15mai 2019 by Külalisautor 2 kommentaari
Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Eluiga, eriti selle pikkus, on nii teadlastele kui laiemale avalikkusele laialt huvipakkuv teema. Eesti meedias on ilmunud mitmeid eluea seoselisi Tuul Sepa ja Peeter Hõraku populaarteaduslikke artikleid, näiteks siin ja siin. Samas on seda raske uurida, sest eluiga mõjutavad paljud keskkonna- ja pärilikud tunnused, ning neid mõjusid üksteisest eristada ei ole niisama lihtne. Enamasti on erinevate mõjurite eristamisel lahenduseks katsed, kus üht või paari (keskkonna)tegurit manipuleeritakse (näiteks saab kehva toiduga vähendada ka geneetiliselt kiirekasvuliste organismide kasvukiirust ja nii eraldada geneetiline ja keskkonnaseoseline kasvukomponent üksteisest) ja seejärel analüüsitakse seda, mis huvipakkuvate geneetiliste, füsioloogiliste või käitumuslike tunnustega juhtub. Eluea puhul on sellist katset aga keeruline planeerida – ei ole lihtne leida keskkonnategurit, mille muutmine eluiga kindlas suunas mõjutaks. Näiteks kättesaadava toidu hulga vähendamine looteeas või kasvuperioodil võib viia nii eluea pikenemise kui…
Loe edasi
04apr. 2019 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Müüdimurdjad! Kuidas alusteadlased ettevõtlusesse panustavad: kolm kogemuslugu

Müüdimurdjad! Kuidas alusteadlased ettevõtlusesse panustavad: kolm kogemuslugu

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse rahastamise suurendamisel on kahtlemata oluline silmas pidada, et sellel oleks ka positiivne mõju ühiskonna ja majanduse arengusse. Et see raha oleks riigi jaoks positiivse ootusega investeering. Seetõttu on välja pakutud, et raha võiks eelistatult suunata rakendusteadustesse ning alusteadused kui „teadlaste isikliku uudishimu rahuldamine“ prioriteetide hulgast välja jätta. Kas aga alus- ja rakendusteadusi saab niimoodi eristada ja vastandada? Alusteadustest kasvavad välja uued avastused, ideed ja lahendused, mis järk-järgult jõuavad ka ühiskonnani. Alusteadusi rahastades hoiame õppejõude, teadlasi ja professoreid, kes teadustööd tehes uusimate teadustulemustega hästi kursis on ja neid ühiskonda vahendada saavad. Tippteaduslik uurimistöö iseenesest viib sageli rakendusteaduslike projektideni ning ettevõtluskoostööni. Unustada ei tohi aga seda, et alusteadustega tegelevad teadlased koolitavad välja särasilmseid noori inimesi nii loengutes kui ka juhendajatena teadustöös. Olles saanud tugeva põhja teadusliku meetodi rakendamises, erialakirjanduse läbitöötamises ning…
Loe edasi
25märts 2019 by Marko Mägi 1 kommentaar
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (2. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Järgnevast kirjatükist arusaamiseks tuleks tutvuda loo esimese osaga. .... Edasise juurde lasti mind ainult vaatama, näpud paluti eemal hoida. Lagle ja Lauri eemaldasid kogutud materjali ettevaatlikult kogumiskambrist, uurisid seda silm punnis mõne hetke lootuses marjateri silmata. Seejärel uhuti proov elegantse liigutusega purki, kasutades selleks rohelist kastekannukest. Ärge arvake, et „elegantne“ ja „kastekannuke“ oleks siinkohal liialdused. Sugugi mitte, sest kastekann oli tõesti väike ja seda seepärast, et kannu veejuga oleks lihtsam suunata. Võiks ju arvata, et külmas merevees elu ei ole, kuid siginat-saginat oli neis proovides omajagu. Et bioloogilised protsessid (nt teineteise ärasöömine või lihtsalt roiskumine) ei kahjustaks marjateri (eeldusel, et need seal olid) fikseeriti proovid piiritusega. Kohe ei õnnestunud marjateri tuvastada, kuid kindla vastuse pidid andma laborianalüüsid. Sõelale jäänud materjali ootab uhtumine kogumispurki. Foto: Marko Mägi Lagle ülesandeks oli õige…
Loe edasi
15märts 2019 by Marko Mägi Kommentaare pole
Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Kuhu koeb siig ehk kuidas ma üle 20 aasta taas kalal käisin (1. osa)

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Olin meeldivalt üllatunud, kui Tartu Ülikooli mereinstituudi ihtüoloogid kutsusid mind miniekspeditsioonile Loode-Saaremaale, et otsida merejää alt siia kudemisalasid. Kutsel oli loomulikult praktiline põhjus – olud tõotasid tulla karmid ja seetõttu oli tasuta tööjõud igati abiks. Nõustusin tingimusel, et mul lubataks toimunust üks lugu kirjutada. Luba anti ja alljärgnevalt saate aimu, miks kolm kuju kahe päeva jooksul Kuusnõmme lahe jäässe suure hulka auke tegid. Päikesetõusul lehvisid hoovis lipud kergelt, tuul puhus oma 5–6 m/s põhjakaarest, aga et olime rannast veidi eemal, siis oli karta, et lahel on tuul märksa tugevam. Mulle, kes ma ei ole elu sees merejääl kalal käinud (olen jääl ainult binokliga linde jälginud), oli põhjatuul meelt mööda, sest see välistas jää liikumise lahest merele. Jää paksuse kohta ei olnud meil ülevaadet, seepärast olime valmis halvimaks ehk teisisõnu vaatama…
Loe edasi
31dets. 2018 by Jaanus Remm 3 kommentaari
Hiired – kaks näidet ja väike juhis

Hiired – kaks näidet ja väike juhis

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Igal aastal pöördub üks või teine hea sõber minu poole küsimusega hiirtest. Ikka juhtub, et sügise saabudes on väike karvane loom jooksnud üle köögipõranda, seejuures palju elevust tekitanud. Või siis on kevadel metsaservas jalutades silma jäänud lume alt paljaks sulanud möödunud aasta heinakulusse tekkinud tunneleid meenutavate käiguradade võrgustik. Hiired – just, sellised väikesed karvased loomad. Siiski ei ole alati selge, mida selle sõnaga mõeldakse. Laiemas mõttes hiiri on nimelt erinevaid ja mitmed neist ei ole bioloogiliselt sugugi hiirlased. On lihtsalt hiired, uruhiired, unihiired, karihiired, nahkhiired ja teised. Igaüks omamoodi, põnev ja tähelepanuväärne eluvorm. Räägin järgnevalt kahest kõige sagedamini kohatud Eesti hiirest, koduhiirest (Mus musculus) ja leethiirest (Myodes glareolus). Esimene on kõige tüüpilisem hiir, kelle järgi on nimetatud kogu hiirlaste sugukond. See on imetajate klassi kõige suurem sugukond, millesse kuulub rohkem…
Loe edasi
13sept. 2018 by Külalisautor Kommentaare pole
Troopiline uuring: emase liblika käitumine reedab röövikute toitumisharjumused

Troopiline uuring: emase liblika käitumine reedab röövikute toitumisharjumused

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Sille Holm ja Juhan Javoiš saatsid blogile loo oma liblikauuringust: Troopilised metsad on äärmiselt liigirikkad ökosüsteemid. Meie teadmised aga troopiliste liikide bioloogia ja ökoloogia kohta on veel kesised ning mida väiksema ja vähem silmapaistva liigiga on tegemist, seda vähem me tema kohta teame. Suur osa väikestest ja vähe silmapaistvatest liikidest on putukad, moodustades umbes 2/3 kõigist teada olevatest loomaliikidest. Seega, et tunda hästi enamikku loomi, peame hästi tundma õppima putukaid. Liigid on omavahel keerulistes suhtevõrgustikes, näiteks toiduahelas. Maismaa toiduahelad saavad alguse taimedest, neist toituvaid organisme nimetatakse herbivoorideks ja nende hulka liigituvad ka suur osa putukatest. Olgugi, et taimede ja herbivoorsete putukate omavahelisi suhteid on teadlased kirjeldanud ja uurinud juba pikka aega (peamiselt seetõttu, et mõned herbivoorsed putukaliigid on meile väga tülikad toidukonkurendid), on troopiliste herbivooride ja nende toidutaimede andmestikus tohutud…
Loe edasi
31aug. 2018 by Randel Kreitsberg Kommentaare pole
Kuidas Eesti meres sukeldudes teadust teha?

Kuidas Eesti meres sukeldudes teadust teha?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Suvi on bioloogide jaoks tihe välitööde periood ning Eesti niidud, metsad, järved ja mered on täis loodusteadlasi, kes midagi mõõdavad või koguvad. Meie töörühm võõrustas sel suvel kaks nädalat briti sukeldujaid ja merebiolooge – külastasime Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse mererohuväljasid. Jah, selge veega veealused rohelised aasad õõtsuvad lainete rütmis Eesti rannikumeres täpselt samamoodi nagu National Geographicu loodusfilmideski. Nähtavus võib olla üle viie meetri ja vee all on liikumas lestakalu, ümarmudilaid, ogalikke, tobiaid, millimallikaid, garneele ja kõikvõimalikke teisi elukaid. Suvi oli sel aastal teaduspoolest soe ja nii sain brittide ergutamisel ka ise esimesed snorgeldamised ja vabasukeldumised järele proovitud – tõepoolest, vee all on mida vaadata. Vaata videost, mida teevad teadlased vee all: https://vimeo.com/287642985 Kui korrektne olla, siis oli tegemist lausa Brightoni Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli ühisprojektiga: Britid uurisid süsinikuringet…
Loe edasi
10jaan. 2018 by Randel Kreitsberg Kommentaare pole
Kas ümarmudil ja mudakrabi söövad mere tühjaks?

