen tigude vastu sümpaatiat. Nende loiduses ja stoilisuses on midagi väärikat – neil ei ole kuhugi kiire (härrasrahvas ei kiirusta, sest kõik juhtub täpselt õigel ajal või veidi varem või hiljem, ja seepärast ei ole mõtet kiirustada. See väärib tähelepanu. Retsept, Spurling!). Härra Spurlingule on pühendatud terve peatükk, lugege ise.
Kindlasti soovitan raamatut kohustusliku kirjandusena bioloogia tudengitele, kes peavad taksonoomia kursuse läbima. Kui mina seda omal ajal õppisin, oleks selline mõnus vahepala marjaks ära kulunud, sest tänaseks ei mäleta ma peale karismaatilise õppejõu suurt midagi. Asi seegi. Kõik teised võivad loomulikult ka lugeda.
Marko Mägi, Tartu Ülikooli linnuökoloog