Miks kadus viimane mammut? Ühtset vastust ei ole tänini. On andmeid, mis viitavad kliima muutumise mõjule – suured taimtoidulised loomad ei suutnud muutuvate oludega kohaneda. Värskest uuringust selgub, et inimesel oli samuti oluline roll mammuti (Mammuthus primigenius) väljasuremisel Euraasias.
Mammut (Mammuthus primigenius) kadus Maalt kesk-holotseenis (vt ka Pealtnägija lõiku). Oma eluajal nägid maamutid neandertallasi ja ka tänapäeva inimest: mõlemad sõid mammutit, kasutasid mammuti nahka, luid ja võhku. Kliima soojenedes pärast viimast jääaega 19 000–11 000 aasta eest hakkas Euraasias levima boreaalne mets, mistõttu mammutitele sobilikud rohumaad taandusid. Mammuti luuleiud, DNA kliima- ja ökoloogiline andmestik ning inimese levik heidavad valgust inimese rollile.
Arvuti koostatud mudelid näitasid, et inimese ja kliima mõju käis käsikäes, oli pikaajaline ja pidev, algas aastatuhandeid enne liigi lõplikku väljasuremist lokaalsete väljasuremistega, mitte kiire kollapsiga kogu levila ulatuses. Inimese arvukuse tõus ja levik põhjasuunas hilis-pleistotseenis oli ilmselt väljasuremise avalöök Euraasia aladel, mis olid mammutile sobilikud holtseenis ja võimendas kliimamuutuste mõju.
Realistlikuima stsenaariumi kohaselt mõjutas inimese areaali laienemine, millega kaasnes mammutite küttimine või nende asurkondade isoleerimine, märkimisväärselt mammuti käekäiku – inimeseta oleks liik tõenäoliselt suutnud veel tuhandeid aastaid vastu pidada, võib-olla isegi suutnud vältida väljasuremist. Kuid inimese lisamine simulatsioonidesse kiirendas oluliselt väljasuremist: küttimiseta oleks arvukus olnud umbes 24% suurem kui 3800 aasta eest, mil mammut tõenäoliselt kadus.
Simulatsioon ei näita, et just inimene tappis viimase mammuti, kuid liigi väljasuremine ei toimu üleöö, see on aeglane protsess. Aeglasest väljasuremisest on andmeid mitmete ohustatud liikide isoleeritud asurkondadest, mida kummitab väljasuremisvõlg. Üksikud asurkonnad ei anna aga head ülevaadet. Arvutile suure hulga andmeid puremiseks andes võime aga teada saada nii mõndagi. Nii näitas ka mammutite puhul inimese levikuandmete ja ökoloogiliste andmete kõrvutamine, kus ja kui palju lokaalsed mammutiasurkonnad kahanesid ja millal kahanemine algas.
Tõenäoliselt algas mammuti levila kirdesuunas ahenema 19 000 aastat tagasi. Areaali kahanemine kiirenes Aasias pärast soojalainet umbes 15 000 aastat tagasi, kui mammutid jäid püsima ainult Taimõri, Jamali ja Beringi poolsaartele. Edasi langes liigi arvukus kiiresti, nagu kinnitavad ka iidse DNA andmed. Kuid mudelid ei ennustanud veel ülekontinendilist väljasuremist varajases holotseenis.
Euraasias oli jääaja järgse soojenemise mõju inimestele ja mammutitele vastupidine: tekkisid soodsad tingimused inimesele, kes hõivasid soojemad ja niiskemad alad, mammutid olid aga sunnitud liikuma üha kaugemale põhja, kus olid neile sobivamad jahedamad tingimused. Kuigi kliima muutumisel on liikide käekäigule oluline roll, oli 5000 aasta eest inimese arvukuse tõustes tema mõju mammutile võrreldav juba kliima mõjuga.
Fordham DA, Brown SC, Akçakaya HR, et al. (2022). Process-explicit models reveal pathway to extinction for woolly mammoth using pattern-oriented validation. Ecology Letters 25: 125– 137, https://doi.org/10.1111/ele.13911
Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut