Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Blogi
Artikkel on Zooloogid 2.0 autorite ühislooming Enamik meist nõustub, et eluslooduse mitmekesisuse säilimine ning puhas loodus on väga olulised. Enamasti mõtleme sellele aga hajameelselt, muuseas, pidades probleeme loodusega üksikisiku jaoks liiga suureks. „Mida mina siin ikka muuta saan?“ on väga levinud arvamus. Selle artikliga tahame selle väärarusaama kummutada. Esiteks, just tarbijate, üksikisikute käes on võti tootjate ja poliitikute mõjutamiseks. Kui meie keskkonnavaenulikku kraami ei tarbi, ei ole ka seda mõtet lettidele tuua. Teiseks, elurikkust saab suurendada isegi väikeste sammudega, rajades looduslikele liikidele sobilikke mikroelupaiku või toitumisvõimalusi. Kui igaüks meist loob oma koduaias või kogukonnaruumis võimalused elurikkusele, siis see elurikkus ka sinna tuleb – olgu piirkonnaks kasvõi üksainus aiake või peenar. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et loodust hoides ja looduse mitmekesisust kaitstes loome tegelikult ka endale sobivama elukeskkonna. Meie oleme…
Loe edasi
Külaskäik rohtlahaukurite linna

Külaskäik rohtlahaukurite linna

Blogi
USA-s sai esmaspäeval vaadelda täielikku päikesevarjutust. Ka mina võtsin perega ette 16-tunni pikkuse sõidu Phoenixist Wyomingi, et täisvarju piirkonda jõuda. Wyomingis jäi aega külastada ka muid põnevaid kohti. Üheks selliseks kohaks oli mustsaba-rohtlahaukurite (ing. K. prairie dog) linn. Rohtlahaukurid on näriliste hulka kuuluvad loomad, kelle looduslikuks levilaks on Põhja-Ameerika rohtlad. Nad on väga sotsiaalsed loomad, kes elavad perekonnagruppidena suurtes kolooniates ehk „linnades“. Ühes linnas võib elada mitukümmend perekonda. Perekonna moodustavad enamasti üks isasloom ja mitu emaslooma koos oma järglastega. Nende elupaigaks on 5-10 meetri pikkused ja 2-3 meetri sügavused urud, kus nad leiavad varju suvise kuuma ja kuiva ning talvise kohati kaunis käreda külma eest. Siiani ei olda päris ühel meelel selles osas, kas rohtlahaukurid hoolitsevad poegade eest ühiselt või mitte. Urusüsteemi kuulub lisaks magamiskambrile ja talvitumiskambrile ka imetamiskamber, kus…
Loe edasi
Metsiku Lääne loomad

Metsiku Lääne loomad

Blogi
Sel suvel võtsime puhkuse ajal perega ette viienädalase automatka USA lääneosas, läbides kaheksa osariiki ja külastades 12 rahvusparki. Ameerika lääneosa on praegugi veel suures osas üsna hõredalt asustatud ning metsikule loodusele on lahkelt ruumi jäetud. Siin postituses tutvustan lühidalt loomi, keda oma reisil kohtasin. Pildistamine ei olnud reisil sugugi prioriteet, ja nii ongi pildile jäänud loomade arv küllalt väike. Siiski loodan anda väikese ülevaate Metsiku Lääne levinumatest loomadest. Kui ma mõne liigi valesti olen määranud, siis on täpsustavad kommentaarid väga teretulnud. Piltide autorid oleme mina ja Siim Sepp. [caption id="attachment_696" align="alignnone" width="761"] Sceloporus magister[/caption] Sisalik Utah (pool)kõrbes. Liigi määramine on amatöörile keeruline. Pakun, et see võib olla Sceloporus magister, inglise keeli desert spiny lizard. Määramise muudab raskemaks asjaolu, et need sisalikud on võimelised sõltuvalt õhutemperatuurist värvi muutma, et oma kehatemperatuuri…
Loe edasi
Pilte välitöödelt: kalakajakad aitavad mõista vanemate mõju lastele

Pilte välitöödelt: kalakajakad aitavad mõista vanemate mõju lastele

Blogi
On igivana küsimus, kui suures osas mõjutab lapsi loodus ja kui suures osa kasvatus (nature vs nurture), ehk kas meie elusaatuse määrab ära peamiselt meie geneetiline taust või vanemate poolt kujundatud keskkond, milles me üles kasvame. Üks tegur, mis järeltulijaid oluliselt mõjutab, on vanemate vanus. Loogiliselt võib oletada mitmeid mehhanisme, mille kaudu vanemate ja nooremate vanemate laste kasvukeskkond erineda võiks. Näiteks võiks eeldada, et nooremad vanemad on ehk muretumad, samas kui vanas eas järeltulija saanud kipuvad üle hoolitsema. Ka vanemate kogemustepagas ning majanduslik olukord sõltuvalt ilmselt oluliselt nende vanusest. On aga ka füsioloogilisi mehhanisme, mis võivad põhjustada erinevusi noorte ja vanemate lapsevanemate järglaste elusaatuses. Näiteks on võimalik, et vanade vanemate lapsed vananevad ka ise kiiremini, kuna nende telomeerid lühenevad kiiremini. Telomeerid on mittekodeerivad korduvad DNA järjestused kromosoomide otstes, mis lühenevad…
Loe edasi
Miks linnud oma poegi tapavad?

Miks linnud oma poegi tapavad?

Blogi
Nii sel kui eelnevatel aastatel on must toonekure pesakaamera jälgijad olnud tunnistajaks pealtnäha arusaamatutele ja kohutavatele sündmustele. Üks hiljuti koorunud kohevatest sulepalli-tibudest tõugatakse vanemate poolt pesa servale ning määratakse hukkumisele, või pannakse koguni vanemate endi poolt nahka. Infantitsiid pesakonna suuruse reguleerimiseks on lindude hulgas mitte küll üldlevinud, kuid siiski üsna tavaline nähtus, ja sageli esineb see just suurematel linnuliikidel. Põhjuseks on pea alati ressursside piiratus – kõigi koorunud poegade toitmiseks ja hooldamiseks ei jagu vanematel energiat, aega ega toitu. Kas see tähendab, et lind oleks pidanud munema vähem mune? See oleks olnud väga suur viga, kui mõni munadest poleks koorunud. Linnul tasub ilmselt ära muneda igaks juhuks rohkem mune. Tagavaramuna kindlustab haudumise käigus juhtuvate õnnetuste ning muna sees hukkuvate loodete puhuks. Näiteks konnakotkad munevad valdavalt kaks muna, aga küllalt sageli on…
Loe edasi
Amotz Zahavi mälestuseks: arutu toretsemise ratsionaliseerija

Amotz Zahavi mälestuseks: arutu toretsemise ratsionaliseerija

Blogi
Iisraeli evolutsioonibioloog Amotz Zahavi põnev ja avastusi täis elutee sai otsa läinud reedel, 12. mail. Kui Iisraelis oli Zahavi tuntud eelkõige kui looduskaitsja ja Iisraeli looduskaitseseltsi rajaja, siis teadlaste hulgas tuntakse teda kui teedrajava ja intrigeeriva kuluka signaliseerimise hüpoteesi autorit. Kuluka signaliseerimise hüpotees (handicap principle) on üks olulisemaid ideid loomade omavahelise suhtluse aluseks olevat signaliseerimist seletavate teooriate hulgas. Selle teooria kohaselt tagab signaalide usaldusväärsuse nende hind. Klassikaliseks näiteks on paabulinnu saba – vaid kõige tugevam ja osavam isaslind saab endale sellist arutut toretsemist lubada. Vaid kõrge hind takistab vähemkvaliteetsetel isenditel signaale bluffida. Põdur paabulind ei saa kasvatada uhket saba ja vaene mees ei saa osta kallist luksusautot. Zahavi teooria ei jää aga vaid paarilisevaliku raamidesse. Samamoodi aitab signaalide kõrge hind infot vahetada ka konkurentide, liitlaste ja vaenlastega. Ähvardussignaalid töötavad vaid…
Loe edasi
Pildilugu: välitööd kõrbes

Pildilugu: välitööd kõrbes

Blogi
Minu järeldoktorantuur möödub USA-s Arizona osariigis, keset Sonora kõrbe. Westernihuvilistele võib see piirkond tuttav olla Karl May Winnetou-raamatutest. Just siinkandis on apatšide maad, kuid ka mitmed teised indiaanihõimud peavad oma koduks just Arizonat ning indiaanireservaadid moodustavad ligi veerandi Arizona pindalast. Näiteks on navajode maa hiiglaslik indiaanireservaat Arizona lõunaosas, ida pool elavad aga põlluharijad-indiaanlased Tohono O'odhamid. Keset kõrbe asub hiiglaslik laialivalguv Phoenixi linn. Koos kokkukasvanud naaberlinnadega elab siin üle nelja ja poole miljoni inimese. Kuna ruumi on kõrbes laialt käes, on linnastunud piirkonna pindala hiigaslik - umbes 38 000 ruutkilomeetrit. Teed on laiad, parkimisplatsid on suured, majad on madalad. Linna keskel asub Põhja-Ameerika suurim linnapark - South Mountain Park, 66 ruutkilomeetrit mägist kõrbe. Kiiresti kasvav Phoenix ning selle sees ja äärtes asuvad kõrbealad on ideaalne taustsüsteem linnastumise mõju uurimiseks loodusele. Minu tööks on uurida linnastumisega…
Loe edasi
Teadlased ei taha uurida koledaid loomi?

Teadlased ei taha uurida koledaid loomi?

Blogi, Teadusuudis
Märtsi alguses avaldati ajakirjas Mammal Review artikkel, mille kohaselt ilusateks ja armsateks peetavad loomad pälvivad rohkem teadlaste tähelepanu ning on seega sageli paremas seisus nii liigi säilimise kui uurituse taseme poolest kui koledad loomad. Uurimus keskendus Austraalia imetajatele (hea jätk kukkurkuradi teemale). Loomad jagati kolme kategooriasse: „head“ (ainupilulised ja kukkurloomad), „halvad“ (sisse toodud ja invasiivsed liigid nagu jänesed ja rebased) ning „koledad“ (kohalikud nahkhiired ja närilised). Iseenesest tundub selline jagamine pisut subjektiivne, aga see selleks. Kui sissetoodud liigid pälvisid palju tähelepanu ökoloogilistes uuringutes ning „head“ loomad olid arvukalt esindatud füsioloogilistes ja anatoomilistes uuringutes, siis „koledad“ liigid (45% Austraalia kohalikest imetajatest) olid uuritud loomad sees ebaproportsionaalselt väheesindatud. Ühelt poolt on see trend mõistetav – särasilmne noor loodushuviline tahab ikka uurida pigem koaalat või känguru kui mõnda silmapaistmatut hiirekest või silmapaistvalt koledat…
Loe edasi
Õudusunenägude materjal: nakkav vähk

Õudusunenägude materjal: nakkav vähk

Teadusuudis
Vähk on kohutav haigus ning igal aastal saab üle maailma vähidiagnoosi umbes kümme Eesti täit inimesi. Me teame, et see haigus on geneetilise tagapõhjaga ning et keskkonnal (nt suitsetamine) on haiguse kujunemisel väga suur roll, kuid meie õnneks piirdub haigus ühe organismi lammutamisega ja edasi sealt ei levi. Me ei pea kartma, et inimesed vähi tõttu välja surema hakkavad. Sama õnnelikud pole aga Tasmaania kukkurkuradid, kelle hulgas on juba üle 20 aasta möllanud surmav ja ülimalt nakkav näokasvajaid põhjustav haigus. Haigus levib loomalt loomale hammustuste teel. Paraku on näo hammustamine kukkurkuradite omavahelises suhtluses väga oluline element, nii et haiguse leviku piiramine on praktiliselt võimatu. Vaktsiine ja ravimeid pole hoolimata pingutustest õnnestunud leida. [caption id="attachment_391" align="alignnone" width="569"] Panen siia ilusa "kuradike lillede keskel" pildi ja jätan koleda pildi artikli lõppu. Allikas:…
Loe edasi
Teaduse köögipoolelt: väärtuslik sitt

Teaduse köögipoolelt: väärtuslik sitt

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Kolmapäeva varahommik. Oleme kolleegidega kokku leppinud alustada kell 7:30 iganädalast vuttidelt proovikogumist. Enne pean lapsed koolidesse-lasteaedadesse laiali jagama. Kuna koolibuss jõuab paar minutit varem, jääme sellest maha ja pean lapsed autoga kooli viima. Seejärel kiirustan ülikooli, kuid peaaegu kohal olles avastan, et noorim võsuke istub ikka veel pailt ja vaikselt auto tagaistmel. Pööran otsa ringi ja viin ta lasteaeda. Jõuan higisena ja lõõtsutavana tööle pool tundi peale kokkulepitud aega ja kolleegid on juba alustanud. Minu tavapärane ülesanne – vereproovide võtmine – on juba hõivatud ja niisiis vaatan, kus minust kõige rohkem abi oleks. Hakkan aitama tudengit, kes vuttidelt fekaaliproove kogub. Proove tuleb kraapida vuttide protseduuriruumi ja koduruumi vahel transportimiseks kasutatavate paberkottide põhjast, või kui seal sitta pole, siis loota, et linnuke proovikogujale pihku kingituse poetab. Olles natuke seda tööd teinud,…
Loe edasi