Eelmisel nädalal levis erinevates Eesti meediakanalites uudis Tartu ülikooli loodusmuuseumis koorunud püütonipoegadest. Pojad on praeguseks juba nädalakese elanud – hoiame zooloogiablogiga nende arengul ja tegemistel ka edaspidi silma peal, sest just Andro Truuverk, meie blogi üks autoritest, on selle loo võtmeisikuks.
Andro, kuidas kogu lugu alguse sai?
“26. aprillil, kui muuseumis elav emane kuningpüüton viis muna munes olin mina Horvaatias liblikatemaatilisel konverentsil. Munade olemasolust sain teada facebooki vahendusel, kui kolleeg munakurna ümber keerdunud püütonist pildi saatis. Peale seda läks kiireks!
Palusin sõbrannal, kel erinevate roomajamunade välja inkubeerimisel minust rohkem kogemust, kuningpüütoni munad inkubaatorisse toimetada, et loodete arenguks stabiilne 28 kraadine temperatuur ja kõrgem õhuniiskus tagada. Viiest munast kaks hukkus, tõenäoliselt ei olnud need viljastatud või oli neil mõni muu häda.
Esimene muna purunes 14. juulil. Tunne oli hea… kerge pingelangus, olin ju oodanud seda (püütonipoegi) ja nende nimel vaeva näinud juba mõned aastad, kuid seni tulutult. 16. juuli õhtuks oli 3 püütonipoega oma uue elukeskkonnaga tutvust teinud.“
Enamikel roomajatel (ka lindudel, nokkloomal ja sipelgasiilil!) on munast välja saamiseks ninamiku otsas väike soomusjas moodustis ehk nn munahammas, mille abil nad end õhukeskkonda lõikavad – nii ka meie püütonipoegadel. Munahammas eraldub looma küljest peale esimest kestumist ja kestumine ongi maopoegade elus järgmiseks oluliseks sündmuseks mida oodata.
Andro kirjeldab maokasvataja igapäevarutiini:
“Igapäevaselt on vaja vahetada vett ning hoolitseda kastipõhja puhtuse eest, et seal olev majapidamispaber oleks piisavalt niiske, kuid hallitama ei läheks – siis seda on vaja vahetada. Korra on pidanud koristama ka madude väljaheidet, see on praegu selline kuiv kusihape lihtsalt.
Oma esimese elunädala on püütonipojad veetnud suhteliselt passiivselt. Mitte, et täiskasvanud maod ülienergilised oleks. Pigem on asi selles, et noored ootavad oma esimest kestumist, mis võiks aset leida lähinädalate jooksul, ning peale mida hakkavad maohakatised ka loodetavasti aplalt toituma ja kasvama (sellisel juhul jääks minul hulk närvirakke alles).”
Kuningpüüton (Python regius (Shaw, 1802)) on umbes 1,5 meetri pikkuseks kasvav Aafrika keskosas elutsev mürgitu madu. Saagi, kelleks võivad olla nii väiksemad imetajad (närilised) kui ka linnud, surmab madu “kägistades”. Väidetavalt kandsid osad Aafrikas elavate hõimude pealikud madu ehtena. Sellest ka nimi – kuningpüüton!
Vaata ka videot: