Kuidas zooloogid konverentsil käivad

Kuidas zooloogid konverentsil käivad

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Konverentsid on kohad, kus aktiivsed teadlased peavad ikka korra-paar aastas käima. Esiteks on CV-st kole vaadata, kui üldse konverentsiettekandeid kirjas pole („miks sa oma teadustulemusi teistega jagada ei taha?“) ja teiseks on konverents väga hea koht ülevaate saamiseks uuematest teadussuundadest ja meetoditest. Mina käisin möödunud nädalavahetusel San Franciscos suurel konverentsil, mille korraldas Ameerika teadusühendus The Society of Integrative and Comparative Biology (SICB). See on minu jaoks põnev konverents, sest tutvustatakse palju liikidevaheliste võrdluste ning füsioloogiliste mehhanismidega seotud uuringuid. [caption id="attachment_1146" align="alignnone" width="819"] See 40-korruseline hotell San Franciscos mahutas möödunud nädalavahetusel palju zoolooge.[/caption] Nagu üks noor zooloog mulle kunagi täheldas, on loomauurijad inimesed, kes sisimas kunagi suureks ei kasva. No mis töö see on – loomadega mängida? Sellel konverentsil tuli see ütlus mulle ikka ja jälle meelde. Me võime panna selga…
Loe edasi
Teaduspublitseerimise räpased saladused

Teaduspublitseerimise räpased saladused

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse köögipoole tutvustamisel ei saa üle ega ümber teaduspublitseerimisest. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et teadlastel tuleb artikleid nagu Vändrast saelaudu. Ole ainult mees (või naine) ja kirjuta oma teadustulemused inglise keeles artikliks ning saada ajakirja – ja ongi olemas. Tegelikkus on aga teistsugune, ning teaduspublitseerimine pole kaugeltki nii objektiivne ja läbipaistev kui olla võiks. Et oma töö tulemusi teadusajakirjades avaldada, tuleb läbida karm kadalipp – ajakirja valik, toimetajast „möödapääsemine“ ja eelretsenseerimine, kus artiklit loevad ja arvustavad teised teadlased. Toimetaja ei pruugi artiklit retsensentidele saatagi, kui peab seda ajakirja jaoks mitte sobivaks. Retsensendid ei pruugi piisavalt süveneda ning teha pealiskaudse töö tulemusena ebaadekvaatset kriitikat. Esimesele eelretsenseerimisringile võib järgneda teine ja kolmaski, ning isegi mitme toimetamisringi järel võib ajakiri artikli tagasi lükata. Siis tuleb kogu tsüklit uues ajakirjas jälle alustada. Nii võib…
Loe edasi
Pilte välitöödelt, 2. osa

Pilte välitöödelt, 2. osa

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Eesti päevaliblikate kaardistamise projekt on jõudnud lõpule - 1200 püügipunkti on kahe aasta jooksul läbitud ning põnevat infot on analüüsimisele-avalikustamisele tulemas omajagu. Välitööd on heaks motivaatoriks, et "sunniviisiliselt" end metsa ajada. Suve teise poole metsaskäigud mööduvad parmude toitmise tähe all - huvitaval kombel jätavad parmud sind rahule siis kui vaikselt paigal oled, eriti ei rabele ja nö maha jahtud. Nii on võimalik täitsa mõnusalt kaelani ulatuva heina, sarikaliste, pilliroo ja kassitapu võsas passida ja jälgida kuidas rohetäpikud üksteist taga ajavad või kolm noort kitse(sokku?) niiduveeres peesitavad. Mõned pildid augusti alguse välitöödelt: [caption id="attachment_737" align="aligncenter" width="819"] Muskussikk on väheesinev hiiglaslik siklane, kes elab salumetsades (need on need, mida meil vähe on) ja kelle vastsed arenevad ja toituvad vanades pajudes (remmelgakaitsjad!).[/caption] [caption id="attachment_738" align="aligncenter" width="819"] Sini-must-valge pasknääri sulg on langenud metsateel leidunud…
Loe edasi
Pilte välitöödelt, suvi 2017

Pilte välitöödelt, suvi 2017

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Zooloogid 2.0 blogi on suveperioodil veidi rahulikum kui talvisel ajal - ja see on ka mõistetav, sest zooloogid on ju välitöödel. Postitame teilegi pilte siit- ja sealtpoolt metsa, et meelitada linnast välja loodusesse ning kasvõi selleks, et peibutada valima õppesuunaks bioloogia, zooloogia, botaanika. Loodusteadused on ägedad ja välitöödel saab pruuniks, saledaks ning näeb asju, mida mujal ei näe. Ise veetsin nädalavahetuse metsas liblikate kaardistamise projekti raames päevaliblikaid püüdmas ning kahe päevaga jõudsin näha nii põtra, metskitsesid, kotkaid, sookurgi - uskuge, hoopis teine asi on kui põder sulle metsasihil vastu jalutab, võrreldes autoaknast nähtud loomaga. Põder on suur, ilmeka näo ja graatsilise sammuga loom, kes tuletab meelde aukartust looduse vastu (kasvõi ainult seetõttu, et tema peab selles parmu-kärbse-sääse pilves 24 h viibima, samas kui mina pääsesin vaid nädalavahetusega). Vaata ka Tartu…
Loe edasi
Pildilugu: Kihnu taga ahaskoodikute jahil

Pildilugu: Kihnu taga ahaskoodikute jahil

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Test ja fotod: Riina Klais (muidu lihtsalt numbriteadlane) Käisin sel nädalal Pärnu lahel, kaasas riiklikul mereseirereisil, et endale paar purgitäit ahaskoodikuid püüda ja elusast peast Tartusse tuua. Nimelt olen, põhiliselt vabast ajast ja isiklikust huvist, katsetamas, kui suureks need loomad küllusliku toidu olukorras erinevatel veetemperatuuridel kasvavad (7, 14 ja 21 kraadi juures). Miks – sest need väikesed loomad on meie Liivi lahe räime põhitoidus, ja üldse üks olulisemaid teid, kuidas esmastootjate toodang toiduahela kõrgemate lülideni jõuab, sest peale räime leiab ahaskoodikut ka teiste planktontoiduliste kalade, kalavastsete, ning ka mitmete selgrootute põhimenüüst. Ahaskoodik on kõigusoojane ja kõigusoojaste organismide puhul on seaduspärane see, et välistemperatuuri tõustes muutuvad loomad väiksemaks – st siis väiksematena sirguvad need põlvkonnad, kes kasvavad soojemas vees, mitte juba varem täiskasvanud loomad. Nüppisin kaasatoodud elusproovidest neid loomakesi nüüd kahe päeva…
Loe edasi
Neli jalga neljal real – suurulukid Männikul

Neli jalga neljal real – suurulukid Männikul

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Üks verstapost teel nimega reWiLD on selja taha jäämas – Männiku ulukiuuring on valmis. Viimase poole aasta jooksul teoks saanud töö, mille käigus lugesime kokku põdrad, metssead ja metskitsed, kaardistasime nende elupaigad ja teeületuskohad, vaatasime järgi, mida tulevik toob ning töötasime välja lahenduse, et ära hoida liiklusõnnetused ning tagada loomapopulatsioonide hea käekäik. Tegevuspaik: rohevõrgustiku Männiku tuumala ja seda läbiv Tallinna ringtee.       Rohevõrgustiku tuumala Männiku on metsade ja rabade piirkond Tallinna külje all Nõmme, Saku ja Luige vahel. See on üle-eestilise rohevõrgustiku 40 km² suurune tuumala. Mis tähendab, et selle piirkonna loodus ja elupaigad on ette nähtud metsiku elurikkuse püsimise ja kasvamise paigaks. Seega võisime eeldada, et võrreldes ümbritsevate aladega elavad metsloomad seal suhteliselt head elu. Kohtasime siiski ka skeptikuid, kes leidsid, et nii linnalähedane piirkond ei ole metsloomadele…
Loe edasi
Meenutusi suvistelt välitöödelt: number üks liblikas aastal 2016!

Meenutusi suvistelt välitöödelt: number üks liblikas aastal 2016!

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Minu erialaks on kalateadus, tõepoolest. Kuid liblikad on lihtsalt niivõrd huvitavad (ja ilusad ka). Õnneks toimub Eestis piisavalt tihedalt liblikateaduse projekte, nii et liblikateadlased ise ei jõua kõike ära teha - nõnda osalen ma hea meelega abilisena suvistel välitöödel. Praegusel talvisel-sügisesel-kevadisel päikesevaesel ajal on just paras suviseid päikeseküllaseid fotosid sirvida ja eesootavaks välitööde hooajaks plaane teha. Nii 2016. kui ka 2017. aasta suvedel toimub meil suur üle-eestiline liblikate kaardistamine. See tähendab seda, et esimest korda saame me Eesti kohta täpsemalt teada, kes ja kus meil elavad. Kui mastaapseid linnuloendusi ja ulukite jäljeloenduseid toimub regulaarselt, siis liblikatel (täpsemalt päevaliblikatel, nendel suurtel ja värvilistel) nii hästi ei lähe. 2015. aastal kirjutas mu kursaõde, Anu Tiitsaar, üle-eestilise liblikate kaardistamise projekti ja esmajoones uskumatu mastaapsusega projekt saigi Keskkonnainvesteeringute Keskuse abiga toetuse. Nii juhtuski, et…
Loe edasi
Teaduse köögipoolelt: väärtuslik sitt

Teaduse köögipoolelt: väärtuslik sitt

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Kolmapäeva varahommik. Oleme kolleegidega kokku leppinud alustada kell 7:30 iganädalast vuttidelt proovikogumist. Enne pean lapsed koolidesse-lasteaedadesse laiali jagama. Kuna koolibuss jõuab paar minutit varem, jääme sellest maha ja pean lapsed autoga kooli viima. Seejärel kiirustan ülikooli, kuid peaaegu kohal olles avastan, et noorim võsuke istub ikka veel pailt ja vaikselt auto tagaistmel. Pööran otsa ringi ja viin ta lasteaeda. Jõuan higisena ja lõõtsutavana tööle pool tundi peale kokkulepitud aega ja kolleegid on juba alustanud. Minu tavapärane ülesanne – vereproovide võtmine – on juba hõivatud ja niisiis vaatan, kus minust kõige rohkem abi oleks. Hakkan aitama tudengit, kes vuttidelt fekaaliproove kogub. Proove tuleb kraapida vuttide protseduuriruumi ja koduruumi vahel transportimiseks kasutatavate paberkottide põhjast, või kui seal sitta pole, siis loota, et linnuke proovikogujale pihku kingituse poetab. Olles natuke seda tööd teinud,…
Loe edasi
Maailmade parandamine

Maailmade parandamine

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Juhtus umbes kuu aega tagasi. Oli väsinud laupäevahommik, möödunud ööl kestis tantsupidu kella neljani, alkoholi oli piisavalt – enamus jäi alles. Viimane vast selle pärast, et suhtluskond on aastatega üha kainem. Istusime tagasiteel bussi esimeses pingireas, üle bussijuhi pea avanes vaade talvisele Lõuna-Eestile. Ilus! Minu kõrval istus kallis kursuseõde, kes alustas sedamaid vestluse: “Tahan taodelda Euroopa teadusgranti, šansid on head, anna mulle idee”. Tõesti, see on kiiduväärt ja ambitsioonikas plaan, millele tuleb igal juhul kaasa aidata. Kiitsin, et super äge plaan ja pärisin tagasihoidlikult, et saaksin aidata pean kõigepealt vähemalt poole sõnaga teadma, mis on eesmärk. Vastus: “Maailma parandada”. Ossa! See oli hea tunne – mõista, et minust on saanud maailmaparanduse ideeline juht :) Maailmaparandus ei ole tänapäeval kuigi originaalne idee. Suur hulk meetodeid on arendatud, valdkonda utsitatakse üsna jõuliselt,…
Loe edasi
Teaduse köögipoolelt: minu linnud

Teaduse köögipoolelt: minu linnud

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Olen oma teadustöö käigus lähemalt kokku puutunud nelja erineva linnuliigiga. Need on rohevint, kalakajakas, aed-karmiinleevike ja ida-sinivutt. Olen ka mõne rasvatihase-artikli kaasautor, kuid nendes uurimustes pole ma välitööde osas kättpidi küljes olnud, nii et tihaseuurijaks ma ennast praegu nimetada ei saa. Jään seega selles artiklis nelja eelpool nimetatud liigi juurde ning püüan anda lühiülevaate, miks minu tee just nendega ristunud on ja kuidas nende uurimine välja näeb. Kõigepealt tasub selgitada, et kuna minu huvid on peamiselt evolutsioonilise ökoloogia vallast, ei ole minu uurimistöö esmaseks eesmärgiks pea kunagi konkreetse linnuliigiga seotud küsimustele vastamine. Pigem vaatlen uuritavaid liike kui mudelsüsteeme, mille peal tehtud avastusi püüan laiendada kas teistelegi linnuliikidele või kogu loomariigile, et mõista evolutsioonilisi protsesse. Rohevindid on tuttavad linnud igale inimesele, kes vähegi talvise linnutoitmisega tegeleb. Rohevintide meelisroog on päevalilleseemned, ning…
Loe edasi