15mai 2019 by Külalisautor 2 kommentaari
Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Eluiga, eriti selle pikkus, on nii teadlastele kui laiemale avalikkusele laialt huvipakkuv teema. Eesti meedias on ilmunud mitmeid eluea seoselisi Tuul Sepa ja Peeter Hõraku populaarteaduslikke artikleid, näiteks siin ja siin. Samas on seda raske uurida, sest eluiga mõjutavad paljud keskkonna- ja pärilikud tunnused, ning neid mõjusid üksteisest eristada ei ole niisama lihtne. Enamasti on erinevate mõjurite eristamisel lahenduseks katsed, kus üht või paari (keskkonna)tegurit manipuleeritakse (näiteks saab kehva toiduga vähendada ka geneetiliselt kiirekasvuliste organismide kasvukiirust ja nii eraldada geneetiline ja keskkonnaseoseline kasvukomponent üksteisest) ja seejärel analüüsitakse seda, mis huvipakkuvate geneetiliste, füsioloogiliste või käitumuslike tunnustega juhtub. Eluea puhul on sellist katset aga keeruline planeerida – ei ole lihtne leida keskkonnategurit, mille muutmine eluiga kindlas suunas mõjutaks. Näiteks kättesaadava toidu hulga vähendamine looteeas või kasvuperioodil võib viia nii eluea pikenemise kui…
Loe edasi
10mai 2019 by Mart Meriste 4 kommentaari
Selgus majja majaämblikega

Selgus majja majaämblikega

Blogi, Saame tuttavaks
Koibikuid, ämblikke ja teisi ämblikulaadseid leidub igas majapidamises. Viimasel ajal on lisandunud ka kaubavahetusega Eestisse jõudnud hiigelsuur Kesk-Euroopa majaämbik. Kes nad kõik on, ja kas ämblikud on ikka head loomad, räägib ämbliku-uurija Mart Meriste. Nii nagu ämblikuks ei kvalifitseeru suvaline kaheksajalaline, ei kvalifitseeru iga majas elav ämblik majaämblikuks. Inimese juurde satuvad ämblikud elama mitut moodi ja vähegi elurikastes piirkondandes on suur osa toas elavaid ämblikke tegelikult sinna juhuslikult sattunud ja täiesti looduslikud õueämblikud. Talvisel ajal meie looduslikud liigid hoopis puhkavad (kes munana, kes noorjärguna, kes suguküpsena, kes viljastatud emasena) ja majadesse jäävad elama vaid inimkaaslejad liigid. Neid on meil samuti õige mitu, aga selles loos keskendume vaid majaämblikele: Majaämblikud kuuluvad lehterämbliklaste sugukonda (Agelenidae), kes on meil looduses esindatud vaid ühe levinud liigiga (harilik lehterämblik, Agelena labyrinthica). Majades on aga lehterämbliku…
Loe edasi
13apr. 2019 by Randel Kreitsberg Kommentaare pole
Saame tuttavaks: viupart

Saame tuttavaks: viupart

Blogi, Saame tuttavaks
Viupart (Anas penelope) on meil kõikjal veekogudel arvukas läbirändaja, kuid haruldane pesitseja (peamiselt Ida-Eestis), pesitsejate arvuks hinnatakse Eestis 50-100 (mõnedel andmetel ka 150-300) paari. Talvitub Kesk- ja Lõuna-Euroopa tasandikujärvedel, luhtadel ja mudastel merelahtedel. Viupart Elvas, Arbi järve oja peal. Lind liigub juba kolmandat päeva ringi koos sinikaelade paariga (kohalikud jõudsid juba rääkida, et terve talve olevat seal veetnud). Foto: Randel Kreitsberg Viuparti on kutsutud ka “valgekõhuks”, sest lennul paistab ta helevalge kõht hästi välja. Rändel (aprillis-mais ja septembris-oktoobris) peatub viupart eriti massiliselt (kümned tuhanded isendid) näiteks Matsalu lahel ja Haapsalu Tagalahel, aga ka Väiksel väinal ja Häädemeeste–Võiste rannikul. Üksikud linnud võivad ka talvitada. Viupart on taimtoiduline, sagedasti toitub ka maismaal (rannaniitudel) nagu haned. Viupardi menüü sisaldab valdavas enamuses lehti, vesikasvusid ja seemneid. Suveperioodil toitub mõningal määral ka putukatest. Pesitseb peamiselt taigavööndi järvedel…
Loe edasi
13apr. 2019 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Zooloogiline kommentaar tolerantsuse paradoksile

Zooloogiline kommentaar tolerantsuse paradoksile

Blogi
Inimühiskonnas toimuvad protsessid sarnanevad looduses toimuvale rohkem, kui meile tunnistada meeldib. Samas annab meie käitumismustrite looduslike analoogide analüüsimine meile võimaluse astuda samm eemale ja iseennast kõrvalt vaadata. Kui palju meie käitumisviisidest täiesti vabad ning kui palju on meie kaasasündinud kohastumuste vili? Loomaökoloogidele heidetakse ühelt poolt ette loomade käitumise tõlgendamisel liigset antropomorfsust, teistpidi aga inimese käitumise seletamisel liigset paralleelide tõmbamist teiste loomaliikidega. On selge, et zooloogi jaoks on inimese teiste loomaliikidega ühte patta panemine loomulikum kui ülejäänud „looduse krooni“ esindajate jaoks, kellest paljudes inimese vaatlemine loomariigi esindajana ebamugavust tekitab. Teadvustades eelmises lõigus kirjeldatud ohtu, jagan siiski mõtteid, mida minus kui zooloogis ja loomade käitumise uurijas tekitavad arutlused tolerantsuse piiride osas ühiskonnas. Peamiselt puudutab see küsimust „Kas ebatolerantsust peaks tolereerima?“ aga ka Jan Kausi hiljutises arvamusavalduses püstitatud küsimust, kas liberaalse demokraatia abil…
Loe edasi
04apr. 2019 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Müüdimurdjad! Kuidas alusteadlased ettevõtlusesse panustavad: kolm kogemuslugu

Müüdimurdjad! Kuidas alusteadlased ettevõtlusesse panustavad: kolm kogemuslugu

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse rahastamise suurendamisel on kahtlemata oluline silmas pidada, et sellel oleks ka positiivne mõju ühiskonna ja majanduse arengusse. Et see raha oleks riigi jaoks positiivse ootusega investeering. Seetõttu on välja pakutud, et raha võiks eelistatult suunata rakendusteadustesse ning alusteadused kui „teadlaste isikliku uudishimu rahuldamine“ prioriteetide hulgast välja jätta. Kas aga alus- ja rakendusteadusi saab niimoodi eristada ja vastandada? Alusteadustest kasvavad välja uued avastused, ideed ja lahendused, mis järk-järgult jõuavad ka ühiskonnani. Alusteadusi rahastades hoiame õppejõude, teadlasi ja professoreid, kes teadustööd tehes uusimate teadustulemustega hästi kursis on ja neid ühiskonda vahendada saavad. Tippteaduslik uurimistöö iseenesest viib sageli rakendusteaduslike projektideni ning ettevõtluskoostööni. Unustada ei tohi aga seda, et alusteadustega tegelevad teadlased koolitavad välja särasilmseid noori inimesi nii loengutes kui ka juhendajatena teadustöös. Olles saanud tugeva põhja teadusliku meetodi rakendamises, erialakirjanduse läbitöötamises ning…
Loe edasi
25märts 2019 by Marko Mägi 1 kommentaar
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Järgnevast kirjatükist arusaamiseks tuleks tutvuda loo esimese osaga. .... Edasise juurde lasti mind ainult vaatama, näpud paluti eemal hoida. Lagle ja Lauri eemaldasid kogutud materjali ettevaatlikult kogumiskambrist, uurisid seda silm punnis mõne hetke lootuses marjateri silmata. Seejärel uhuti proov elegantse liigutusega purki, kasutades selleks rohelist kastekannukest. Ärge arvake, et „elegantne“ ja „kastekannuke“ oleks siinkohal liialdused. Sugugi mitte, sest kastekann oli tõesti väike ja seda seepärast, et kannu veejuga oleks lihtsam suunata. Võiks ju arvata, et külmas merevees elu ei ole, kuid siginat-saginat oli neis proovides omajagu. Et bioloogilised protsessid (nt teineteise ärasöömine või lihtsalt roiskumine) ei kahjustaks marjateri (eeldusel, et need seal olid) fikseeriti proovid piiritusega. Kohe ei õnnestunud marjateri tuvastada, kuid kindla vastuse pidid andma laborianalüüsid. Sõelale jäänud materjali ootab uhtumine kogumispurki. Foto: Marko Mägi Lagle ülesandeks oli õige…
Loe edasi
20märts 2019 by Randel Kreitsberg Kommentaare pole
Otsi tamme-kirjurähni!

Otsi tamme-kirjurähni!

Blogi, uudis
Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius) on Eestisse hiljuti levinud linnuliik, kelle edasine käekäik pakub meile huvi, kuid tema vähene arvukus ja spetsiifiline elupaigaeelistus teevad ta jälgimise muude kaardistuste raames keerukaks. Õnneks on see rähniliik kevadel häälekas ja oma elupaigast lihtsalt leitav ning sellistes kohtades on reeglina ka lihtne ligipääs. Tamme-kirjurähne saab kaardistada lihtsa metoodikaga ja osaleda võib iga linnuvaatleja. Loomulikult arvestame ka kõiki juhuvaatlusi, mis andmebaasi laekuvad. Lisaks võiksime sama operatsiooni käigus saada infot teiste kaitsealuste liikide kohta (valgeselg-kirjurähn, hallpea-rähn, väike-kirjurähn jne). Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius) Metoodika ja andmete esitamine Selleks, et saada teada senine elupaikade hõivatus, oleks hea üle kontrollida kõik seni teadaolevad leiukohad ning lisaks otsida liiki kaardistamata aladelt. Seni on PlutoF andmebaasis (seisuga 01-2019) üle 1700 tamme-kirjurähni vaatluse ca 400 erinevast paigast. Uute alade valikul võiks eelistada parke ja kalmistuid,…
Loe edasi
15märts 2019 by Marko Mägi Kommentaare pole
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Olin meeldivalt üllatunud, kui Tartu Ülikooli mereinstituudi ihtüoloogid kutsusid mind miniekspeditsioonile Loode-Saaremaale, et otsida merejää alt siia kudemisalasid. Kutsel oli loomulikult praktiline põhjus – olud tõotasid tulla karmid ja seetõttu oli tasuta tööjõud igati abiks. Nõustusin tingimusel, et mul lubataks toimunust üks lugu kirjutada. Luba anti ja alljärgnevalt saate aimu, miks kolm kuju kahe päeva jooksul Kuusnõmme lahe jäässe suure hulka auke tegid. Päikesetõusul lehvisid hoovis lipud kergelt, tuul puhus oma 5–6 m/s põhjakaarest, aga et olime rannast veidi eemal, siis oli karta, et lahel on tuul märksa tugevam. Mulle, kes ma ei ole elu sees merejääl kalal käinud (olen jääl ainult binokliga linde jälginud), oli põhjatuul meelt mööda, sest see välistas jää liikumise lahest merele. Jää paksuse kohta ei olnud meil ülevaadet, seepärast olime valmis halvimaks ehk teisisõnu vaatama…
Loe edasi
20veebr. 2019 by Tuul Sepp 1 kommentaar
Putukate kadumine maailmast – kas paanikaks on põhjust?

Putukate kadumine maailmast – kas paanikaks on põhjust?

Blogi, Teadusuudis
Teadusajakirjandusest on avalikkuseni jõudnud muret tekitavaid andmeid putukate arvukuse ja liigirikkuse katastroofilise vähenemise kohta. Ei ole kahtlustki, et putukatel on meie ökosüsteemide püsimisel kriitiline roll ning ohumärke putukate vähenemise kohta tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. Teisalt lugesin mitmelt poolt arvamusi nende uurimuste kehva kvaliteedi kohta. Küsisin seega kahelt putukateadlaselt kommentaari hiljuti avaldatud uurimuste kohta. --------------------------------------------- Esimesena saab sõna Marko Prous, kes on asutuses Senckenberg Deutsches Entomologisches Institut järeldoktor. Viimasel ajal on meedias olnud palju kajastust putukate massilisest väljasuremisest, söandati isegi pakkuda putukate haihtumist 100 aasta pärast. Putukate täielikust väljasuremisest kohe kindlasti rääkida ei saa. Muutusi erinevate liikide arvukuses kahtlemata on, üksikud liigid on ka teadaolevalt täielikult väljassurnud, kuid kas on põhjust paanikaks? Ajakirjas Biological Conservation avaldatud ülevaateartiklis, mis meedias kajastust leidis, keskendusid autorid pigem uuringutele, mis viitasid liikide arvukuse langusele (tulenevalt…
Loe edasi
18veebr. 2019 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Miks teadlased ikka veel protestivad?

Miks teadlased ikka veel protestivad?

Blogi, Teadusuudis
Läinud nädalal andsin Aktuaalsele Kaamerale lühikese intervjuu teaduse rahastamise teemal. Mulle anti ülesandeks vastata küsimusele „Miks teadlased ikka veel protestivad?“ nii lihtsalt ja selgelt, kui võimalik. Ettevalmistus oli loomulikult põhjalikum, kui eetrisse jõudis. Kogusin lugusid ja kogemusi Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmetelt, arutlesin kolleegidega, lihvisin ja silusin mõtteid ja ideid. Kasutan siinkohal võimalust Zooloogiablogi vahendusel avaldada ka pikemad ja põhjalikumad vastused ajakirjaniku Heleri Alli küsimustele. Üleeile seisti Stenbocki maja ees plakatitega, mis küsisid miks riik ei usalda ega väärtusta oma teadlasi. Ons see seis täna tõesti teadlase jaoks nii keeruline? Nii see tõepoolest hetkel tundub. Isegi praeguse lisanduva teadusrahastuse valgus on selgelt näha, et riik tahab teadust ülalt-alla mehhanismidega kontrollida, usaldamata, et teadlased ise võiksid osata või tahta oma teadustööga ühiskonna paremaks muutumisse panustada. Teadlase väljaõpe kestab minimaalselt 9 aastat,…
Loe edasi