Kas ümarmudil ja mudakrabi söövad mere tühjaks?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Globaliseerumise ja rahvusvahelise kaubavahetusega üha kasvav võõrliikide levik on looduskeskkonna üheks põhiliseks probleemiks. Võõrliigid mõjutavad kohalikke ökosüsteeme, toiduahelaid, võetakse ära nišše. Teisest küljest on liikide levik loomulik protsess – näiteks Läänemere elustik sisuliselt võõrliikidest koosnebki. Vahe on leviku kiiruses, mis on tänu inimesepoolsele abile on väga erinev loomulikust levimiskiirusest. Läänemeri on praegugi pidevalt muutumises olev ökosüsteem ja nii ümarmudil (Neogobius melanostomus) kui ka mudakrabi (Rhithropanopeus harrisii) on liigid, mis jõudsid siia alles 2000ndate alguses. Pärit on need loomad vastavalt Kaspia regioonist ja Põhja-Ameerikast ning Läänemerre jõudsid ilmselt laevade ballastveega. Praeguseks on ümarmudil kiirelt kogu Läänemere hõivanud ja on nii kutseliste kalurite kui õngemeeste jaoks levinud saagikala, ning ka mudakrabi laiendab oma levilat. Võõrliikidele omaselt on tegemist ekstreemseid olusid (soolsus ja temperatuur) taluvate vastupidavate liikidega ja nii on hädavajalik teada saada,…
Loe edasi
10jaan. 2018 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Kuidas zooloogid konverentsil käivad

Kuidas zooloogid konverentsil käivad

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Konverentsid on kohad, kus aktiivsed teadlased peavad ikka korra-paar aastas käima. Esiteks on CV-st kole vaadata, kui üldse konverentsiettekandeid kirjas pole („miks sa oma teadustulemusi teistega jagada ei taha?“) ja teiseks on konverents väga hea koht ülevaate saamiseks uuematest teadussuundadest ja meetoditest. Mina käisin möödunud nädalavahetusel San Franciscos suurel konverentsil, mille korraldas Ameerika teadusühendus The Society of Integrative and Comparative Biology (SICB). See on minu jaoks põnev konverents, sest tutvustatakse palju liikidevaheliste võrdluste ning füsioloogiliste mehhanismidega seotud uuringuid. [caption id="attachment_1146" align="alignnone" width="819"] See 40-korruseline hotell San Franciscos mahutas möödunud nädalavahetusel palju zoolooge.[/caption] Nagu üks noor zooloog mulle kunagi täheldas, on loomauurijad inimesed, kes sisimas kunagi suureks ei kasva. No mis töö see on – loomadega mängida? Sellel konverentsil tuli see ütlus mulle ikka ja jälle meelde. Me võime panna selga…
Loe edasi
07okt. 2017 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Teaduspublitseerimise räpased saladused

Teaduspublitseerimise räpased saladused

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse köögipoole tutvustamisel ei saa üle ega ümber teaduspublitseerimisest. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et teadlastel tuleb artikleid nagu Vändrast saelaudu. Ole ainult mees (või naine) ja kirjuta oma teadustulemused inglise keeles artikliks ning saada ajakirja – ja ongi olemas. Tegelikkus on aga teistsugune, ning teaduspublitseerimine pole kaugeltki nii objektiivne ja läbipaistev kui olla võiks. Et oma töö tulemusi teadusajakirjades avaldada, tuleb läbida karm kadalipp – ajakirja valik, toimetajast „möödapääsemine“ ja eelretsenseerimine, kus artiklit loevad ja arvustavad teised teadlased. Toimetaja ei pruugi artiklit retsensentidele saatagi, kui peab seda ajakirja jaoks mitte sobivaks. Retsensendid ei pruugi piisavalt süveneda ning teha pealiskaudse töö tulemusena ebaadekvaatset kriitikat. Esimesele eelretsenseerimisringile võib järgneda teine ja kolmaski, ning isegi mitme toimetamisringi järel võib ajakiri artikli tagasi lükata. Siis tuleb kogu tsüklit uues ajakirjas jälle alustada. Nii võib…
Loe edasi