Muljeid loodusvaatluste maratonilt

Home / Blogi / Muljeid loodusvaatluste maratonilt
Randel Kreitsberg

26. juuni 2019

Viiendat korda Tartus toimunud Loodusfestivalil 14.–15. juunil nautis loodusalaseid tegevusi 3000 loodusesõpra. Loodusvaatluste maratoni käigus sisestati üle Eesti enam kui kolm tuhat loodusvaatlust. Laseme osalejatel muljetada.

Loodusfestival sai alguse 2015. aastal Tartu loodusnädalana. Loodusfestivali projektijuhi Andro Truuverki sõnul oli tänavune festival eriline. „Juba nädal enne festivali kui Tartu sai linnaruumi kuus erinevat taimekasti, mis erinevate niitude olemust näitlikustasid, olime looduse lainel. Mitmelt poolt laekunud positiivne tagasiside tõestas, et linnarahvale läheb meie tegevus korda.”

Festivali, mis juhiks tähelepanu looduse valupunktidele ja annaks soovitusi, kuidas koos heaperemehelikult toimetada, on praeguses ühiskonnas hädasti vaja. “Nii sel kui ka järgnevatel festivalidel rõhutame elurikkuse linnaruumi toomise abil, miks on loodus ka linnas inimesele vajalik,” lisas Truuverk.

Kuiv aruniit Tartu kesklinna taimekastis. Foto: Elen Kontkar.

Laseme muljetada ja meenutada festivalil osalenuil:

Tilleorg, Põlvamaa (kirjutasid Merje ja Virve Malkki)

Loodusvaatluste maraton 2019 oli meie jaoks esmakordne. Ootasime seda põnevusega. Tegime väikesed ettevalmistused, varustades end Eesti taimede ja lindude määrajatega, binokliga, sääsevõrkudega ning paar korda TÜ botaanikaaias jalutuskäikudega. Vaatlusala, mille ise valisime, oli tuttav, kodulähedane RMK matkarada Tilleorus Põlvamaal. Olime seda rada mitmeid kordi nii üht- kui teistpidi läbi kõndinud, matkates ja allikavee järel käies. Aga seekord üllatusime tõesti igal sammul, sest võtsime ette teadlikuma vaatluse. Meid oli kokku 4 inimest, kellest ükski polnud küll bioloog, aga kõigil oli loomulik huvi looduse vastu. Nii sai seekordsest kahest rännakust meie jaoks terve loodusülikool.

Mida sellelt vaatlusmaratonilt saime? Juba tuntud taimede äratundmise, uute taimede kohta teadmisi, endi jaoks üllatavad leiud (näiteks ängelheina ja harakkuljuse lausa massilise olemasolu kohta), oskuse vaadelda ja hulgaliselt küsimusi. Varahommikune linnulaulukoor näiteks oli sedavõrd kirju, et osutus seekord pigem kuulmismeele arendamiseks kui üksikute lauljate äratundmiseks. Merioone allikas, kuhu raja lõpupoole jõudsime, tundus aga peale loodusvaatlusi kui tõeline pärl, kuuludes oma puhta veega kogu eluslooduse juurde. Harrastajatena kogesime, et selline sõpradega koos tehtud loodusvaatlus muudab tähelepanelikuks oma ümbruse suhtes (mõju kestab senini peale maratoni) ja on väga mõnus viis koos tegutsemiseks. Mõistatuseks jäid nii liigirikkad kõrrelised, seened, samblikud kui ka linnud. Mõned neist mõistustest loodame lahendada järgmisel maratonil. Täname väga korraldajaid ja eriti Triinu, kes taipas meile märku anda Eesti loodusvaatluste maratoni olemasolust!

Märdiorul, 16.06.2019

Tilleorg. Foto: Merje Malkki.

Savimäe küla, Põlvamaa (kirjutasid Keily Tammaru ja Lisanne Nääb)

Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering osales loodusvaatluste maratonil oma vaatlusalaga, mis asus Põlvamaa ja Tartumaa piiri lähedal Soodla talus. Vaatlusala sisse jäi erinevaid metsatukkasid, niite, põlde, Arojärv ning seda ümbritsev niiske lodumets. Peamised osalejad olid looduskaitseringi üliõpilased, kuid meid toetasid ka paar asjatundjat teadlast.

Vaatlustalguteks valmistumine hakkas eriti innukalt: alustuseks tegime hommikul ise putukavõrkusid. Kasutasime harjavarsi või metsast toodud toomingaoksi, traati ning võrgumaterjali ja nii sai igaüks meisterdada endale väikese puutöö, traadi väänamise ja õmblusmasina klõbina saatel küünarvarre pikkuse diameetriga püügivõrgu, mis kohe ka käiku läks.

Harjavarrest tehtud püünisvõrk töötab. Foto: Eliise Poolma.

Maratonil kujunesid üsna loomulikult välja erinevad grupid, kes keskendusid rohkem ühele või teisele looma- või taimerühmale. Huvitavaid teadmisi jagus igasse valdkonna. Näiteks osadel meist olid silmapaistvad linnutundmise oskused, nõnda, et nad tundsid lennult ära herilaseviu, hiireviu ning merikotka ja tuvastasid kõrvukrätsu pojad nende piiksumise järgi ja leidsid nad ka metsast üles. Pärast kirjeldasid noored kõrgeil männiokstel nähtud valgeid sulekerasid.

Taimede laia valdkonda jagus aga mitu botaanikahuvilist, kes nii isepäi kui koostöös said hulga liike üles leitud, määratud ja kirja pandud. Põnevamad leiud olid taluõuelt leitud rohekas käokeel ning järve ääres kasvanud suur käopõll ja väike vesiroos. Taluõue heinamaal ja järve ääres tegime ka olulisemad putukavaatlused oma vastmeisterdatud entomoloogiliste võrkudega. Enim elevust pakkusid teelehe-karuslane ning kaitsealune vareskaera-aasasilmik, haruldane kollavööt-kuningkiil ning ohtras koguses sadulliidrikuid.

Lisaks sõudsime paadiga Arojärvele veel kiile, linde ja veelembelisi taimi vaatama. Julgemad tegid katset ka ujumisvaatlustega. Leiti kirevaid kiililiike ning nähti hõbehaigrut kalasaaki varitsesemas. Talutiigis tundsid end õdusalt tiigikonnad, kes paaritumistuhinas laulsid meile öösel serenaadi, ning mõned nastikud, kellega koos oli võimalik suplemas käia. Paaril osalejal õnnestus õigel ajal peale sattuda, kui üks nastikutest ennast kivide vahele sättis ja oma nahast välja roomas.

Nastikud loodusvaatlustel. Foto: Keily Tammaru.

Vaatlustalgute juurde käisid muidugi ka saunamõnud ja nõnda sai otse leililavalt minna ööliblikaid kaema, innukamatel oli võimalus valguspüügini jõuda üle tiigi ujudes. Lina äärde tasus siis sattuda suurimate putukahuvilistega, kes lustakalt teadsid tutvustada teistele peamisi liike. Selgeks said õpitud erinevad vaksiklased ja karuslased, hommikul nähti veel ilusat purpurkaruslast lina all toimetamas.

Kõigi taksonite määramiseks oli muidugi toeks ka oma 15 kilogrammi määrajaid, mis olime maratoni tarbeks kaasa varunud. Lisaks määrajate kasutamisele ja liikide otsimisele panime naljaga pooleks käiku naabrite küsitlemise meetodi. Paari päeva eest näinud meie vaatlustalu naabrimees vaatlusala ümbruskonnas põllu peal musta toonekurge, kellest ta ka fototõestust näitas.

Loodusvaatluste maraton on huvitav üritus ka neile, kes ei ole ise bioloogid, sest see pakub alternatiivset vaba aja veetmise võimalust, mis on vähemalt sama atraktiivne kui Alias, kettagolf või laulmine. Pärast maratoni saab mõnigi uhkusega öelda näiteks: vaadake, see siin on sadulliidrik. Igaüks meist sai juurde uusi teadmisi ja oskust tähelepanu pöörata pisiasjadele, mida võib-olla varem nii väga ei märganudki. Kui mitu maratoni läbi joosta, siis kord suudaks samuti viu lennult ära tunda ja kinnisilmi taimi määrata.

Mis taim see on? Foto: Eliise Poolma.

Putukaväil Põhja-Tallinnas (kirjutas Martin Pennaste)

Alustaksin tõdemusega, et olen seotud Pelguaiaga sellest ajast kui see idee füüsiliselt minu kodukanti kohale jõudis. Nüüdseks on Pelguaed reaalselt olemas ning meil on palju aktiivseid toredaid inimesi keda poleks osanud arvatagi, et kunagi kohtan. Teades, et Pelguaia juures toimub Putukaväila üritus, siis saigi koos Pelguaeda kogunetud, et üritusest ise osa saada ja ka kõigile huvilistele aeda tutvustada, grillida ning samas kokku panna veereservuaar.

Üritus tundus väga huvitav eelkõige lastele kes olid väga vaimustunud erinevatestüritusel välja pandud putukatest, linnutopistest ning taimedest. See on väga oluline, et noored oskaksid väärtustada loodust ning iga elusolendi tähtsust ja olemasolu laiemalt. Enesele tundmatu taim või leht näpus sai ka minna ning teadlastelt küsida, et millega täpsemalt tegu on. Kuid peale laste oli ka palju täiskasvanud huvilisi, nii vanemaid kui nooremaid. Tutvustati Putukaväila ehk kõrgepingeliinide alt vabaneva rohekoridori kontseptsiooni ideekorje tulemusi nii paberil kui ka audiovisuaalselt.

Ideekorje tulemused olid väga hästi kokku võetud ning selgelt esitletud. Konkreetseid ideid oli mitmeid ning need olid toodud välja ürituse telgis nii ümbruskonna kaardi peal kui ka plakatitel eraldi erinevate ühiskonnaliikmete ja huvigruppide lõikes. Kuigi inimesi ning huvisid on piirkonnas palju ning erinevaid, siis oli mitmeid kattuvaid teemasid, olgu nendeks siis trammiühendus Stroomi randa, mitmekiiruseline kergliiklustee mööda vabanevat liinikoridori, kogukonnaaiad, elektriliinide postide säilitamine maamärkidena või nende vaatlustornideks ümber ehitamine, kuni Heina-Kopli vahelise jalakäijatesilla taastamise vajalikkuseni.

Kogukonnaaeda soovisid alal näha erinevad huvigrupid – ja see on meil juba täiesti olemas. Võib öelda, et Pelguaed oleks nagu nurgakiviks kogu Putukaväila rohekoridorile!

Õhtu jooksul toimus vaatlusretk, mille käigus uuriti ning õpiti tundma kohalikke linnu-, imetaja-, putuka-, taime, sambla- ja samblikuliike. Hilisõhtul kell 23:00 aga algas ööliblikate vaatlus mida viis läbi Aare Lindt, kes mitmeid aastakümneid liblikaid uurinud. See oli huvitav just seetõttu, et kunagi ei tea kas ning mis liike spetsiaalsete lampidega valgustatud valgele kangale maandub. Üleüldiselt liblikate kohta sai palju infot ning küsimustele vastused. Veidi peale südaööd oli “purgis” ehk hariduslikul eesmärgil kinni püütud juba mitmeid eri liiki liblikaid, mõned neist ööliblikate kohta üllatuslikult väga ilusad ning värvikirevad.

Igal juhul võib öelda, et oli vajalik, huvitav ning kordaläinud üritus ja taolisi üritusi võiks rohkem toimuda!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga