Selgus majja majaämblikega

Home / Blogi / Selgus majja majaämblikega
Mart Meriste

10. mai 2019

Koibikuid, ämblikke ja teisi ämblikulaadseid leidub igas majapidamises. Viimasel ajal on lisandunud ka kaubavahetusega Eestisse jõudnud hiigelsuur Kesk-Euroopa majaämbik. Kes nad kõik on, ja kas ämblikud on ikka head loomad, räägib ämbliku-uurija Mart Meriste.

Nii nagu ämblikuks ei kvalifitseeru suvaline kaheksajalaline, ei kvalifitseeru iga majas elav ämblik majaämblikuks. Inimese juurde satuvad ämblikud elama mitut moodi ja vähegi elurikastes piirkondandes on suur osa toas elavaid ämblikke tegelikult sinna juhuslikult sattunud ja täiesti looduslikud õueämblikud.

Talvisel ajal meie looduslikud liigid hoopis puhkavad (kes munana, kes noorjärguna, kes suguküpsena, kes viljastatud emasena) ja majadesse jäävad elama vaid inimkaaslejad liigid. Neid on meil samuti õige mitu, aga selles loos keskendume vaid majaämblikele:

Majaämblikud kuuluvad lehterämbliklaste sugukonda (Agelenidae), kes on meil looduses esindatud vaid ühe levinud liigiga (harilik lehterämblik, Agelena labyrinthica). Majades on aga lehterämbliku liike rohkem.

Hariliku lehterämblikuga on ilmselt paljud meist kokku puutunud. Foto: Pete Beard/Flickr

Et tegemist on zooloogide blogiga, võib asja ajada tavapärasest veidi segasemaks. Nimelt on Euroopas levinud majaämblikuks harilik majaämblik (Tegenaria domestica) ja tema identiteediga on kõik üsna selge. Lisaks temale on aga ka mitut liiki suuri majaämblikke (T. atrica, T. duellica, T. gigantea ja T. saeva), kes on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Äravahetamisest pole pääsenud paraku ka spetsialistid ja selguse huvides paigutati kõik nimetatud liigid 2013. aastal ühe liiginime alla, milleks sai Tegenaria atrica, keda me Eestis Kesk-Euroopa majaämbliku nime all tunneme.

Et asi ei oleks siiski liiga selge, liigutati kogu seltskond omaette perekonda Eratigena ja sinna on nad kenasti ka jäänud. 2018. aastal ei suutnud mitmed rahutud ämblikuteadlased aga saabunud lihtsust taluda ja lahutasid T. atrica jälle eraldi liikideks. Tasakaalukamad ämblikuurijad ootavad igaks juhuks vee selginemist ja kasutavad seni Tegenaria atrica, uuendusmeelsemad ka Eratigena atrica, nime.

Meil levinud harilik majaämblik on jaganud meiega eluruumi juba tõenäoliselt tuhandeid aastaid. Kesk-Euroopa majaämblik (ladinakeeli siis eelpool kirjeldatud Tegenaria atrica) on meile jõudnud kahtlemata hiljem. Esimese selle liigi leiu jõudis kinnitada Eesti ämbliku-uurimise grand old lady Asta Vilbaste millalgi üheksakümnendate aastate teises pooles. Järgnes mõned aastad vaikust ja alates 2002. aastast tuli teateid igal aastal juurde ja aina kiirenevas tempos. Oma rolli mängis selles kahtlemata elektrooniliste sidevahendite ja käepäraste kaamerate samaaegne võidukäik. Mõned liigi kohta meedias avaldatud kirjutised vähendasid oluliselt ämbliku-uurija e-postkasti koormust, aga et liik on silmatorkav, siis ei ole teadete vool siiani lakanud.

Isane Kesk-Euroopa majaämblik, leitud Pääskülast, lapse voodist. See loom koliti ümber keldrisse. Foto: Jaanus Remm.

Niisiis, Kesk-Euroopa majaämblik. Kes ta on ja kust ta siia sai?

Kesk-Euroopa majaämblik on pärit Kesk-Euroopast, kus ta lisaks elamutele elab ka looduses, eelistades elupaikadena koopaid, puuõõnsusi ja muid hämaraid kohti. Liigi leviala on viimasel sajandlil tublisti laienenud ja seda selgelt tänu inimtegevusele. Põhjamaade esmaleiud jäävad näiteks 1970ndatesse aastatesse, meile jõudis liik paar aastakümmet hiljem.

Esimesed leiuteated Eestis olid seotud sadamate ja seal olevate laohoonetega, hiljem raudteede lähedusega. Edasi tulid teated ka kodudest. See viitab üsna selgelt, et liigi levik on seotud hoogustunud väliskaubandusega. Nüüdseks on liik kindlasti levinud kõikidesse suurematesse asulatesse. Maapiirkonnad on seni veel vähe esindatud, aga et keskeurooplane paistab meil end hästi tundvat, on see ilmselt vaid aja küsimus.

