Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis tegemist on ilmselgelt teaduskommunikatsiooni edulooga. Mõned nädalad tagasi avaldatud kriitiline arvamuslugu “Randel Kreitsberg: keda huvitavad mesilased?!”, mis kulutulena Eesti meedias levis, jõudis ilmselt ka riigijuhini – ja nii see kutse Kadrioru lossi ka alguse sai. Pole just palju teadlasi, eriti biolooge, kes oleks käinud Vabariigi Presidendi kutsel temaatilises arutelus osalemas. Nii ma astusingi kerge ärevuse, elevuse ja ootusega esimest korda elus Kadrioru lossi peauksest sisse.
Nii nagu varasemast infovahetusest teada, loodeti et meevõtmisele järgnev arutelu katab teemasid laiemalt kui ainult mesilaste mürgitamine. Presidenti on juba mõnda aega paelunud linnamesilaste pidamisega seotu ja arutelu pidi katma ka muid linnalooduse ja -looduskaitse ning ökoloogiaga seotud teemasid.
“Kadrioru mesilaste üks tööülesanne on tõmmata tähelepanu ökosüsteemidele ja keskkonnahoiule. Kui mesilastel ja teistel õrnematel liikidel läheb halvasti, siis on see märgiks, et ökosüsteemiga on midagi korrast ära. Ja seda sõnumit kannavad ka siin Kadriorus olevad mesilased. Nad ei ole siin sellepärast, et lihtsalt tore on ja edaspidi kingime külalistele mett. Nad aitavad meenutada, et ökosüsteemid on olemas ja meist palju suuremad – ka linnas,” tuletas president meelde nii arutelul kohapeal kui ka sellele järgnenud facebooki postituses.
Positiivne oli näha, et kõrvuti kolme mesitaruga kõrgus Kadrioru lossi aias ka köögivilja ja maitsetaimede peenar, kus leidus nii tomateid, peterselli, kalet kui teisi köögis kasutatavaid taimi.
Palju erinevaid taimesid = palju putukaid = mitmekesisem keskkond
On aru saada, et keskkond selle kõige laiemas mõttes on presidendi jaoks oluline teema ning näha on tahet selle heaks midagi ära teha. Ettepanekud ja teadmised selleks peaksid tulema teadlastelt ja praktikutelt ning eelistatult sellises vormis, et nad oleksid tavainimese jaoks mõistlikult tehtavad ja arusaadavad. Just nagu linnamesilaste pidamine.
Nii nagu roosiaias toimunud arutelus ütlesin, tasub meeles pidada, et kodumesilane ehk meemesilane on ju tegelikult meie kodustatud võõrliik, kuid kuni leidub toitu (ja linnas on seda üllatavalt rohkelt) saab see võõrliik suurepäraselt külg-külje kõrval hakkama meie kümnete looduslike kimalaseliikidega. Seda mõtet edasi arendades… kui me loome soodsaid tingimusi kodumesilaste jaoks: näiteks rajame tolmeldatavaid lillepeenraid, mis kestavad õitsvatena aprillist oktoobrini; vähendame muruniitmise aktiivsust selliselt, et ka mõni võilill ja valge ristik sinna ära mahuks või laseme kimalastel kivihunnikutesse pesa teha – siis on hea neil kõigil. Ja just sellised väikesed asjad, mida tavainimene teha saab, pakkusid presidendile kõige rohkem huvi.
Linnamesindus on kasvav trend
“Jah, linnamesindus on kasvav trend,” kinnitas ka Erki Naumanis, mesinik ja Tallinna Mesinike Seltsi asutaja, ja mida algaja linnamesinik esimese asjana teha saab ongi lilli istutada.”
Linnas mesilaste pidamise kohta tuli välja mitmeid huvitavaid aspekte. Muuhulgas, ei ole üldse põhjust arvata justkui linna mesi oleks mingil moel rohkem saastunud kui põllumajandusmaastike mesi. Vastupidi, aiapidaja linnas ei kasuta sageli mitte mingisuguseid agrokemikaale, mida ei saa aga öelda enamiku rapsikasvatajate kohta. Küll on aga linnas puudus kohtadest, kus mesilased (ja ka linnalinnud) joomas saaksid käia.
Linnakeskkond on mesilastele soodne keskkond, sest linnamaastikud on mosaiiksed. Samal ajal kui väljaspool linna on sellest mosaiiksusest puudus. Isegi Eesti põllud kipuvad olema liigsuured mõistliku loodusliku mitmekesisuse jaoks. Väiksemad, niiduribadega liigendatud põllud oleksid soodsamad elu ja toitumiskohad nii mesilastele kui ka neile parasitoididele, kes põldu kahjurite eest kaitsevad.
“Nii et see ei ole ainult mesilaste pärusmaa – selle mitmekesisuse säilitamine võimaldab seda et üks liik ei saa minna massiliseks,” toonitab Eesti maaülikooli taimekaitse osakonna juhataja Marika Mänd ning hakkab loendama arvukaid teadusuuringuid, mis toetavad eelnenud arutelu. Tuleb välja, et mitmekesises linnakeskkonnas, eeskätt aga suurtes eeslinnades (Stockholmi näide) ja parkides (New Yorgi näide) võib mesilaste meetootmise maht ja tolmeldajate liigiline mitmekesisus isegi põllumajandusmaastikest suurem olla. Tähtis on, et õitsvaid taimesid leiduks kevadest sügiseni.
Igaüks saab loodust kaitsta
Tartu ülikooli botaanik Aveliina Helm on juurutamas sellist mõistet nagu “igaühe looduskaitse”. Oma olemuselt tähendabki see seda, et igaüks meist saab anda väikeseid panuseid selleks, et meiega koos elaks ühises ökosüsteemis rohkem sümbioosis töötavaid liike. Pole vaja kõike keelata, numbriliselt mõõta või tingimata kaitse alla võtta, vaid piisab kui rakendada mõningal määral loodushoiust lähtuvat talupojamõistust. On ju ka praegu kaitstavad ja taastatavad pärandkooslused just sellise sümbioosi tulemusena sündinud.
Professor Mänd viitabki ajaloolisele pärandile: “Kui vaadata meie rookatuseid, siis need on umbselt täis nii erakmesilasi kui erakherilasi. Ja ka kaasajal paigutatakse tolmeldajatele selliseid rookimpe õunaaedadesse.”
“Neid kutsutakse putukahotellideks,” täiendab president Kaljulaid.
“Ma arvan, et me võiks panna rohkem tähele, mis meie ümber toimub, olla mõõdukalt lohakad niitmisega nagu siin välja tuli ja anda endale aru, et need ongi väikesed positiivsed looduskeskkonna toetamise sammud. Selge on see, et ega me keegi ei pöördu tagasi 18.-19. sajandisse oma elustiililt, ma peame tegema nii, et meie elustiil toetaks ka looduse mitmekesisust. Inimene saab ise väga palju ära teha – pisikestest tilkadest koguneb meri,” toetab Kersti Kaljulaid looduskaitselist lähenemist.
Tuleb välja, et märkamatult täidavad looduskaitselisi eesmärke ka juba rajatud Kadrioru pargi lillepeenrad. Lühikese arutelule eelnenud vaatluse käigus kohtus Marika Mänd arvukate lillepeenras askeldavate putukaliikidega: “Seal oli kaks liiki päevaliblikaid, kolm liiki kimalasi, kaks liiki kägukimalasi, meemesilased, sirelased. Praktiliselt kõik nad olid siin lillepeenra peal, mis tähendab, et see keskkond on neile väga hea ja sobilik. Mis kõige hullem, ma leidsin ka ühe punase raamatu liigi siitsamast lossiaiast,” muigab professor, “nimelt ühe kägukimalase, Psithyrus rupestrise (kivi-kägukimalane – toim), mis kuulub kaitstavate ja tähtsate liikide hulka.
Kuidagi väga inimlik, positiivne ja lihtsasti mõistetav oli kogu see arutelu. Tagantjärele teemadele mõeldes ei saa kindlasti öelda, et see oli pinnapealne või halvas mõttes üldhariv – vastupidi – iga arutelu punktiga kaasnenud info pärines teaduslikust teadmisest ja kandis kaasaegse tippteaduse ja looduskaitse sõnumeid. On lihtsalt oluline oskus neid arusaadavalt ja igapäevaeluga seotult edastada.
“Inimesed võiks vabalt jagada üksteisega oma kogemusi, mida nemad on märganud oma aias. Võiks vaadata oma lillepeenras, kuidas seal on kimalasi, mesilasi ja järgmine aasta panna mõni õis rohkem. Ka liblikõielisi, mis meeldivad kimalastele. Vaadata, kuidas minu aias see elu kulgeb. Paljud tegelevad linnuvaatlusega, kuid oleks vaja ka rohkem tähele panna teisi väiksemaid elusolendeid,” kutsus president üles.
Ei jää üle muud kui nõustuda.
“Aitäh tulemast ja aitäh meie mesilaste juttu inimkeelde tõlkimast,” ütleb president mulle juba arutelulauast tõustes. Uhke tunne on.