“Geniaalsed linnud” – tõlkesse kadunud, erutav lugemine linnuökoloogile

“Geniaalsed linnud” – tõlkesse kadunud, erutav lugemine linnuökoloogile

Blogi
„Geniaalsed linnud“ (Tänapäev 2018, originaal: Jennifer Ackerman „The Genius of Birds“, 2016, Penguin Press) on vana raamat, kuid kummalisel kombel ei olnud ma seda seni märganud. Lähtudes kõnekäänust „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja“ võikski raamatu unustada, kuid et see mulle siiski silma jäi, silma piltlikult öeldes siniseks lõi, võtan loetut kommenteerida. Ootus oli suur, sest raamatu originaali on kiidetud. Kui kiidetu ilmub eesti keeles, on põhjust elevil olla. Julge pealehakkamine on pool võitu, sestap võib kirjastust kiita. Alustuseks leidsingi raamatust tõiga, mida varem ei teadnud (inimese teadmiste hulk on siiski piiratud ning kuigi igapäevaselt satub mu töölaule mitmeid linnu-uuringuid, ei jõua kõigega kursis olla; jutud sellest, et tean lindudest kõike ja tunnen neid kõiki nägupidi, ei vasta tõele!). Uut teadmist kasutasin loengus tudengite harimisel. Algus oli…
Loe edasi
<strong>Lugemissoovitus. „Ootamatu tõde loomadest“</strong>

Lugemissoovitus. „Ootamatu tõde loomadest“

Blogi
Loomahuvilistel tasub pilk pöörata raamatu „Ootamatu tõde loomadest“ poole, autoriks Lucy Cooke. Autor on zooloogi haridusega, kuid on loomade ja looduse vahendamisel tegutsenud erinevates meediumites, reisinud-näinud palju ja jagab seda ka lugejaga. Hea jutuvestmise oskus ja autori isiklik kogemus lisavad tekstile tublisti värvi. Raamat on mõnus teadusajalooline ülevaade inimkonna vääruskumustest ja -teadmistest (või pigem arvamistest?) zooloogia vallas. Huvitav on lugeda, mida sajandite eest teaduspioneerid, oma aja tuntud zooloogid, liikidest teadsid: kuidas loomad tekivad või muunduvad ühest liigist teiseks, kes on kelle käsilane jne. "Ootamatu tõde loomadest". Foto: Marko Mägi Peatükid on nimetatud ühe liigi järgi, kuid igas loos on põikeid teiste loomade manu, kel on peategelasega sarnaseid omadusi, puudusi või harjumusi. On ka kohti, kus tahaks silma kinni pigistada, ei tahaks edasi lugeda, sest arvestades autori stiili, mis nii mõnigi…
Loe edasi
Juhan Auli mälestused „Mõned reakesed, meelelahutuseks“

Juhan Auli mälestused „Mõned reakesed, meelelahutuseks“

Blogi
Ilmselt ei ole bioloogi, kes ei ole õpingute vältel kokku puutunud Auli nimega. Isegi botaanikat, mükoloogiat, lihhenoloogiat või teisi väheliikuvaid organisme sümpaatsemaks pidavad tudengid on mingil hetkel kasvõi korraks peos hoidnud Juhan Auli zooloogia raamatuid, olgu selleks „Selgroogsete zooloogia“, „Zooloogia võõrsõnade leksikon“ või „Eesti NSV imetajad“. Viimast tudeerisin mõne aja eest üsna põhjalikult laste loomaraamatut kirjutades, sest pean teost seni detailseimaks meie piirkonna imetajatefauna ülevaateks (ilmumisaega arvestades (1957) tuleb siiski täienduseks uuemat kirjandust kõrvale lugeda). Auli meenutused ja valik tema zooloogilisest pärandist minu raamaturiiulist. Foto: Marko Mägi Sõnaga, olude sunnil Eesti zooloogiasse olulise jälje jätnud Aul, kes siiski end hingelt antropoloogiale pühendas, mälestused said toetajate abiga kaante vahele, et mitte koltuda ja lasta end koidel pureda. Igati väärt täiendus Eesti teadusloo riiulil. Kõik, kes huvitavad Eesti loodusteaduste lähiajaloost, võiks raamatu…
Loe edasi
“Kurjad putukad” – raamat julgele

“Kurjad putukad” – raamat julgele

Blogi
Miks ei ole täna võimalik Euroopas juua veini, mis pärineb algupärastest iidsetest viinamarjasortidest? Kes on need olesed, kes kõik sind hammustada või pista tahavad? Mida kõike nad suudavad? Üks mis kindel – entomoloogiast leiab küllaga põnevaid tõiku ja oleseid, kes suudavad hämmastada või – sõltuvalt lugeja närvikavast – ehmatada. Foto: Marko Mägi Raamatu pealkiri on eksitav, sest lisaks putukatele on raamatus juttu ämblikest, lestadest, puukidest ja teistest ebameeldivaist nugilistest, kes ei kuulu putukate hulka. Vabanduseks ütleb aga autor, et „kurjad putukad“ kõlab märksa paremini kui „kurjad parasiidid“ või „kuri nugiline“. Zooloogina viibutan manitsevalt näppu, kuid see selleks. Raamat on üsna konspektiivne. Ühe liigi „kurjusele“ pühendab autor umbes kolm lehekülge, toob välja tema halvad (ja ka head) küljed, ajaloolise pärandi ja vaagib selle tõesust. Kõik see mõjub veidi kuivalt, meenutab pigem entsüklopeedia…
Loe edasi
Soovituslik lugemine zooloogile

