Kuidas Eesti meres sukeldudes teadust teha?

Home / Blogi / Kuidas Eesti meres sukeldudes teadust teha?
Randel Kreitsberg

Suvi on bioloogide jaoks tihe välitööde periood ning Eesti niidud, metsad, järved ja mered on täis loodusteadlasi, kes midagi mõõdavad või koguvad. Meie töörühm võõrustas sel suvel kaks nädalat briti sukeldujaid ja merebiolooge – külastasime Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse mererohuväljasid.

Jah, selge veega veealused rohelised aasad õõtsuvad lainete rütmis Eesti rannikumeres täpselt samamoodi nagu National Geographicu loodusfilmideski. Nähtavus võib olla üle viie meetri ja vee all on liikumas lestakalu, ümarmudilaid, ogalikke, tobiaid, millimallikaid, garneele ja kõikvõimalikke teisi elukaid. Suvi oli sel aastal teaduspoolest soe ja nii sain brittide ergutamisel ka ise esimesed snorgeldamised ja vabasukeldumised järele proovitud – tõepoolest, vee all on mida vaadata.

Vaata videost, mida teevad teadlased vee all:

Kui korrektne olla, siis oli tegemist lausa Brightoni Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli ühisprojektiga:

Britid uurisid süsinikuringet ja seda kui palju süsinikku talletatakse iga-aastaselt mererohuväljadesse (nii taimedesse kui settesse) – selleks kogusid nad sukeldudes nii sette- kui taimeproove, mille süsinikusisaldust hiljem laboris analüüsitakse. Raymond Ward Brightoni Ülikoolist selgitas, et mererohuväljade võime süsinikku settesse talletada on hämmastavalt suur.

Me kõik teame, et suur hulk süsinikku on talletatud meie metsadesse ja soodesse, kuid veealused „reservuaarid“ on veel suuresti teadmata – see võib olla aga oluline info näiteks süsihappegaasi sidumise võime hindamisel. On teada, et sooaladel on suur CO2 sidumise võime ja seetõttu tuleb vältida nende kuivendamist; kui nüüd aga selgub sama veealuste mererohuväljade osas, siis tuleb edaspidi nende piirkondadega seotud tegevusi hoopis teise pilguga hakata vaatama.

Veealused mererohuväljad on põnevad. Ray kogub prooviruudult mererohu proovi. Fotod: Raymond Ward ja Peter Taylor.

Samal ajal kui britid sukeldusid, filtreerisime meie koos Eesti Maaülikooli teadlase Arvo Tuvikesega merevett läbi planktonivõrgu (40 mikromeetrise võrguava suurusega), et uurida pinnavees leiduvaid mikroplastikuid. Lisaks tõid sukeldujad ka merepõhjast eraldi setteproovi mikroplastikute analüüsiks.

Mitte keegi ei tea veel kui palju Eesti rannikumeres, vees ja setetes, mikroplastikuid leidub ja meie soov on seda teada saada. Mikroplastikud on viimase aastakümnega teravalt keskkonnateadlaste huviorbiiti tõusnud ja seniste uuringute põhjal võib väita, et probleem on terav – nii nagu pole planeedil kohta, mis poleks inimtekkelistest toksilistest ainetest mõjutatud, pole ka kohta, kus mikroplastikuid ei leiduks. Planktonorganismide ja kalamaimude poolt sisse sööduna on nende kahjulik mõju nii mehhaaniline kui ka toksiline: vees leiduvad rasvlahustuvad toksilised ained seonduvad suure eripinnaga mikroplastikutega ja nii saavad neist justkui väikesed mürgigraanulid. Neid on veel raskem leida ja võimatum loodusest kätte saada kui suuremamõõtmelist plastikprügi.

Mikroplastikute veest leidmiseks pumpasime merevett läbi planktonivõrgu. Foto: Randel Kreitsberg
Keskkonnanäitajate mõõtmine multisensoriga. Foto: Randel Kreitsberg
Arvo Tuvikene võtab sukeldujatelt proove vastu. Foto: Raymond Ward.

Praeguseks on proovid jõudnud laborisse ja ootavad analüüsimist, mis võib olla veel tükk maad pikem, väsitavam ja keerulisemgi kui nende kogumine merepõhjast.

Kokku töötasime kahe nädala jooksul 15 proovipunktis ümber Saaremaa, Hiiumaa ja Vormsi – lisaks proovidele saime tõsise koguse suvist päikest, kohtusime hallhüljestega, võitlesime herilastega ning tutvusime mitmete paadimehe jaoks huvi pakkuvate ankrukohtade ja väikeste sadamatega.

Ka paljusid Eestimaa randasid kummitanud upwellinguga kohtusime. Kui Vormi lõunarannikul Rumpo lähistel sukeldudes oli veetemperatuuriks 21 kraadi, siis kümme kilomeetrit eemal, Vormsi saare lääneküljele Hari kurku jõudnuna arvasime esiti, et kajaloodi sensor valetab kui vee temperatuuriks viis kraadi näitab. Selgus, et siiski mitte. Püsivad tuuled olid pindmise veekihi minema kandnud ja põhjakihtide jäine vesi oli madalatel rannaaladel. Suvise sukeldumisvarustusega (õhuke märgülikond ja puuduvad mütsid-kindad) vee alla sukeldunud britid tegid tavapärase tunni asemel kõik tööd ära pea poole kiiremini. Õnneks oli pärast vee peal olles võimalik end ligi-vahemerelises kuumas taas üles soojendada.

Välitööd suvises Eestis on kahtlemata üheks põhjuseks, miks bioloogiat õppima asuda ja loodusteadlase karjääri kaaluda. Ma pole tükk aega nii paljudes ilusates kohtades telkinud ja nii palju merre loojuvat päikest näinud kui seekordsete välitööde aegu. Ja nagu ma kunagi ühes legendaarseks saanud Genka videos ütlesin: „See kuramuse päevitus on ka nii tume, et talvega ära ei tuhmu.“ Sel aastal kehtib see kindlasti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga