Vähk on kohutav haigus ning igal aastal saab üle maailma vähidiagnoosi umbes kümme Eesti täit inimesi. Me teame, et see haigus on geneetilise tagapõhjaga ning et keskkonnal (nt suitsetamine) on haiguse kujunemisel väga suur roll, kuid meie õnneks piirdub haigus ühe organismi lammutamisega ja edasi sealt ei levi. Me ei pea kartma, et inimesed vähi tõttu välja surema hakkavad.
Sama õnnelikud pole aga Tasmaania kukkurkuradid, kelle hulgas on juba üle 20 aasta möllanud surmav ja ülimalt nakkav näokasvajaid põhjustav haigus. Haigus levib loomalt loomale hammustuste teel. Paraku on näo hammustamine kukkurkuradite omavahelises suhtluses väga oluline element, nii et haiguse leviku piiramine on praktiliselt võimatu. Vaktsiine ja ravimeid pole hoolimata pingutustest õnnestunud leida.
Praeguseks on haiguse tulemusena hukkunud enam kui 80% kukkurkuraditest. Ennustuste kohaselt sureb liik sama trendi jätkudes välja umbes 25 aastaga.
Haigus pärineb ühelt ainsalt isendilt, kelle vähirakkudeks muutunud ajurakud omandasid võime levida ja kasvada ka väljaspool algset peremeesorganismi. Selline asjade käik on üliharuldane. Muidugi on veel näiteid nakkavate viiruste põhjustatud vähist, kuid seda, et ühe isendi enda keharakud teisel sama haigust põhjustavad, ei juhtu peaaegu mitte kunagi. Teadaolevalt on seda juhtunud üldse vaid paaril korral. Teine tuntum juht on koertel esinev nakkav genitaalivähk, mis küll õnneks ei ole nii surmav.
Erinevalt koerte nakkavast vähist, mis on teadaolevalt ligi 30 000 aastat olemas olnud, on kukkurkuradite vähk väga uus haigus. Sellest tuleneb ka suur haigusesse suremus. Parasiidi huvides ei ole ju tegelikult peremeest kiiresti maha tappa. Kui peremeesliik välja sureb, on lõpp ka parasiidil. Nii saavad evolutsioonis eelise vähem virulentsed parasiidiliinid. Seetõttu iseloomustabki pikaajalisemat peremehe-parasiidi suhet teatav leplikus üksteise suhtes – parasiit peremeest ei tapa ning peremees „aitab“ ellu jäädes parasiidil uusi ohvreid leida.
Tasmaania kuradid muudab haiguse poolt eriti haavatavaks nende väike geneetiline varieeruvus. Varem üle kogu Austraalia regiooni levinud loomad on nüüd tõrjutud elama vaid Tasmaania saarele, kus liik on läbinud mitmeid geneetilisi pudelikaelasid. See tähendab, et enamik isendeid on omavahel sugulased. Mida sarnasemad peremehed aga omavahel on, seda lihtsam on parasiidil kogu populatsiooni nakatada.
Tänapäevaks on nakatunud enamik vähemalt kaheaastaseid kukkurkuradeid. Kuue kuu jooksul peale esimeste kasvajate ilmnemist on suremus 100%. Sellega on kaasnenud huvitav demograafiline muutus – kui varem hakkasid kuradid sigima kaheaastaselt, siis nüüd, kui enamik neist seda „kõrget vanust“ ei näe, saavutavad paljud loomad suguküpsuse juba aastaselt. Varasema 3-4 sigimishooaja asemel saavad loomad arvestada vaid ühe hooajaga, mis on nad muutnud iteropaarsest liigist semelpaarseks liigiks, ehk inimkeeli, sunnib neid ühelainsal sigimishooajal endast maksimumi välja panema.
Väike lootuskiir kukkurkuradite traagilises saatuses siiski on. Kui matemaatilised mudelid ennustavad, et idaranniku populatsioonid, kus haigus eriti julmalt niidab, peaksid olema juba välja surnud, siis nii see tegelikult ei ole. Sel nädalal avaldati ajakirjas Nature Communications artikkel, kus kirjeldatakse paralleelset evolutsioonilist vastust tugevale valikusurvele, mida haigus liigile avaldab – kuradite hulgas levivad immuungeenid, mis aitavad neil haigusele vastu seista.
Et evolutsioon suudab vajadusel nii kiiresti, vaid mõne põlvkonna jooksul leida lahenduse probleemile, mille kallal teadlased laborites tulemusteta aastaid murda võivad, annab lootust ka tuleviku epideemiate osas. Kahjuks on evolutsiooni ravimeetoditel aga väga kallis hind, nagu võivad kinnitada üheksa igast kümnest kukkurkuradist hukkunud isendit.
“Me ei pea kartma, et inimesed vähi tõttu välja surema hakkavad.” Seda vast mitte. Samas, emakakaelavähk, sugulisel teel leviv viirushaigus, tapab inimesi küll.
Mhm, ma mõtlesin sama, et nakkav vähk on põhimõtteliselt meil olemas küll. Samas on ju enamus vähitüüpe geenide ja keskkonna koosmõju, nii et ehk lähevad vähki esile kutsuvad viirused keskkonna alla? Ja nakkab ikkagi viirus, mitte vähk ise, kuigi praktikas väga suurt vahet pole.