Soovituslik lugemine zooloogile

Blogi
„Kuidas küll selline raamat minust märkamatult mööda on läinud?“ küsisin eneselt, kui juhuslikult raamatupoes Marju Kõivupuu raamatut "Loomad eestlaste elus ja folklooris" silmasin. Tekkis huvi, vaatasin, sirvisin ja nii see mu omaks sai. Asusin innukalt lugema. Paar päeva hiljem sulgesin raamatu ja nentisin, et ei olnud raisatud aeg: silmaring sai taas ühe mõõtme võrra pikendatud, sest senised teadmised meie loomapärimusest olid mul üsna kesised, mõnevõrra olen tuttav linnupärimusega (ka nemad on loomad). Mida teada sain? Ei ütle. Loe ise. Midagi üldist siiski. Minu rõõmuks ei ole raamatus liialt palju juttu liikide bioloogiast, sest kes see ikka viitsib lugeda, mis asju need loomad metsas ajavad. Kirjas on vaid nii palju, kui on vaja pärimuse tausta mõistmiseks. Lugemist alustades häiris veidi, et raamatu sisu ei vasta pealkirjale, sest lisaks eestlastele leiab lugusid…
Loe edasi
“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

Blogi, uudis
Foto: Marko Mägi Raivo Mänd ilmustas lühikese aja jooksul juba teise raamatu, seekord kirjastuselt Varrak. Kui eelmises avas ta iseennast, siis äsja kaante vahele saanud „Ürgema needuses“ avab ta inimest liigina ja teeb üsna veenvalt selgeks, et piltlikult öeldes oleme kõik lihtsalt ahvid selles hullumeelses (evolutsioonilises) maailmas. Sellega võikski lõpetada, kuid et raamatu sisu on intrigeeriv, siis valgustan veidi kaante vahel olevat. Raamatu pealkiri on justkui krimkal või õuduslool – kes on ürgema, mis needusest on jutt, mis toimub, kes on süüdi? Kas kusagil on mõrvar või petis, kes lahendab müsteeriumi? Ei, see ei ole krimka, kuigi teatud mööndustega võiks ju evolutsiooni võtta kui miljoneid aastaid kestnud segaste ja hämarate sündmuste jada. Õigupoolest on evolutsioonil kõik vägagi selge olnud, kuid meie teadmised elu bioloogilist tausta selgitada, on oluliselt selgemaks saanud…
Loe edasi
„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

„Meie lapse loomaraamatu“ telgitagused

Blogi
Äsja ilmunud imetajaid tutvustava raamatu „Meie lapse loomaraamat: imetajad“ autoritele (Marko Mägi ja Grete Alt) on see juba teine sarnane raamat – eelmisel sügisel sai kaante vehele „Meie lapse linnuraamat“. Autorite loal poetasime mikrofoni Marko ja Grete jutuajamisse, et saada raamatust ja selle sünnist veidi rohkem teada. Alustuseks paljastus – kolmeaastane Franz Joosep teatab, et tegelikult joonistas raamatu kaanele orava hoopis tema. Grete teeb suured silmad, kuulab huviga, mida Franzul veel öelda on! Rohkem paljastusi siiski ei järgne, kuid Franzu arvates peaks emme talle nüüd šokolaadi andma. "Ka puuriidast võib leida kaelushiire toidulao või pesa" on kirjas raamatus ning sügisel puid kuuri lappides leidiski Marko ühe sellise lao. Foto: erakogu Millise raamatuga on tegu, kellele see mõeldud on? „Lastele! Joonistusi saavad vaadata kõik, ka päris väiksed lapsed, kuid pigem on…
Loe edasi
Kuidas kodustada rebast?

Kuidas kodustada rebast?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Zooloogiahuvilisel, kuid miks mitte ka Eesti teadusajaloost huvitujal, on põhjust rõõmustada, sest eestikeelsena ilmus Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat „Kuidas kodustada rebast (ja luua vähehaaval koera)“. Et mitte sisu ümber jutustada, panen kirja enda esmased teadmised, mida Siberis toimunud rebaste kodustamise uuringutest olen lugenud teaduskirjandusest, kuulnud või näinud internetiavarustes. Lühidalt öeldes piirduvad mu teadmised suuresti sellega, et kunagi hakati uurima kas, kuidas ja kui kiiresti saab metsikust rebasest pigem kodu- kui metsloom. Mäletan, et metsikust eellasest taltsaks kodurebaseks muutumine oli üllatavalt kiire, kõik toimus loetud põlvkondade jooksul. Nüüd saan teadmisi värskendada, sest „Kuidas kodustada rebast“ räägib loo, mille telgitagustest ei teata ilmselt liiga palju. "Kuidas kodustada rebast" sobib kenasti teadlase raamaturiiulisse / foto: Marko Mägi Miks peaks eestlast huvitama kunagised Siberis toimunud teadusuuringud? Ega peagi, kuid zooloogiahuviline võiks…
Loe edasi