Pildilugu: välitööd kõrbes

Minu järeldoktorantuur möödub USA-s Arizona osariigis, keset Sonora kõrbe. Westernihuvilistele võib see piirkond tuttav olla Karl May Winnetou-raamatutest. Just siinkandis on apatšide maad, kuid ka mitmed teised indiaanihõimud peavad oma koduks just Arizonat ning indiaanireservaadid moodustavad ligi veerandi Arizona pindalast. Näiteks on navajode maa hiiglaslik indiaanireservaat Arizona lõunaosas, ida pool elavad aga põlluharijad-indiaanlased Tohono O’odhamid.

Keset kõrbe asub hiiglaslik laialivalguv Phoenixi linn. Koos kokkukasvanud naaberlinnadega elab siin üle nelja ja poole miljoni inimese. Kuna ruumi on kõrbes laialt käes, on linnastunud piirkonna pindala hiigaslik – umbes 38 000 ruutkilomeetrit. Teed on laiad, parkimisplatsid on suured, majad on madalad. Linna keskel asub Põhja-Ameerika suurim linnapark – South Mountain Park, 66 ruutkilomeetrit mägist kõrbe.

Kiiresti kasvav Phoenix ning selle sees ja äärtes asuvad kõrbealad on ideaalne taustsüsteem linnastumise mõju uurimiseks loodusele. Minu tööks on uurida linnastumisega seotud muutusi ja evolutsioonilisi protsesse lindudel, kasutades mudelorganismina aed-karmiinleevikest (Haermorhous mexicanus). Selle liigi esialgne levila on just siinkandis, kuid kuna kooselu inimesega sobib talle sama hästi kui varblasele, on ta kiiresti levinud pea kõikjale USA-s. Aed-karmiinleevike on põhikülaline linnu toidumajakestes (siin toidetakse linde aastaringselt) ning ehitab oma pesa hea meelega inimese püstitatud hoonete soppidesse.

Minu uurimus põhineb tähelepanekul, et lindude suremus on linnades üldiselt väiksem kui maal. Linnas langeb neid vähem kiskjate saagiks, kuna linnakiskjatel on süüa muudki kui väikseid linnukesi, kes erinevalt nt prügikastitoidust ju ebamugavalt eest ära lendavad. Uurin, kas paremate ellujäämisšanssidega kaasneb vähenenud motivatsioon investeerida ühte sigimiskorda (aega on, homme on ka päev), aga suurenenud motivatsioon parasiitidega võidelda ja enda tervise eest hoolitseda.

Kutsun teid nüüd endaga kaasa väikesele kõrberetkele.

Lõunamäe pargist (South Mountain Park) Phoenixi peale alla vaadates. Linn laiutab kõrbes, ja keset linna laiutab kõrbepark.
Kevadel on ka kõrb õites. Minu välitöödeala Lõunamäe park märtsikuus.
Põnevaid elukaid kõrbest, keda välitöödel kohata võib. Need on Wikipedia pildid, mul endal pole nii häid pilte veel teha õnnestunud. Koiotte näen aga regulaarselt ja teinekord ka päris lähedalt. Ka suur-jooksurkägu on mitu korda vastu tulnud. Puumat pole ma ise näinud, küll aga kohtas teda üks mu välitööassistentidest. Piltide autorid: USFWS, AskJoanne.
Lõgismadu pole veel kahjuks kohanud, aga hoian kõrbes ringi liikudes silmad lahti!
Isane aed-karmiinleevike on kauni punase mütis ja põllega. Värvus võib isendite vahel suuresti varieeruda. On lausa lillakaspunaseid isendeid, aga on ka täitsa kollaseid. Linnas leiab kollaseid rohkem kui maal.

 

Emane aed-karmiinleevike. Üldiselt on emaslinnud varjevärvusega hallikaspruunid, kuid mõnel eriti ägedal daamil, nagu see pildil, on sabatüve peal veidi värvi ka.
Aed-karmiinleevikesi saab kohale meelitada päevalilleseemnetega. Siin olen kõrbesse üles riputanud traatvõrgud seemnetega, et linnud kokku kutsuda.
Kui päevalilleseemned on pandud lõksu sisse, ronivad aed-karmiinleevikesed ise lõksu alaosas olevate tunnelite (pildil savrättidega blokeeritud) kaudu lõksu. Uurijal jääb nad üle vaid sealt välja korjata. Seejärel saab linde rõngastada, et aasta hiljem taaspüügi abil ellujäämust hinnata.
Mõnikord tulevad lõksu üllatuskülalised. See on lembelind, minu ülikoolilinnakus väga levinud invasiivne võõrliik.
Mõned linnud toon ajutiselt ülikooli loomamajja, et võtta vere- või väljaheiteproove. Pildil rõngastan lindu. Hiljem lasen kõik jälle tagasi kõrbesse.
Paljunemisedukuse hindamiseks olen pannud üles pesakastid. Esimesel aastal linnud peamiselt uudistavad neid uusi struktuure oma elupaigas, kuid mõned hakkajamad on ka pesakastid juba kasutusele võtnud.
Pojad pesas. Poegade väljaheited paigutatakse korralikult pesa servadesse.

 

Mõõdan ja kaalun poegi koos assistentidega.
See tibu osutus hiljem küll mitte aed-karmiinleevikese, vaid tikatlaste sugukonda kuuluva linnu (Sayornis saya) järeltulijaks.
Need pontsud on küll ausad aed-karmiinleevikese lapsed.
Üks mu kolleegidest uurib lindude und, ning minu pesakastid pakuvad talle hea võimaluse filmida öösel magavaid linde.

2 thoughts on “Pildilugu: välitööd kõrbes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga