Taas sattus mu kätte loomaraamat, täpsemalt raamat loomade käitumisest. Autor on väärikas, tänagi loomade käitumist uuriv teadlane. Web of Science järgi on tema h-indeks 70 (tõlge neile, kellele see näitaja midagi ei ütle: muljetavaldav!). Viljakaima teadlaskärjääri on de Waal siiski seljatanud, avaldades u 4–5 teadusartiklit aastas (enda karjääri jooksul olen suutnud parimal aastal panustada nelja artikli avaldamisse).
2012. aastal sai De Waal anatoomia IgNobeli – teadusauhind, mida antakse välja uuringu eest, mis esmalt tundub kummaline/naljakas, kuid mis paneb siiski mõtlema. De Waal sai auhinna tõestuse eest, et kaaslaste äratundmine erinevate kehaosade või -hoiaku järgi ei ole omane ainult inimesele, seda suudavad ka šimpansid, otse öeldes tunnevad nad kaaslasi tagumiku järgi (Frans de Waal ja Jennifer Pokorny, for discovering that chimpanzees can identify other chimpanzees individually by seeing photographs of their anogenital regions (their behinds)). Võib eeldada, et seda suudavad ka paljud teised loomad.
Raamatut alustades rändan ajas tagasi Tartu ülikoolis läbitud etoloogia ainekursusele, kus räägiti käitumisuuringute ajaloost (vist, kõike enam ei mäleta). Nii ka see raamat – tähelepanu saavad nii käitumisökologia klassikud kui ka erinevad koolkonnad (biheivioristid ja etoloogid); nimesid on palju, süvitsi detailidesse ei laskuta. Kardan, et autor ülehindab keskmist lugejat, kes ei pruugi huvituda ajaloost, pole Tinbergeni, Lorezi ja nende kaasaegsetega kokku puutunud, neile võib raamatu algus kaugeks jääda, sest keskendub kitsalt ühe teadusharu kujunemisloole (pigem meeldib inimestele lugeda, mida ja kuidas loomad teevad, mida arvavad, mida tunnevad, miks nad nii teevad jne). Aga tudengeile, kes soovivad etoloogia kursuse sissejuhatuseks lisalugemist, julgen kahte esimest peatükki soovitada.
Ei salga, et mõnd peatükki lugedes olin üsna skeptiline – kas sellise metoodikaga saab üldse hüpoteese testida või kas tehtud järeldused on ikka teaduse piires või lisavad uurijad neile spekulatiivse tõlgenduse? Kogu see kognitiivsuse värk on raskesti hoomatav, sest puudub hea kvantitatiivne mõõt, paljud uuringud piirduvad ühe loomagrupiga, halvemal juhul ühe isendiga – kas sellise uuringu tulemused on üldistamiseks piisavad? Ilmselt nägi autor seda ette ja pühendab viimase peatüki just kõhklustele-kahtlustele. Ta ei ürita kahtlejaid ümber venda, vaid selgitab, mida saab ja mida ei saa järeldada, mida peaks veel uurima ja juhib tähelepanu seniste uuringute vajakutele. Seda mitte osatavalt halvustades, vaid pragmaatiliselt filosofeerides. See võtab mult pinged.
Üksipulgi ei hakka raamatut lahkama, ütlen etteruttavalt, et oli huvita elasin üle tunnetusliku emotsioonipuhangu.
Mis mind enim häiris? Kesksel kohal on raamatus tunnetus, mis on vaste kognitiivsusele. Olen sel teemal varem virisenud, kui jutuks on loomade käitumise tõlgendamine ja olen jätkuvat arvamusel, et eestikeelne vaste tunnetus ei ole parim vaste ingliskeelsele kognitiivsusele, leian, et siinkohal on võõrsõna laenamine parem, kui jõuga tunnetuse kasutamine, sest tunnetamine on mu arvates liialt ebamäärane termin, raamatus on silmas peetud eelkõige vaimseid võimeid. Tunnetada saab ka teistel tasematel: kombates, haistes, kuuldes jne. Ühesõnaga – tundma ja tunnetama on liiga sarnased sõnad sisult ja vormilt. Lõpeks taandub kõik neuroloogilisele tasandile, kus võime rääkida tunnetusest üldises mõttes ja siin võivadki asjad segaseks minna. Kuid autori kiituseks tuleb öelda, et ta selgitab üsna raamatu alguses, mis mida tähendab ja mida ta selle all silmas peab. Kiitus. Aga ikkagi ei oleks ma tahtnud tõlkija nahas olla, kui ta tunnetab, kas hakata kasutama tunnetust, edastamaks kognitiivset sõnumit. Seda enam, et – ma ei saa virisemist lõpetada – mõnes peatükis on segiläbi (või oli see läbisegi?) räägitud tunnetusest, nutikusest, taibukusest, õpivõimest ja arukusest – enamasti sünonüümidena. Sageli ongi tunnetust ja nutikust kasutatud sünonüümidena (ka raamatu originaalpealkirjas on nutikus smart). Tunnetus on minu arusaamist mööda loomadel siiski midagi muud kui inimestel ja seepärast ei ole kohane loomade puhul tunnetuse ja kognitiivsete võimete sünonüümne kasutamine õige. Loomad tunnevad (või tunnetavad?) alateadlikult magnetvälja, tunnetavad temperatuurimuutusi, tunnetavad tuult, vee voolusuunda jne, ühesõnaga kõike, mis ei vaja vaimset süvaanalüüsi, sellega saab loom hakkama, sest seda on tehtud miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni vältel. Kohati tekitab järjekordse loomade tunnetusvõime lugemine äratõukereaktsiooni, ei taha edasi lugeda, kuid lohutan end, et äkki tahtis tõlkija (või keeletoimetaja) teksti mitmekesistada ja kasutas sarnase sisuga väljendeid sama asja tähistamiseks (tahaks lugeda originaali, kuid seda pole käepärast). Pärast kurku kerkinud iiveldusklombi alla neelamist, mille vallandab järjekordne loomade tunnetus, mis on ilmselgelt nutikus (probleemide lahendamine abivahenditega, millega varem pole kokku puututud), läheb kops üle maksa, kui loen tunnetuslikust evolutsioonist. Kargan püsti, virutan raamatu nurka, tammun närvide rahustamiseks ringiratast ja tunnetan, kuis evolutsioon on mind vorminud just selliseks nagu on ja jõuan äratundmisele (või tunnetan ma seda – ma ei saagi enam endast aru), et tegelikult olengi ma evolutsiooni tipp. Veidi aega on sellise tundega/tunnetusega hea olla, kuid siis läheb tipus kõht tühjaks ja tunnetan, et ma vist ei ole siiski tipp, sest kui ma oleks evolutsiooni tipp, oleks ma vormitud selliseks, et mu kõht ei läheks eales tühjaks ja ma elaksin igavesti. Olgu, tuleme nüüd tagasi raamatu juurde, unustame selle väikese tunnetusliku emotsioonipuhangu. Tunnen, et see ei aita kuidagi kaasa raamatu arvustamisele. Unustan tunnetuse, püüan tegutseda instinktide najal, kuid kurat! – tunne on, et täna ma rohkem sellest raamatust kirjutada ei tohi, sest tunnetus on ees ja tunnetus on taga, kõike tunnetan, suurtes hulkades ja karja kaupa. Raske on see elu, kui oled saanud tunnetusest valgustatuks… ja siis turgatab mulle pähe, et on veel ka selline asi nagu vaist, mida raamatus ei mainita! Kas vaist on sama, mis tunnetus? Mine pekki, kui keeruliseks see elu võib minna. Aga see pole veel kõik – mainitakse ka loomade vaimse elu avastusi, mis mul juhtme lõplikult kokku ajab. Kuna raamatul on kaks tõlkijat, siis lohutan end mõttega, et kahe tõlkija terminoloogia ei ole ühtlustatud, kuid see on pelgalt spekulatsioon.
Minu rõõmuks on raamatus ahvide kõrval tähelepanu saanud ka mõned linnud. Näiteks John Marzluffi katsed varestega, mis tõestavad, et varestel, nagu ka paljudel teistel loomadel, isegi herilastel, on võime isendeid näo järgi eristada. Ja mitte ainult oma liigikaaslasi, ka inimesi. Ma ütleks, et siin on tunnetusega väga vähe pistmist, siin on tegu kognitiivsete võimetega. Meeldiv oli Marzluffi katsest lugeda, meenus konverents, kus Marzluff oma uuringutest rääkis – olin siis noor teadlane, kuulasin põnevusega, mokk töllakil. Näib, et Marzluffi katse on saanud elavaks klassikaks, sest olen sellest lugenud nii mõnestki aimeraamatust. Aga kordamine on tarkuse ema ja kõigil lugejal ei ole tõenäoliselt varasemat kokkupuudet Marzluffi varestega.
Kergitan kulmu, kui kaheksajalga nimetatakse selgrootuks limuseks, seda siis zooloogilises mõttes, mitte halvustavalt. Sisult on see õige, sest limuste hõimkonda kaheksajalad tõesti paigutuvad, kuid klassikalistest limustest – tigudest, karpidest, nälkjatest – on nad siiski veidi kaugemal, kuuludes peajalgsete klassi (klassid on ka linnud, imetajad, putukad). Esimese hooga lugedes tekib kõhklus, kas tõlkija ei ole mitte eksinud, sest eks ole kahksajalg üsna sültjas limusjas olend. Hiljem, kui kaheksajalgade käitumisest on pikemalt juttu, on neid siiski viisakalt peajalgseteteks nimetatud.
Lõpuks, kui olen tunnetusliku rahu leidnud, terminid on mu peas õigetesse kohtadesse loksunud, tõden, et tegu on hea raamatuga. Veelgi enam – kuna raamatu autor on primatoloog ja valdavalt keerleb jutt primaatide või pärdikute ümber, ei jää raamatut lõpetades mingit kahtlust, et „Ahvide planeet“ (ja ka „Ahvide pasteet“) ei ole ulme, vaid päris.