Miks ei ole täna võimalik Euroopas juua veini, mis pärineb algupärastest iidsetest viinamarjasortidest? Kes on need olesed, kes kõik sind hammustada või pista tahavad? Mida kõike nad suudavad? Üks mis kindel – entomoloogiast leiab küllaga põnevaid tõiku ja oleseid, kes suudavad hämmastada või – sõltuvalt lugeja närvikavast – ehmatada.
Raamatu pealkiri on eksitav, sest lisaks putukatele on raamatus juttu ämblikest, lestadest, puukidest ja teistest ebameeldivaist nugilistest, kes ei kuulu putukate hulka. Vabanduseks ütleb aga autor, et „kurjad putukad“ kõlab märksa paremini kui „kurjad parasiidid“ või „kuri nugiline“. Zooloogina viibutan manitsevalt näppu, kuid see selleks.
Raamat on üsna konspektiivne. Ühe liigi „kurjusele“ pühendab autor umbes kolm lehekülge, toob välja tema halvad (ja ka head) küljed, ajaloolise pärandi ja vaagib selle tõesust. Kõik see mõjub veidi kuivalt, meenutab pigem entsüklopeedia sissekannet, kuid raamatust tahaks ma midagi enamat. Võib-olla oleksin oodanud, et kurjuse kehastused lahterdatakse teatud teemade järgi, näiteks kõik vereimejad oleks lahatud ühes peatükis, põllukahjurid teises, nugilisted kolmandas jne. Ehk oleks see andnud parema ülevaate? Nüüd aga tuleb lugejal endal erinevad killud kokku panna. Aga võib-olla ei olnudki autori eesmärk suurt pilti esitada, võib-olla oligi plaan faktid kirja panna, illustreerida ja turule saata. Igatahes on lood lühikesed ja ka kõige kiirema graafikuga inimene peaks suutma päevakavva suruda vähemalt ühe loo silmaringi avardavast „koletisest“.
Eelnev kriitika ei tähenda, et tegu on halva raamatuga. Ei, olen lugenud hullemaid, kuid mulle oli raamat veidi tuim, et mitte öelda üksluine, kuid selles süüdistan enda zooloogiateadmiste tausta, kuhu uusi teadmisi ei lisandunud nii palju, kui raamatut avades lootsin. Isiklikus populaarteaduslike putukaraamatute pingeras potsatab aga raamat auhinnalisele teisele kohale (olengi ainult kahte lugenud!). Kui hinnata raamatut kümnepallisüsteemis, siis tublid viis punkti saab raamat kätte, mis ei ole sugugi kehv tulemus! Keskmisele populaarteadusliku kirjanduse lugejale pakub raamat aga põnevaid hetki, ka jälke ja ärevaid (mine tea, milline koletu elukas voodi all luurab ja tule kustudes oma kurjust levitama hakkab …).
Kui raamat lühidalt kokku võtta, siis ütleksin vist midagi sellist: „Arvestades raamatus kirjeldatud putukate kurjust, kiusu ja hävingut, kipun vägisi arvama, et inimkond püsib hinges vist ainult tänu sellele, et kusagil Euroopas on ühel valge ürbiga mehel otsekontakt kõige võimsamate jõududega.“
Marko Mägi, Tartu ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, zooloog