Pildipostitus: Arizona liblikad

Jätkates eelmise postituse liblikateemat, teen väikese ülevaate kenamatest liblikatest, keda võib kohata Arizonas, kus ma praegu teadustööd tegemas ja elamas olen. Pildid on tehtud Phoenixi botaanikaaia liblikamajas. Kuigi siinsed liblikad on kenad, ei jää Eesti ilusaimad neile kuidagi alla.

Pildid on rohkem informatiivse kui kunstlise kvaliteediga, sest esiteks pole ma suurem asi pildistaja, teiseks kasutasin piltide tegemiseks oma telefoni ja kolmandaks rippus pildistamise ajal klammerdudes mu küljes üks kolmeaastane, kes oli otsustanud, et liblikad on ohtlikud loomad.

Lisainfoks veel, et monarhliblika erandiga siin postituses toodud liblikatel eestikeelsed liiginimed puuduvad. Olen siin postituses suupärasuse huvides kasutanud ingliskeelsete tavanimede tõlkeid, kuid panen need jutumärkidesse, et rõhutada asjaolu, et need ei ole kuidagi ametlikud nimeversioonid. Siinkohal on oluline ka rõhutada, et eestikeelsete liiginimede andmine peabki jääma ekspertidest komisjonide tööks ning mitte juhutõlgetel põhinevaks. Lindude puhul on eestikeelsete liiginimedega juba väga suur töö ära tehtud, loodetavasti jõutakse varsti ka maailma silmatorkavamate putukateni!

Alustuseks monarhliblikas (Danaus plexippus), Ameerika tuntuim liblikas, kellele on nimi antud Inglise kuninga William III auks. Monarhliblikad on  tuntud oma üle mitmete põlvkondade toimuvad rännete poolest. Sügisel lendavad USA põhjaosas elavad liblikad Mehhikosse talvituma, kevadine tagasiränne aga võtab aega mitu põlvkonda, nii et koju tagasi jõuavad ehk teeleasunute lapselapsed. Arizona monarhliblikad nii piki rändeid ette ei võta, mõnikord käiavad nad vaid naaberosariigis Californias turistitamas. Monarhliblikas on oluline tolmeldajaliik, kelle arvuks on kahjuks pikaajalises langustrendis. Peamiseks põhjuseks peetakse herbitsiidide kasutamist aedades ja põldudel, mis hävitab monarhliblika röövikute meelistoiduks olevat umbrohtu, askleepiat. Paneme ka meie siinkohal kõrva taha, et umbrohi on putukate liigirikkuse ja ilusate liblikate säilimiseks oluline!

Monarhliblika valmik

 

Monarhid tiigi ääres peesitamas.

 

Monarhiga tutvust sobitamas. Inimestel liblikaid puutuda ei olnud lubatud, kuid liblikad inimesi puutuda tohtisid küll, ja nii mõnigi ronis ise käele või kinganinale külalisi lähemalt uurima.

Järgmine liik, koerlibliklaste hulka kuuluv Anartia jatrophae, “valge paabulinnuliblikas” (white peacock butterfly), on lõunamaa liik. USA-s leidub teda vaid edelaosas, põhilised levialad jäävad Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Selle liblika eripäraks on vihane territoriaalsus. Nad kuulutavad enda omaks umbes 15-meetrise diameetriga ala, ning kaitsevad sellel alal olevaid röövikute toidutaimi teiste “paabulinnuliblikate” ja muude putukate eest liblika kohta haruldaselt agressiivselt.

Anartia jatrophae, “valge paabulinnuliblikas” püüab helepruuni pingi värvusega kokku sulanduda.

Koerlibliklaste hulka kuuluv Heliconius charithonia, “sebra-pikktiib” (zebra longwing butterfly, ) on samuti lõunamaine liik, keda USA-s leidub ainult lõunapoolsetes osariikides. Nende triibuline värvus hoiatab mürgisuse eest. Kui tavaliselt söövad liblikavalmikud vaid nektarit, siis “sebra-pikktiivad” krõmpsutavad ka õietolmu, millest nad mürgiseid metaboliite toodavadki. Ka need liblikad on mürkide pritsimise all kõvasti kannatanud, kuid erinevalt herbitsiidide ohvriks langenud monarhidest on “sebra-pikktiibadele” põhiohuks insektitsiidid, mis on Floridas põhjustanud selle liigi populatsioonide katastroofilise arvukuse languse. Praegu nähakse lahendusena taasasustamist.

“Sebra-pikktiib” hoiatab oma mürgisuse eest.

Junonia coenia, “hirvesilmaliblika” (buckeye) tiibu kaunistavad uhked küütlevad silmtäpid. Teda võib kohata USA lõuna- ja idaosas. Erinevalt eespool tutvustatud liblikatest on nende liblikatega USA-s hetkel kõik hästi, ning aedades on nad teretulnud külalised. Loodame, et see ka edaspidi nii on. Junonia-t tuuakse sageli ilusaks näiteks looduses esineva bilateraalsümmeetria kohta.

Üks räbalamat sorti “hirvesilmaliblikas” maandus mu käele. Kuna liblikamajas kiskjaid pole, ei ole katkine tiib tõenäoliselt linnunoka tekitatud, vaid lihtsalt kulumise tagajärg.

Viimaseks liigiks, kes mul õnnestus pildile püüda, on ratsulibliklaste hulka kuuluv Battus philenor, “sinine pääsusaba” (pipewine swallowtail, blue swallowtail).  See liik on kogu Põhja-Ameerikas laialt levinud, ja kuigi ta eelistab elupaikadena metsi, saab ta hakkama ka avatumates elupaikades. Nende okkalistel ja hapudel röövikutel on vähe looduslike vaenlasi, kuid mõnikord on täheldatud, et neid võivad süüa teised liblikaröövikud!

“Sini-pääsusaba” koos “valge paabulinnuga”. Pildil taas vanem ja kulunum isend, kellel alumiste tiibade “sabaotsad” on ära nühitud.
“Sini-pääsusaba” ogalised ja hapud röövikud.

 

Piltmõistatus! Leia pildilt “sebra-pikktiib”, “valge paabulind”, “hirvesilm” ja monarh.

Lõpetuseks kaks pilti liblikamaja juures välja pandud putukahotellidest. Ehk saavad lugejad siit inspiratsiooni oma aedagi midagi sellist rajada!

Putukahotell nr 1.

 

Putukahotell nr 2. Kahetoaline ja aiapäkapikuga!

2 thoughts on “Pildipostitus: Arizona liblikad

  • Tuul Sepp

    Urkad ja erinevad taimsed hästi struktuursed materjalid – nt osa hotellist võivad olla torukesed, osa aga käbid või viljavihud või kuivanud päevalilleõied või oksakesed. Põhimõtteliselt võibki olla lihtsalt dekoratiivne erineva taimse materjaliga kastike. Internetis on palju ideid ja juhiseid. Ma pigem arvan, et tugevalt lõhnavad materjalid ei ole head.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga