Suvised kunstilised rohevetikad

Suvised kunstilised rohevetikad

Blogi
[caption id="attachment_816" align="aligncenter" width="819"] Fotod: Riina Klais[/caption] See väga kunstilise geomeetriaga organism kuulub mikroskoopiliste rohevetikate hulka ning on üsna sage suvine element meie järvede toiduahelais. Palja silmaga teda küll ei näe, sest tema läbimõõduks ei ole enamasti rohkem kui 50-100 mikromeetrit. Mikroskoopilised vetikad esinevad peamiselt kolmes eluvormis – üksikute vabalt elevate rakkudena, kolooniatena, või tsönoobiumitena. Nii koloonia kui tsönoobium tähistavad üksteise küljes olevate rakkude kogumeid, ühe olulise erinevusega – et tsönoobiumis rakud omavahel ka suhtlevad, ega saa hakkama üksteiseta. Kõige omapärasem vaatepilt Pediastrumi juures on vahetult peale paljunemist. Enamus vetikaid paljuneb nii, et iga rakk pooldub kaheks uueks rakuks. Pediastrumi puhul aga hüppab igast väikesest hambakesest välja tibatilluke, kuid juba täiuslik koopia kogu tsönoobiumist. Tsönoobium: Tsönoobium on kindla rakkude arvuga koloonia, mis on tekkinud raku simultaanse jagunemise tulemusena. (Ökoloogialeksikon) [caption id="attachment_820" align="aligncenter" width="654"] Foto: Riina…
Loe edasi
Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Blogi
Artikkel on Zooloogid 2.0 autorite ühislooming Enamik meist nõustub, et eluslooduse mitmekesisuse säilimine ning puhas loodus on väga olulised. Enamasti mõtleme sellele aga hajameelselt, muuseas, pidades probleeme loodusega üksikisiku jaoks liiga suureks. „Mida mina siin ikka muuta saan?“ on väga levinud arvamus. Selle artikliga tahame selle väärarusaama kummutada. Esiteks, just tarbijate, üksikisikute käes on võti tootjate ja poliitikute mõjutamiseks. Kui meie keskkonnavaenulikku kraami ei tarbi, ei ole ka seda mõtet lettidele tuua. Teiseks, elurikkust saab suurendada isegi väikeste sammudega, rajades looduslikele liikidele sobilikke mikroelupaiku või toitumisvõimalusi. Kui igaüks meist loob oma koduaias või kogukonnaruumis võimalused elurikkusele, siis see elurikkus ka sinna tuleb – olgu piirkonnaks kasvõi üksainus aiake või peenar. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et loodust hoides ja looduse mitmekesisust kaitstes loome tegelikult ka endale sobivama elukeskkonna. Meie oleme…
Loe edasi
Kuidas ma presidendi juures käisin…

Kuidas ma presidendi juures käisin…

Blogi
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis tegemist on ilmselgelt teaduskommunikatsiooni edulooga. Mõned nädalad tagasi avaldatud kriitiline arvamuslugu “Randel Kreitsberg: keda huvitavad mesilased?!”, mis kulutulena Eesti meedias levis, jõudis ilmselt ka riigijuhini – ja nii see kutse Kadrioru lossi ka alguse sai. Pole just palju teadlasi, eriti biolooge, kes oleks käinud Vabariigi Presidendi kutsel temaatilises arutelus osalemas. Nii ma astusingi kerge ärevuse, elevuse ja ootusega esimest korda elus Kadrioru lossi peauksest sisse. [caption id="attachment_765" align="aligncenter" width="819"] Tallinna-võõra inimesena oli esimene mõte, et kus ma seal Kadriorus parkima hakkan. Rõõm oli suur, kui autoga presidendi juurde treppi sai sõita. Foto: Randel Kreitsberg[/caption] Nii nagu varasemast infovahetusest teada, loodeti et meevõtmisele järgnev arutelu katab teemasid laiemalt kui ainult mesilaste mürgitamine. Presidenti on juba mõnda aega paelunud linnamesilaste pidamisega seotu ja arutelu…
Loe edasi
Külaskäik rohtlahaukurite linna

Külaskäik rohtlahaukurite linna

Blogi
USA-s sai esmaspäeval vaadelda täielikku päikesevarjutust. Ka mina võtsin perega ette 16-tunni pikkuse sõidu Phoenixist Wyomingi, et täisvarju piirkonda jõuda. Wyomingis jäi aega külastada ka muid põnevaid kohti. Üheks selliseks kohaks oli mustsaba-rohtlahaukurite (ing. K. prairie dog) linn. Rohtlahaukurid on näriliste hulka kuuluvad loomad, kelle looduslikuks levilaks on Põhja-Ameerika rohtlad. Nad on väga sotsiaalsed loomad, kes elavad perekonnagruppidena suurtes kolooniates ehk „linnades“. Ühes linnas võib elada mitukümmend perekonda. Perekonna moodustavad enamasti üks isasloom ja mitu emaslooma koos oma järglastega. Nende elupaigaks on 5-10 meetri pikkused ja 2-3 meetri sügavused urud, kus nad leiavad varju suvise kuuma ja kuiva ning talvise kohati kaunis käreda külma eest. Siiani ei olda päris ühel meelel selles osas, kas rohtlahaukurid hoolitsevad poegade eest ühiselt või mitte. Urusüsteemi kuulub lisaks magamiskambrile ja talvitumiskambrile ka imetamiskamber, kus…
Loe edasi
Pilte välitöödelt, 2. osa

Pilte välitöödelt, 2. osa

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Eesti päevaliblikate kaardistamise projekt on jõudnud lõpule - 1200 püügipunkti on kahe aasta jooksul läbitud ning põnevat infot on analüüsimisele-avalikustamisele tulemas omajagu. Välitööd on heaks motivaatoriks, et "sunniviisiliselt" end metsa ajada. Suve teise poole metsaskäigud mööduvad parmude toitmise tähe all - huvitaval kombel jätavad parmud sind rahule siis kui vaikselt paigal oled, eriti ei rabele ja nö maha jahtud. Nii on võimalik täitsa mõnusalt kaelani ulatuva heina, sarikaliste, pilliroo ja kassitapu võsas passida ja jälgida kuidas rohetäpikud üksteist taga ajavad või kolm noort kitse(sokku?) niiduveeres peesitavad. Mõned pildid augusti alguse välitöödelt: [caption id="attachment_737" align="aligncenter" width="819"] Muskussikk on väheesinev hiiglaslik siklane, kes elab salumetsades (need on need, mida meil vähe on) ja kelle vastsed arenevad ja toituvad vanades pajudes (remmelgakaitsjad!).[/caption] [caption id="attachment_738" align="aligncenter" width="819"] Sini-must-valge pasknääri sulg on langenud metsateel leidunud…
Loe edasi
Arvamus: Keda huvitavad mesilased?!

Arvamus: Keda huvitavad mesilased?!

Blogi
Ajal, mil kõik Eesti meediakanalid pasundavad surnud mesilastest jäetakse tähele panemata ja mõistmata, et tegemist on meeldetuletusega millegi hoopis suurema kohta. Loomulikult, mesilaste suremine on nõretav greenpeace’ilik juhtum, mis aitab probleemile lihtsustatud ja kõigile arusaadaval moel tähelepanu pöörata. Kuid probleem ei ole mesilaste suremises! Eesti avalikkus avastaks justkui esimest korda, et põllumajanduses ja mujal meie ümber kasutatakse keskkonna kujundamiseks mürke ning, püha jumal, mürk on tõepoolest mürgine. “Eesti on kõigil sabas,” otsib ajakirjandus justkui riikliku karmavõla leevendamiseks lohutust numbritest, näitamaks, et Eestis kasutusel olevad kemikaalide kogused on ülejäänud Euroopa riikidega võrreldes minimaalsed. Kinnitavad ka põllumehed, et mürgitamine on kallis lõbu ja kui vaja ei oleks, siis heameelega ei mürgitaks. Kõlab usutavalt. Mis jäetakse unustamata on asjaolu, et Eesti on vaid väike väljamõeldud piiriga lapikene planeedil Maa ning meil on kõikide…
Loe edasi
Metsiku Lääne loomad

Metsiku Lääne loomad

Blogi
Sel suvel võtsime puhkuse ajal perega ette viienädalase automatka USA lääneosas, läbides kaheksa osariiki ja külastades 12 rahvusparki. Ameerika lääneosa on praegugi veel suures osas üsna hõredalt asustatud ning metsikule loodusele on lahkelt ruumi jäetud. Siin postituses tutvustan lühidalt loomi, keda oma reisil kohtasin. Pildistamine ei olnud reisil sugugi prioriteet, ja nii ongi pildile jäänud loomade arv küllalt väike. Siiski loodan anda väikese ülevaate Metsiku Lääne levinumatest loomadest. Kui ma mõne liigi valesti olen määranud, siis on täpsustavad kommentaarid väga teretulnud. Piltide autorid oleme mina ja Siim Sepp. [caption id="attachment_696" align="alignnone" width="761"] Sceloporus magister[/caption] Sisalik Utah (pool)kõrbes. Liigi määramine on amatöörile keeruline. Pakun, et see võib olla Sceloporus magister, inglise keeli desert spiny lizard. Määramise muudab raskemaks asjaolu, et need sisalikud on võimelised sõltuvalt õhutemperatuurist värvi muutma, et oma kehatemperatuuri…
Loe edasi
Mis on saanud püütonipoegadest?

Mis on saanud püütonipoegadest?

Blogi
Eelmisel nädalal levis erinevates Eesti meediakanalites uudis Tartu ülikooli loodusmuuseumis koorunud püütonipoegadest. Pojad on praeguseks juba nädalakese elanud – hoiame zooloogiablogiga nende arengul ja tegemistel ka edaspidi silma peal, sest just Andro Truuverk, meie blogi üks autoritest, on selle loo võtmeisikuks. Andro, kuidas kogu lugu alguse sai? “26. aprillil, kui muuseumis elav emane kuningpüüton viis muna munes olin mina Horvaatias liblikatemaatilisel konverentsil. Munade olemasolust sain teada facebooki vahendusel, kui kolleeg munakurna ümber keerdunud püütonist pildi saatis. Peale seda läks kiireks! Palusin sõbrannal, kel erinevate roomajamunade välja inkubeerimisel minust rohkem kogemust, kuningpüütoni munad inkubaatorisse toimetada, et loodete arenguks stabiilne 28 kraadine temperatuur ja kõrgem õhuniiskus tagada. Viiest munast kaks hukkus, tõenäoliselt ei olnud need viljastatud või oli neil mõni muu häda. Esimene muna purunes 14. juulil. Tunne oli hea... kerge pingelangus,…
Loe edasi
Pilte välitöödelt: kalakajakad aitavad mõista vanemate mõju lastele

Pilte välitöödelt: kalakajakad aitavad mõista vanemate mõju lastele

Blogi
On igivana küsimus, kui suures osas mõjutab lapsi loodus ja kui suures osa kasvatus (nature vs nurture), ehk kas meie elusaatuse määrab ära peamiselt meie geneetiline taust või vanemate poolt kujundatud keskkond, milles me üles kasvame. Üks tegur, mis järeltulijaid oluliselt mõjutab, on vanemate vanus. Loogiliselt võib oletada mitmeid mehhanisme, mille kaudu vanemate ja nooremate vanemate laste kasvukeskkond erineda võiks. Näiteks võiks eeldada, et nooremad vanemad on ehk muretumad, samas kui vanas eas järeltulija saanud kipuvad üle hoolitsema. Ka vanemate kogemustepagas ning majanduslik olukord sõltuvalt ilmselt oluliselt nende vanusest. On aga ka füsioloogilisi mehhanisme, mis võivad põhjustada erinevusi noorte ja vanemate lapsevanemate järglaste elusaatuses. Näiteks on võimalik, et vanade vanemate lapsed vananevad ka ise kiiremini, kuna nende telomeerid lühenevad kiiremini. Telomeerid on mittekodeerivad korduvad DNA järjestused kromosoomide otstes, mis lühenevad…
Loe edasi
Pilte välitöödelt, suvi 2017

Pilte välitöödelt, suvi 2017

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Zooloogid 2.0 blogi on suveperioodil veidi rahulikum kui talvisel ajal - ja see on ka mõistetav, sest zooloogid on ju välitöödel. Postitame teilegi pilte siit- ja sealtpoolt metsa, et meelitada linnast välja loodusesse ning kasvõi selleks, et peibutada valima õppesuunaks bioloogia, zooloogia, botaanika. Loodusteadused on ägedad ja välitöödel saab pruuniks, saledaks ning näeb asju, mida mujal ei näe. Ise veetsin nädalavahetuse metsas liblikate kaardistamise projekti raames päevaliblikaid püüdmas ning kahe päevaga jõudsin näha nii põtra, metskitsesid, kotkaid, sookurgi - uskuge, hoopis teine asi on kui põder sulle metsasihil vastu jalutab, võrreldes autoaknast nähtud loomaga. Põder on suur, ilmeka näo ja graatsilise sammuga loom, kes tuletab meelde aukartust looduse vastu (kasvõi ainult seetõttu, et tema peab selles parmu-kärbse-sääse pilves 24 h viibima, samas kui mina pääsesin vaid nädalavahetusega). Vaata ka Tartu…
Loe edasi