Kas Kesk-Euroopa majaämblik on inimesele ohtlik?

Lihtne vastus on: ei ole. Keerulisem vastus on: sõltub inimese närvikavast. Tõsi, Kesk-Euroopa majaämblik võib inimest ka hammustada, aga selle tagajärjed on märksa leebemad kui sääsepistel. On aga palju inimesi, kellel väikesed ämblikud põhjustavad ebatavalisel hulgal meelehärmi ja suured ämblikud võivad viia juba tõsise paanikahooni. Tegemist on psühhiaatrilise probleemiga ja selle ravi ei kuulu paraku paljude pettumuseks ämbliku-uurijate pädevuste hulka.

Kas Kesk-Euroopa majaämblik on võõrliik?

Eks ta ole rohkem defineerimise küsimus. Senised andmed lubavad oletada, et mingit kahju ta meie kodumaisele elurikkusele ei tee. Kesk-Euroopas on ta aegade algusest eksisteerinud koos hariliku majaämblikuga ja pole põhjust arvata, et see meil kuidagi teistmoodi peaks kujunema. Liiatigi on tubaste inimkaaslejate puhul võõrliigi mõiste veegi hägusam kui õues elavate liikide puhul.

Mida Kesk-Euroopa majaämblikuga teha?

Jällegi, lihtne vastus on: mitte midagi. Liik ei tee kahju inimesele, tema koduloomadele ega tegelikult ka kodusele heakorrale. Mõnikord ei ole aga inimese vaimse tervise seisukohalt majaämblikuga koos elamine võimalik ja sel juhul on õiglane, et välja kolib kaheksajalgne.

Püüa ta kinni, näiteks kaanega purgiga, ja vii eluruumidest välja. Suvel võid viia ta ka õue, talvel on aga looma suhtes viisakas leida talle uus elamine soojemapoolses keldris või muus ruumis, mida vähem kasutatakse. Enamasti on see hea valik mõlemale osapoolele.

Ämblike tapmine ei ole kiiduväärsel kombel Eestis tavaks. Vaid harva pöördutakse ämbliku-uurija poole saamaks nõuandeid ja näpunäiteid ämblike keemilise tõrje valdkonnas. Paraku peab ämbliku-uurija ka sellistel puhkudel on võhiklikust tunnistama.

4 Comments

  • Pihel

    See on jah tore, et Eestis koduseid ämblikke austatakse. Mäletan, et mu vanatädi, kes ämblikku kätte võtta ei tahtnud, ehitas neile alailma wc-paberi ribadest teid, mida pidi nad ohutult tühjast vannist, kuhu nad ikka kukkusid, välja saaks ronida. Vanniservad oli alailma neid ribasid täis.

  • Merike

    Võõrliigiküsimusele on küll ikka väga loovalt lähenetud.
    Võõrliik on inimese poolt uude kohta asustatud liik- kasu või kahju ei puutu sugugi asjasse (viimane tuleb jutuks kui räägitakse invasiivsusest või võõrliigi puhul invasiivsest võõrliigist). Viimase lausega tolles lõigus saab nõustuda, et inimkaaslejate puhul on asi keeruline juhul kui liigi algne levila on teadmata (nt vaaraosipelgas). Kuid kui liik on siia asustatud ja pole siit pärit, siis räägitakse ka inimkaaslejate puhul võõrliikidest, kui prussakas ja majasoomukas on võõrliigid siis mille poolest see ämblik erineb?

  • Mart Meriste

    Mõned kommentaarid kommentaaridele. Võõrliigi mõiste on seoses Kesk-Euroopa majaämblikega ikka jutuks tulnud ja olen tõepoolest olnud sel puhul veidi loominguline. Esiteks ei meeldi mulle laskuda liigi olemuse mõistmiseks kohe tema lahterdamise või sildistamise libedale teele (nagu oli diskussioon šaakaliga: tuli ise, siis looduslik liik, toodi, siis võõrliik. Aga šaakal ise ju sellest ei muutu). Liiatigi on tegemist põlise Euroopa liigiga. Oleks tulnukas mõnelt kaugelt mandrilt, oleks asi selles osas veidi lihtsam.
    Mida sööb? Ämblikud on väheste eranditega toitumuselt generalistid e söövad kõike, mis kõlbab ja millest jõud üle käib. Talvel peamiselt majasoomukad, prussakad jm inimkaaslejad. Suvel ka juhuslikult tuppa sattunud putukad, toakärbsed, äädikakärbsed jm.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga