USA-s sai esmaspäeval vaadelda täielikku päikesevarjutust. Ka mina võtsin perega ette 16-tunni pikkuse sõidu Phoenixist Wyomingi, et täisvarju piirkonda jõuda. Wyomingis jäi aega külastada ka muid põnevaid kohti. Üheks selliseks kohaks oli mustsaba-rohtlahaukurite (ing. K. prairie dog) linn.
Rohtlahaukurid on näriliste hulka kuuluvad loomad, kelle looduslikuks levilaks on Põhja-Ameerika rohtlad. Nad on väga sotsiaalsed loomad, kes elavad perekonnagruppidena suurtes kolooniates ehk „linnades“. Ühes linnas võib elada mitukümmend perekonda. Perekonna moodustavad enamasti üks isasloom ja mitu emaslooma koos oma järglastega. Nende elupaigaks on 5-10 meetri pikkused ja 2-3 meetri sügavused urud, kus nad leiavad varju suvise kuuma ja kuiva ning talvise kohati kaunis käreda külma eest.
Siiani ei olda päris ühel meelel selles osas, kas rohtlahaukurid hoolitsevad poegade eest ühiselt või mitte. Urusüsteemi kuulub lisaks magamiskambrile ja talvitumiskambrile ka imetamiskamber, kus mõnikord lisaks oma poegadele ka teiste emaste poegi imetatakse. Kas see toimub kogemata, eksikombel, või ongi tegemist ühise vanemhooldega, ei osata täpselt öelda.
Varem olid rohtlahaukurid väga laialt levinud. Hiiglaslikud haukurilinnad laiusid miilide ulatuses lõpututena näivates preeriates. 1901. aastal kirjeldasid teadlased Texases 25 000 ruutmiili laiust rohtlahaukurilinna, kus elas hinnanguliselt 400 miljonit looma. Paraku oli selle ja paljude teiste haukurilinnade saatus kurb. Farmerid ja kauboid pidasid haukuriurge ohuks hobuste ja kariloomade jalgadele, lisaks kardeti, et haukurid söövad ära veiste heina. Nii mürgitasid (ja mürgitavad kohati siiamaani) nad haukureid kui kahjureid.
Selle tulemusena on rohtlahaukurite arvukus väga järsult vähenenud kadunud. Praegu leiab rohtlahaukurite linnu peamiselt kaitsealadelt ja rahvusparkidest. Kaotus on suurem kui vaid ühe erilise ja huvitava loomakese hävitamine, sest rohtlahaukurid osutusid tugiliigiks (keystone species), ehk liigiks, millel on võtmeroll ökosüsteemi püstihoidmises. Nad on põhitoiduks paljudele preeriakiskjatele nagu kotkad, rebased ja mägrad. Rohtlahaukurite arvukuse vähenemine on viinud mustjalg-tuhkru, ohustatuimas seisundis Põhja-Ameerika imetaja, peaaegu väljasuremise ääreni. Lisaks on rohtlahaukuritel oluline roll taimestiku reguleerimisel ning ilma nendeta kipuvad preeriad üha enam puhmaste ja põõsastega kattuma.
Meie vaatlesime rohtlahaukurite linna Wyomingi põhjaosas, Devil’s Tower-i nimelise mäe jalamil. Tänu eriskummalise kujuga mäele (indiaanlased nimetasid seda Karu Tipiks) on piirkond kuulutatud rahvuslikuks monumendiks ehk kaitsealaks, ning rohtlahaukurid on siin säilinud. Piltide autor on Siim Sepp.
