Kammtundlate mõistatus on lahenemas

Kammtundlate mõistatus on lahenemas

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Liblikas on tore värviline elukas, aga mis toimub tema pisikeses peas? Mida saab välja lugeda tema pilgust? Ja tunnaldest? Miks mõned liblikad on lihtsameelsed ja teised "teravad pliiatsid"? – Liblikateaduse uuringu võttis kokku Tartu Ülikooli entomoloogia teadur Juhan Javoiš. Otsesteks mõõtmisteks on tundlad on liiga haprad, sestap mõõdeti neid vaksikutest tehtud piltidelt. Foto: Ben Sale, Wikimedia Commons Liblikapsühholoogiaga pistsid rinda Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi entomoloogid, tehes seda ebatavalisel ja samas lihtsal viisil. Nimelt mõõdeti liblikate silmade, tunnalde ja lauba suurust ning analüüsiti kuivõrd need tunnused seostuvad liigi ökoloogia ja eluviisiga. Peamõõtmeid nutikuse mõõduna käsitles oma evolutsiooniteoorias juba Charles Darwin, hiljem on nende ümber kõvasti lahinguid löödud (vt nt Stephen Jay Gouldi "Vääriti mõõdetud inimene" ja selle kriitika), ent see möll puudutab inimeseuuringuid ja putukateaduse poliitkorrektsuse pärast pole vähemalt…
Loe edasi
Valmib Eesti esimene suurulukitunnel

Valmib Eesti esimene suurulukitunnel

Blogi, Teaduse köögipoolelt, uudis
Talvel kaks ja pool aastat tagasi kaardistasime Rewildi väikese meeskonnaga Männikul metsloomade elupaiku ja radu. Männiku metsad ja rabad on üks viimaseid Tallinna linna rohelisi tagamaid. Siin leidub palju erinevaid looduslikke kooslusi – kuivad liivased männikud, kuusikud, kaasikud, lodulepikud, soomännikud. Metsade vahel väänlevad Vääna ja Pääsküla jõed koos oma metsistuvate luharohumaadega. Siin on kaks suuremat märgala, Männiku raba ja Pääsküla raba. Tõsi on, et mõlemad rabad on üsna tugevalt inimtegevusest mõjutatud, eriti turbakaevandamisest. Aga suur osa Männiku rabast on siiski veel puutumata ja super ilus looduspaik. Siia mahub peale turbakaevanduste ka Eesti suurim liivakarjäär, kaitseväe harjutusala, mõned tehased, mõned supluskohad ja mõned inimasumid. Lisaks neile muidugi ka kõrvu lukustav ja pead pööritav Tallinna ringtee, riigitee nr 11, Eesti tihedaima liiklusega maantee. See on maastik, mis on koduks paljudele metsloomadele ja…
Loe edasi
Muljeid loodusvaatluste maratonilt

Muljeid loodusvaatluste maratonilt

Blogi, Teadusuudis, uudis
Viiendat korda Tartus toimunud Loodusfestivalil 14.–15. juunil nautis loodusalaseid tegevusi 3000 loodusesõpra. Loodusvaatluste maratoni käigus sisestati üle Eesti enam kui kolm tuhat loodusvaatlust. Laseme osalejatel muljetada. Loodusfestival sai alguse 2015. aastal Tartu loodusnädalana. Loodusfestivali projektijuhi Andro Truuverki sõnul oli tänavune festival eriline. „Juba nädal enne festivali kui Tartu sai linnaruumi kuus erinevat taimekasti, mis erinevate niitude olemust näitlikustasid, olime looduse lainel. Mitmelt poolt laekunud positiivne tagasiside tõestas, et linnarahvale läheb meie tegevus korda.” Festivali, mis juhiks tähelepanu looduse valupunktidele ja annaks soovitusi, kuidas koos heaperemehelikult toimetada, on praeguses ühiskonnas hädasti vaja. “Nii sel kui ka järgnevatel festivalidel rõhutame elurikkuse linnaruumi toomise abil, miks on loodus ka linnas inimesele vajalik,” lisas Truuverk. Kuiv aruniit Tartu kesklinna taimekastis. Foto: Elen Kontkar. Laseme muljetada ja meenutada festivalil osalenuil: Tilleorg, Põlvamaa (kirjutasid Merje ja…
Loe edasi
Sigimisveekogude rajamine kahepaiksete mitmekesisuse säilitamiseks on oluline ka osaliselt säilinud looduslike veekogudega aladel

Sigimisveekogude rajamine kahepaiksete mitmekesisuse säilitamiseks on oluline ka osaliselt säilinud looduslike veekogudega aladel

Blogi, Teadusuudis
Kas teil on majapidamises tiik, kus tegutsevad konnad või vesilikud? Kui jah, siis olete ilmselt teinud kahepaiksetele heateo, sest edukaks sigimiseks on väikesed veesilmad neile üliolulised. Kuid kahepaiksed on valivad ja kõik väikesed lombid ei pruugi neile meeldida. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis valminud uurimistöö põhjal avaldasid Riin Magnus ja Riinu Rannap ajakirjas Wetlands Ecolology and Management uuringu, mille käigus võrreldi Lääne-Virumaa, Peipsi järve kalda, Otepää ümbruse, Haanja, Karula ja Setomaa looduslikke ja spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud või taastatud veekogusid. Tulemustest kirjutavad nad nüüd meie blogi lugejatele.   Väikeveekogud (1 m2–2 ha suurused alalised või ajutised veekogud) on paljude taime- ja loomarühmade olulised ja omalaadsed elupaigad. Mitmetele kahepaiksetele on sellised veekogud aga kevadisel sigimisperioodil asendamatud. Euroopas on 20. sajandi jooksul hävinud ligi pooled väikeveekogud, mõnes riigis on aga kadunud lausa 90%. Eestiski…
Loe edasi
Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Eluiga, eriti selle pikkus, on nii teadlastele kui laiemale avalikkusele laialt huvipakkuv teema. Eesti meedias on ilmunud mitmeid eluea seoselisi Tuul Sepa ja Peeter Hõraku populaarteaduslikke artikleid, näiteks siin ja siin. Samas on seda raske uurida, sest eluiga mõjutavad paljud keskkonna- ja pärilikud tunnused, ning neid mõjusid üksteisest eristada ei ole niisama lihtne. Enamasti on erinevate mõjurite eristamisel lahenduseks katsed, kus üht või paari (keskkonna)tegurit manipuleeritakse (näiteks saab kehva toiduga vähendada ka geneetiliselt kiirekasvuliste organismide kasvukiirust ja nii eraldada geneetiline ja keskkonnaseoseline kasvukomponent üksteisest) ja seejärel analüüsitakse seda, mis huvipakkuvate geneetiliste, füsioloogiliste või käitumuslike tunnustega juhtub. Eluea puhul on sellist katset aga keeruline planeerida – ei ole lihtne leida keskkonnategurit, mille muutmine eluiga kindlas suunas mõjutaks. Näiteks kättesaadava toidu hulga vähendamine looteeas või kasvuperioodil võib viia nii eluea pikenemise kui…
Loe edasi
Selgus majja majaämblikega

Selgus majja majaämblikega

Blogi, Saame tuttavaks
Koibikuid, ämblikke ja teisi ämblikulaadseid leidub igas majapidamises. Viimasel ajal on lisandunud ka kaubavahetusega Eestisse jõudnud hiigelsuur Kesk-Euroopa majaämbik. Kes nad kõik on, ja kas ämblikud on ikka head loomad, räägib ämbliku-uurija Mart Meriste. Nii nagu ämblikuks ei kvalifitseeru suvaline kaheksajalaline, ei kvalifitseeru iga majas elav ämblik majaämblikuks. Inimese juurde satuvad ämblikud elama mitut moodi ja vähegi elurikastes piirkondandes on suur osa toas elavaid ämblikke tegelikult sinna juhuslikult sattunud ja täiesti looduslikud õueämblikud. Talvisel ajal meie looduslikud liigid hoopis puhkavad (kes munana, kes noorjärguna, kes suguküpsena, kes viljastatud emasena) ja majadesse jäävad elama vaid inimkaaslejad liigid. Neid on meil samuti õige mitu, aga selles loos keskendume vaid majaämblikele: Majaämblikud kuuluvad lehterämbliklaste sugukonda (Agelenidae), kes on meil looduses esindatud vaid ühe levinud liigiga (harilik lehterämblik, Agelena labyrinthica). Majades on aga lehterämbliku…
Loe edasi
Saame tuttavaks: viupart

Saame tuttavaks: viupart

Blogi, Saame tuttavaks
Viupart (Anas penelope) on meil kõikjal veekogudel arvukas läbirändaja, kuid haruldane pesitseja (peamiselt Ida-Eestis), pesitsejate arvuks hinnatakse Eestis 50-100 (mõnedel andmetel ka 150-300) paari. Talvitub Kesk- ja Lõuna-Euroopa tasandikujärvedel, luhtadel ja mudastel merelahtedel. Viupart Elvas, Arbi järve oja peal. Lind liigub juba kolmandat päeva ringi koos sinikaelade paariga (kohalikud jõudsid juba rääkida, et terve talve olevat seal veetnud). Foto: Randel Kreitsberg Viuparti on kutsutud ka “valgekõhuks”, sest lennul paistab ta helevalge kõht hästi välja. Rändel (aprillis-mais ja septembris-oktoobris) peatub viupart eriti massiliselt (kümned tuhanded isendid) näiteks Matsalu lahel ja Haapsalu Tagalahel, aga ka Väiksel väinal ja Häädemeeste–Võiste rannikul. Üksikud linnud võivad ka talvitada. Viupart on taimtoiduline, sagedasti toitub ka maismaal (rannaniitudel) nagu haned. Viupardi menüü sisaldab valdavas enamuses lehti, vesikasvusid ja seemneid. Suveperioodil toitub mõningal määral ka putukatest. Pesitseb peamiselt taigavööndi järvedel…
Loe edasi
Zooloogiline kommentaar tolerantsuse paradoksile

Zooloogiline kommentaar tolerantsuse paradoksile

Blogi
Inimühiskonnas toimuvad protsessid sarnanevad looduses toimuvale rohkem, kui meile tunnistada meeldib. Samas annab meie käitumismustrite looduslike analoogide analüüsimine meile võimaluse astuda samm eemale ja iseennast kõrvalt vaadata. Kui palju meie käitumisviisidest täiesti vabad ning kui palju on meie kaasasündinud kohastumuste vili? Loomaökoloogidele heidetakse ühelt poolt ette loomade käitumise tõlgendamisel liigset antropomorfsust, teistpidi aga inimese käitumise seletamisel liigset paralleelide tõmbamist teiste loomaliikidega. On selge, et zooloogi jaoks on inimese teiste loomaliikidega ühte patta panemine loomulikum kui ülejäänud „looduse krooni“ esindajate jaoks, kellest paljudes inimese vaatlemine loomariigi esindajana ebamugavust tekitab. Teadvustades eelmises lõigus kirjeldatud ohtu, jagan siiski mõtteid, mida minus kui zooloogis ja loomade käitumise uurijas tekitavad arutlused tolerantsuse piiride osas ühiskonnas. Peamiselt puudutab see küsimust „Kas ebatolerantsust peaks tolereerima?“ aga ka Jan Kausi hiljutises arvamusavalduses püstitatud küsimust, kas liberaalse demokraatia abil…
Loe edasi
Müüdimurdjad! Kuidas alusteadlased ettevõtlusesse panustavad: kolm kogemuslugu

Müüdimurdjad! Kuidas alusteadlased ettevõtlusesse panustavad: kolm kogemuslugu

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse rahastamise suurendamisel on kahtlemata oluline silmas pidada, et sellel oleks ka positiivne mõju ühiskonna ja majanduse arengusse. Et see raha oleks riigi jaoks positiivse ootusega investeering. Seetõttu on välja pakutud, et raha võiks eelistatult suunata rakendusteadustesse ning alusteadused kui „teadlaste isikliku uudishimu rahuldamine“ prioriteetide hulgast välja jätta. Kas aga alus- ja rakendusteadusi saab niimoodi eristada ja vastandada? Alusteadustest kasvavad välja uued avastused, ideed ja lahendused, mis järk-järgult jõuavad ka ühiskonnani. Alusteadusi rahastades hoiame õppejõude, teadlasi ja professoreid, kes teadustööd tehes uusimate teadustulemustega hästi kursis on ja neid ühiskonda vahendada saavad. Tippteaduslik uurimistöö iseenesest viib sageli rakendusteaduslike projektideni ning ettevõtluskoostööni. Unustada ei tohi aga seda, et alusteadustega tegelevad teadlased koolitavad välja särasilmseid noori inimesi nii loengutes kui ka juhendajatena teadustöös. Olles saanud tugeva põhja teadusliku meetodi rakendamises, erialakirjanduse läbitöötamises ning…
Loe edasi
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Järgnevast kirjatükist arusaamiseks tuleks tutvuda loo esimese osaga. .... Edasise juurde lasti mind ainult vaatama, näpud paluti eemal hoida. Lagle ja Lauri eemaldasid kogutud materjali ettevaatlikult kogumiskambrist, uurisid seda silm punnis mõne hetke lootuses marjateri silmata. Seejärel uhuti proov elegantse liigutusega purki, kasutades selleks rohelist kastekannukest. Ärge arvake, et „elegantne“ ja „kastekannuke“ oleks siinkohal liialdused. Sugugi mitte, sest kastekann oli tõesti väike ja seda seepärast, et kannu veejuga oleks lihtsam suunata. Võiks ju arvata, et külmas merevees elu ei ole, kuid siginat-saginat oli neis proovides omajagu. Et bioloogilised protsessid (nt teineteise ärasöömine või lihtsalt roiskumine) ei kahjustaks marjateri (eeldusel, et need seal olid) fikseeriti proovid piiritusega. Kohe ei õnnestunud marjateri tuvastada, kuid kindla vastuse pidid andma laborianalüüsid. Sõelale jäänud materjali ootab uhtumine kogumispurki. Foto: Marko Mägi Lagle ülesandeks oli õige…
Loe edasi