Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Home / Blogi / Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)
Marko Mägi

15. märts 2019

Olin meeldivalt üllatunud, kui Tartu Ülikooli mereinstituudi ihtüoloogid kutsusid mind miniekspeditsioonile Loode-Saaremaale, et otsida merejää alt siia kudemisalasid. Kutsel oli loomulikult praktiline põhjus – olud tõotasid tulla karmid ja seetõttu oli tasuta tööjõud igati abiks. Nõustusin tingimusel, et mul lubataks toimunust üks lugu kirjutada. Luba anti ja alljärgnevalt saate aimu, miks kolm kuju kahe päeva jooksul Kuusnõmme lahe jäässe suure hulka auke tegid.

Päikesetõusul lehvisid hoovis lipud kergelt, tuul puhus oma 5–6 m/s põhjakaarest, aga et olime rannast veidi eemal, siis oli karta, et lahel on tuul märksa tugevam. Mulle, kes ma ei ole elu sees merejääl kalal käinud (olen jääl ainult binokliga linde jälginud), oli põhjatuul meelt mööda, sest see välistas jää liikumise lahest merele. Jää paksuse kohta ei olnud meil ülevaadet, seepärast olime valmis halvimaks ehk teisisõnu vaatama kurval pilgul lahes loksuvaid laineid.

Laadisime varustuse masinasse ja asusime teele. Pean tunnistama, et veebruarikuise Saaremaa lumeolud suutsid ebameeldivalt üllatada – kui mandril oli autoga kulgemine suhteliselt turvaline, siis lumme mattunud väiksed Saaremaa rannaäärsed rahapajarajad – nii kutsun ma teid, mida kasutavad reeglina ainult kohalikud elanikud ja kus turisti jalg naljalt ei astu – olid vägagi kehva läbitavusega. Kuid ihtüoloogid on raskustega harjunud. Neile ei ole vahet, kas peksab näkku laine või lendab tuuleklaasile tonnide kaupa lund. Kõigest väest nina metsapoole keerata üritav masin juhiti kindlal käel vastuvaidlemist mittesallivas stiilis lahe kaldale. Lahtisest veest ei olnud jälgegi, kogu lahte kattis jääs. Kuid kui paks?

Ihtüoloogidel on loomulikult olemas elementaarne riietus märgades oludes töötamiseks. Minu, kuivamaaroti, varustus ei olnud küll veekindel, kuid õnneks ei olnud sellest suurt lugu. Kummikud olid mul olemas, veekindlad kindad ja jäänaasklid anti mulle ka, seljakotis oli ka täispuhutav päästerõngas. Olin valmis tegutsema. Esmalt oli vaja kogu varustus laadida kahele kelgule. Ühele kelgule laoti veepump ning pikk ja lühike sinine lont; kõik kokku kaalus oma paarkümmend kilo. Selle kelgu vedamine usaldati loomulikult lahkelt mulle (olgu kohe öeldud, et läbisime jääl oma kümmekond kilomeetrit). Rõõm oli kogeda, et mitte ainult ornitoloogide välitööd ei ole füüsiliselt rasked, vaid ka teiste teadlaste välitööd nõuavad teatavat musklipingutust.

Varustuse laadimine kelkudele. Foto: Marko Mägi

Kuid ei mingit suurt pingutust. Vaid esimesed sadakond meetrit, mil kelk oli vaja jääle lohistada, olid veidi raskemad, edasi läks kui lepase reega. Jää oli nii libe, et kelgu vedamine ei kujutanud mingit raskust. Oleks ma terve päeva pidanud värskel lumel kelku sikutama, siis oleks vist saanud suhu maigu, mis on suusatajatel, kui nende suusad ei libise; erinevalt neist ei olnud mul aga võimlaust rajalt maha astuda!

Jääl võtsime haneritta (tore, kui ka ihtüoloogilistel töödel saab ornitoloogilisi termineid kasutada) – kõige ees liikus kergemat varustusekelku vedav ekspeditsioonijuht vanemteadur Lauri. Tema kelgul olid: jääpuur, mootorsaag, proovide kogumise varustus, kõikvõimalik pudi-padi, mida võib aga ei pruugi vaja minna (kui jääl selgub, et vajalik jupstükk on jäänud paari kilomeetri kaugusele kaldale, siis on see üks kole õnnetu olukord) ja isiklikud moonakotid. Lauri käes oli Uruk-hai mõõk – nii nimetavad ihtüoloogid jääsaagi, mis kulub marjaks ära, kui mootorsaag tõrgub –, mille ta iga paari sammu järel jalgealuse tugevuse kontrollimiseks jäässe raksatas.

Uruk-hai mõõk ehk jääsaag on tõhus tööriist. Foto: Marko Mägi

Teisena liikus rivis spetsialist-navigaator-doktorant-nooremteadur Lagle. Õnneks püsis ilm selge ja nägime kogu aeg kallast. Eksimisohtu seega ei olnud, kuid keset lagedat jäävälja siia kudekohtade leidmiseks oli vaja nii paber- kui GPS-kaartidel pidevalt näpuga järge ajada, et me sobilikest madalikest mööda või üle ei jalutaks.

Kus me oleme? Peatus, arupidamine ja jälle edasi. Foto: Marko Mägi

Viimasena lonkisin rivi sabas lihttöölisena mina. Mõttes küsisin iga minuti järel, kas oleme juba kohal … aga nüüd … ehk nüüd? Tuul oli vali ja seepärast ei oleks valjusti küsimisest tolku olnud, sest tuul kandnuks sõnad huultelt lahele.

Ja siis keset suurt lagedat hüüatas Lagle äkitselt: „Kohal!“. Lauri pidas kiirloengu siia elust-olust, maitseomadustest, valmistamisvõimalustest, käekäigust, mis ei ole just kõige parem, projekti „Piirkondlike kalapüügipiirangute ning kalade piirmõõtude kaasajastamine” raames tehtavatest siiakoelmute inventuurist ning instrueeris mind eesootavast. Minu ülesandeks oli olla pumbaoperaator-londivedaja-ehitaja: reguleerida pumba pöördeid ja seisata pump õigel hetkel; hoolitseda selle eest, et kõik londid saaks õigel ajal vette ja veest välja ning et vesi saaks õigel ajal süstemist väljutatud. Lihtne, isegi ihtüoloogilise hariduseta peaks kõige sellega toime tulema. Lahkelt lubati, et kui aega üle jääb, siis võin binokli silmile tõsta ja linde vaadata. Ma ei teagi, kas see oli miski peen ihtüoloogide nali, sest ilmselt nad teadsid, et lindude vaatlemiseks aega niikuinii ei jää. Kahe päeva jooksul sain binokli silmile vaid korraks ja nägin vaid üht merikajakat, kes uudistas jäässe saetud auke. Aga pole viga, kui ihtüoloogid peaks kunagi metsa ornitoloogilistele välitöödele tulema, siis soovitan neil kindlasti igaks juhuks kalavõrgud kaasa võtta.

Lagle navigeerimisoskuste kontrollimiseks puuris Lauri esmalt jäässe augu, uuris sügavust ja merepõhja – siiale meeldib kudeda 0,5 – 2 m sügavusse kruusasele/klibusele põhjale. Lagle oskused olid tasemel, sest reeglina sattusime sobilikele madalikele. Mulle oli suureks kergenduseks teadmine, et jää on 15 – 25 cm paks, mis tähendas, et jäänaasklite töökindluse katsetamine on ülimalt vähetõenäoline.  

Ja läkski lahti. Lauri tõmbas sae käima, saagis kaks teineteisest umbes kolme meetri kaugusel asuvat 75 x75 cm jääauku ja tükeldas augukaane blokkideks. Minu esimeseks proovikiviks oli blokkidest postamendi ladumine, et jääks märk, mille järgi vajadusel auk hiljem üles leida või vältida kohalike jääl liikujate kogemata jääauku sulpsatamist. Kahe päeva jooksul omandasin täiusliku jääkuubikute ladumise oskused (kokku tekkis postamente vist oma 50).

Augud saetud, maamärgid laotud, proovivõtmine võib alata. Foto: Marko Mägi

Ühte auku läks pika varre külge kinnitatud sinise londi otsas olev lehter, teise tiheda sõelaga kogumiskamber, mis pidi kinni pidama kõik merepõhjast kogutava – molluskite karbid, veetaimed, kirpvähid, kivid ja loodetavasti ka kevadet ootava siiamarja –, kuid laskma läbi kõik peenemad põhjasetted. Proovikogumine käis tolmuimeja tööpõhimõttel – pump tekitas alarõhu ja imes lehtrisse kõik madalikul leiduva. Et suuremad kivid süsteemi ei satuks ja pumpa ei kahjustaks, oli lehtri otsas rest, mille avadest väiksemad olesed muretult läbi lipsasid (mitmel korral ka paar pisimudilat – see väike kala, mitte väikesed lapsed), suuremad taimed ja kivid aga pidama jäid.

Lehtri otsas olev rest takistab liiga suurte objektide sattumist süsteemi. Foto: Marko Mägi

Minu teiseks ülesandeks oli lehtri ja proovikogumiskambri jääauku sukeldamine. Kogumislehtriga põhjakompimist mulle ei usaldatud ja õige ka, sest see ei olnud niisama asjatult jääaugus vehkimine, seda tuli teha ettevaatlikult, et mitte tekitada asjatuid veekeeriseid jää all, mis võinuks marjaterad minema uhtuda. Lehtrioperaatori vastutusrikka töö võttis teha Lauri. Mina pidin enne imilehtri lõplikku sukeldamist pumba pöörded maha keerama, sest muidu oleks ühe hetkega lehtri otsas olev rest ummistunud.

Põhjaproovi kogumine nõudis tundlikku kätt ja see jäi vanemteadur Lauri kanda. Foto: Marko Mägi

Peale jääaluse maailma torruimemist pidin jälgima kogumiskambris toimuvat ja ootama, kuni sellest väljuvas veevoolus ei oleks enam häguseid setteid ning seiskama pumba.

Kogumiskamber filtreerib põhjasetteid, tuleb oodata. Foto: Marko Mägi

Järgneb …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga