On igivana küsimus, kui suures osas mõjutab lapsi loodus ja kui suures osa kasvatus (nature vs nurture), ehk kas meie elusaatuse määrab ära peamiselt meie geneetiline taust või vanemate poolt kujundatud keskkond, milles me üles kasvame.
Üks tegur, mis järeltulijaid oluliselt mõjutab, on vanemate vanus. Loogiliselt võib oletada mitmeid mehhanisme, mille kaudu vanemate ja nooremate vanemate laste kasvukeskkond erineda võiks. Näiteks võiks eeldada, et nooremad vanemad on ehk muretumad, samas kui vanas eas järeltulija saanud kipuvad üle hoolitsema. Ka vanemate kogemustepagas ning majanduslik olukord sõltuvalt ilmselt oluliselt nende vanusest. On aga ka füsioloogilisi mehhanisme, mis võivad põhjustada erinevusi noorte ja vanemate lapsevanemate järglaste elusaatuses. Näiteks on võimalik, et vanade vanemate lapsed vananevad ka ise kiiremini, kuna nende telomeerid lühenevad kiiremini.
Telomeerid on mittekodeerivad korduvad DNA järjestused kromosoomide otstes, mis lühenevad iga rakujagunemisega. Seetõttu kaasneb enamikul loomadest vananemisega telomeeride lühenemine ning telomeeride pikkus tundub nii inimestel kui teistel loomadel ennustavat elada jäänud aastaid, kusjuures lühemate telomeeridega isendid elavad vähem. Telomeeride lühenemise dünaamika on osaliselt pärilik tunnus, kuid seda mõjutavad ka keskkonnafaktorid arengu ajal, muuhulgas ka vanema vanus. Vanema vanus võib järglase telomeeride pikkust mõjutada nii enne kui pärast viljastamist: näiteks võivad eakamad vanemad toota lühemate telomeeridega sugurakke või mõjutada poegade telomeeride lühenemist vanemhoole kaudu kriitilistes arenguetappides.
Lindudel tehtud vähesed uurimused viitavad, et vanemate, eelkõige ema iga võib mõjutada poegade telomeeride pikkust. Siiani on aga vaid üks uurimus mõõtnud linnupoegade telomeeride pikkust kahel erineval ajahetkel ning nii kirjeldanud telomeeride pikkuse muutumise dünaamika sõltuvust vanemate vanusest. See kormoranidel läbi viidud uurimus ei võimaldanud aga eristada vanemate vanuse geneetilist mõju (st. sugurakkude telomeeripikkusest tulenevat mõju) ning erinevas vanuses vanemate erineva vanemhoole võimalikku mõju. Paljudel liikidel mõjutab vanemate vanus elupaiga kvaliteeti või hoolt, mida järglaste osas üles näidatakse, seetõttu on oluline testida eraldi vanemate vanuse geneetilist mõju ning vanemhoole mõju järglaste telomeeride pikkusele ja telomeeride pikkuse muutusele.
Sel kevadel viisid Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased eesotsas Kalev Rattiste, Tuul Sepa ja Janek Urvikuga Matsalus Kakrarahul läbi uuringu, mille eesmärgiks oli testida, kas vanemate vanus mõjutab linnupoegade telomeeride pikkust läbi pärilikkuse või läbi kasvatuse. Kakrarahu kalakajakad on selle küsimuse uurimiseks ideaalsed, kuna enamiku seal pesitsevate lindude vanus on täpselt teada. Uuringu käigus viisime läbi ristlapsendamise, mille tulemusena vanade lindude pojad koorusid ja kasvasid üles noorte lindude pesades ja vastupidi. Igast pesast jäi üks muna ka kontrollgrupiks. Meie ennustuseks oli, et kui vanemate vanus mõjutab poegade telomeeride dünaamikat eelkõige geneetiliste mehhanismide kaudu, erineb samas pesas kasvavate ristlapsendatud kasuõdede-vendade telomeeride lühenemiskiirus rohkem kui vastavalt noorte ja eakamate vanemate pesades kasvavate kasuõdede-vendade telomeeride dünaamika.
Välitöödehooaeg Kakrarahul lõppes juuli alguses ning kogutud proovide analüüsimine alles käib. Seega jääge kuuldele, et teada saada, kuidas meie Matsalu kalakajakad igivanale nature vs nurture küsimusele vastust leida aitavad ning maailmateadusesse panustavad. Senikaua aga nautige pilte kaunist kevadisest Kakrarahust ning töötavatest teadlastest. Fotode autorid on Tartu Ülikooli teadlased Janek Urvik ja Richard Meitern. Lisaks eelpool mainitutele panustavad rahvusvahelisse uurimusse veel Peeter Hõrak, Ulvi Karu, prantsuse teadlane Mathieu Giraudeau ning leedu teadlane Kristina Noreikiene.