Iisraeli evolutsioonibioloog Amotz Zahavi põnev ja avastusi täis elutee sai otsa läinud reedel, 12. mail. Kui Iisraelis oli Zahavi tuntud eelkõige kui looduskaitsja ja Iisraeli looduskaitseseltsi rajaja, siis teadlaste hulgas tuntakse teda kui teedrajava ja intrigeeriva kuluka signaliseerimise hüpoteesi autorit.
Kuluka signaliseerimise hüpotees (handicap principle) on üks olulisemaid ideid loomade omavahelise suhtluse aluseks olevat signaliseerimist seletavate teooriate hulgas. Selle teooria kohaselt tagab signaalide usaldusväärsuse nende hind. Klassikaliseks näiteks on paabulinnu saba – vaid kõige tugevam ja osavam isaslind saab endale sellist arutut toretsemist lubada. Vaid kõrge hind takistab vähemkvaliteetsetel isenditel signaale bluffida. Põdur paabulind ei saa kasvatada uhket saba ja vaene mees ei saa osta kallist luksusautot.
Zahavi teooria ei jää aga vaid paarilisevaliku raamidesse. Samamoodi aitab signaalide kõrge hind infot vahetada ka konkurentide, liitlaste ja vaenlastega. Ähvardussignaalid töötavad vaid juhul, kui kõrge hind tagab nende usaldusväärsuse. Samas ei pruugi signaalide mõte olla alati üksteisele „ära panemine“ – ka koostöö ja altruism on signaalid, millega näidata oma kvaliteeti. Altruismil on kahtlemata hind, mida kõik maksta ei suuda, ning selle abil on võimalik suurendada oma prestiiži ühiskonnas, mistõttu see sobib ideaalselt kuluka signaliseerimise teooria alla.
Kui Zahavi oma teooria 1975. aastal avaldas, ei pälvinud see sugugi koheselt teiste teadlaste heakskiitu. Käitumisökoloogiat valitsesid tol ajal (ja osaliselt valitsevad siiani) matemaatikud. Kuna Zahavi kirjeldas oma teooriat aga sõnade, mitte numbrite keeles, ei võetud teda kuigi tõsiselt, ning eriti sõnakalt kritiseeris teooriat teoreetilise bioloogia üks rajajatest John Maynard Smith. Esialgsed üritused kuluka signaliseerimise teooriat matemaatiliselt tõestada ebaõnnestusid. Alles 1990. aastal avaldati artikkel, kus näidati, et Zahavi teooria töötab tegelikult ka matemaatilise mudelina. Sellest ajast peale on kuulub Amotz Zahavi loomade käitumise uurimise suurkujude hulka.
Zahavi ise on matemaatikute valitsemist käitumisökoloogias kommenteerinud järgnevalt: „Praegu valitsevad teoreetilist bioloogiat matemaatikud, mitte bioloogid. Neid piiravad nii matemaatika tehnilised võimalused kui ka puuduv bioloogiharidus. Mida suudab matemaatik kosta, kui talle öelda, et ka enese mittenäitamine, tagasihoidlikkus, võib olla enese näitamine? Signaalide bioloogilist taustsüsteemi on väga raske matemaatikasse panna, isegi kui seda tuntakse. Mis mõnes olukorras võib olla parasjagu kulukas ja hea signaal, see on mõnes muus keskkonnas kaugelt liiga kallis, liiga odav või lihtsalt ebainformatiivne.“
Zahavi ei kartnud teadusüldsuse arvamusega vastuollu minna. Oma tähtsaima teooria avaldamise hetkeks oli ta Iisraelis juba tunnustatud looduskaitsebioloog, ja sama tööd jätkas ta tegelikult elu lõpuni. Tema kodumaine prestiiž ei sõltunud teadlaskonna kriitikast, mis andis talle vabad käed avaldada oma arvamust.
Üks maailma tunnustatumaid loomade värvuse uurijaid, Arizona osariigi ülikooli professor Kevin McGraw kommenteerib: „Ta oli kaval mees, kes nautis provotseerimist ja vaidlemist. Amotziga kohtudes teadsid alati, et vestlus saab olema värvikas. Käitumisökoloogia jääb puudust tundma nii tema isiksusest kui ka mõistusest.“
Amotz Zahavi on käinud ka Eestis. 2009. aastal külastas ta Tartu Ülikooli ning pidas mitu loengut loomade käitumisest ja kuluka signaliseerimise hüpoteesi rakendamisest. Tartu Ülikooli füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak meenutab: „Eks Amotziga sai alati nalja, ükskõik kus ta ka ei viibinud. Muidugi, tema artistlik esinemine lisas sinna alati palju juurde.“
Zahavi Eestis peetud loenguid saab UTTV vahendusel praegugi vaadata. Kasutagem siis võimalust selle särava, provokatiivse ja vaimuka teadlase mõttemaailmast osa saada ka nüüd, kui teda meie hulgas enam ei ole.
Ilus jutt. Mulle, piiblivõõrale inimesele kangastusid ikka Vana Testamendi tegelased, kui Zahavit nägin.