Aasta: 2017

Minu järeldoktorantuur möödub USA-s Arizona osariigis, keset Sonora kõrbe. Westernihuvilistele võib see piirkond tuttav olla Karl May Winnetou-raamatutest. Just siinkandis on apatšide maad, kuid ka mitmed teised indiaanihõimud peavad oma koduks just Arizonat ning indiaanireservaadid moodustavad ligi veerandi Arizona pindalast. Näiteks on navajode maa hiiglaslik indiaanireservaat Arizona lõunaosas, ida pool elavad aga põlluharijad-indiaanlased Tohono O'odhamid. Keset kõrbe asub hiiglaslik laialivalguv Phoenixi linn. Koos kokkukasvanud naaberlinnadega elab siin üle nelja ja poole miljoni inimese. Kuna ruumi on kõrbes laialt käes, on linnastunud piirkonna pindala hiigaslik - umbes 38 000 ruutkilomeetrit. Teed on laiad, parkimisplatsid on suured, majad on madalad. Linna keskel asub Põhja-Ameerika suurim linnapark - South Mountain Park, 66 ruutkilomeetrit mägist kõrbe. Kiiresti kasvav Phoenix ning selle sees ja äärtes asuvad kõrbealad on ideaalne taustsüsteem linnastumise mõju uurimiseks loodusele. Minu tööks on uurida linnastumisega…

Plastikust joogipudel, seebikarp või ühekordselt kasutatavad toidunõud – milliseid neist võib põletada nii, et seeläbi keskkonda ja iseend ei kahjusta. Mida tähendavad pakenditel leiduvad tootemärgised? On aeg teha teadlikke valikuid. Plastikud on polümeersed orgaanilised ained – sisuliselt pikaahelalised süsivesinikud – ja seeläbi mitte väga palju erinevad puidust, paberist, kummist, villast ja muust orgaanikast. Plastikuid on võimalik toota erinevast orgaanilisest ainest nagu tselluloos, kivisüsi, nafta, aga ka mais, kartul ja soja. Levinuimaks biolagunevaks plastikuks ongi just maisitärklisest toodetud plastik, samas kui nafta baasil toodetud mittelagunevad plastikud säilivad keskkonnas kümneid ja sadu aastaid. Plastikust kui olulisest reostajast ei ole mõtet pikalt rääkida, sest teema on laialt tuttav. Piisab kui ära märkida, et lisaks klassikalistele kilekottidele jm plastikjäätmetele on aktuaalseks keskkonnaohuks kujunenud ka mikroplastikud – plastiktoodete mikrosuuruses tükikesed, mis sisenevad plankterite abiga toiduahelasse…

Ants kirjutab: "Metssiga on tark ja pelglik loom, keda metsas ringiuitaja sageli näost-kärssa ei kohta. Pigem hakkavad silma metssea tegevusjäljed- ülestuhnitud maa-alad iseloomulike väljaheidetega ja tugevalt sissetallatud metsarajad ning mõnikord võib tunda iseäralikku sea lõhna. Metsseal on ülitundlik kärss ja kui tuul toob lõhnamolekulid soodsast suunast, siis on kärssninad ammu ümbruskonnast kadunud kui inimene ennast pildile ilmutab. Niisiis on metssigade otsest tegutsemist looduses keeruline jälgida, kuid ärgem heitkem meelt, sest appi tulevad rajakaamerad. Filmitud loo peategelased elavad Letipea metsades ning nende territooriumi läbib oja, kus kohati paljandub nii oja põhjas kui ka kallastel sinisavi. Sinisavi on tõeline metssea magnet, mis neid eriti suviti ligi meelitab. Savimask ei niisuta, värskenda, noorenda mitte ainult inimese nahka, vaid samuti metssea karvkatet. Kui inimesele on mõeldud karvkatte ja naha hoolitsemiseks 101+ toodet, siis aitab…

Tuul Sepa Tasmaania kukkurkuradi loole jätkuks ka üks "käed külge" kogemus! Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonna doktorant Triin Tekko kirjutab tegemistest kuradite rohkes Tasmaanias: Seni on mul kõige lähemad zooloogia-alased kokkupuuted olnud hiirtega, keda kasutan igapäevases teadustöös Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonnas, aga üheks unistuseks on pikka aega olnud kukkurkuradite uurimine. Kukkurkuradid (Sarcophilus harrisii) elavad tänapäeval ainult Tasmaanias ja pärast kukkurhundi väljasuremist on nad suurimad lihatoidulised kukkurloomad. Kahjuks võib nende enda populatsiooni samuti ähvardada väljasuremine, kuna neil levib haigus nimega Tasmanian Devil Facial Tumour Disease (DFTD), loomariigis haruldane nakkav vähk [Pearse jt., 2012; McCallum jt., 2009]. DFTD levib hammustuste teel, millega vähirakud satuvad haige kuradi organismist tervesse kuradisse ning hakkavad seal vähirakkudele kohaselt vohama, põhjustades kasvajate teket näopiirkonnas [Pearse ja Swift, 2006]. Nakatunud kuradid…

Olen Madise juures ravil olnud lindusid ja loomasid varemgi külastanud ning tean, et kahjuks ei ole pliimürgistus midagi uut. Noor teadlane kirjeldab murelikult: “Aastas jõuavad umbes 15 merikotkast minuni. Neist üle poolte on haiguse või surma põhjuseks pliimürgitus. 15 lindu ei ole tegelikult mingi suur number, aga me peame arvestama, et tegemist on mingi protsendiga, mida me suudame juhuslikult leida ehk jäämäe tipuga.” Konkreetse merikotka verest mõõdetud pliisisaldus ulatus 65 mikrogrammini detsiliitri kohta – ime, et raskesti hingav lind kliinikumi jõudes veel elus oli. Kotka surmamiseks piisab vaid paarist liivatera suurusest pliifragmendist linnu kohta. Suure tõenäosusega sõi lind kas jahimeeste poolt haavatud looma või metsa jäetud trofeelooma jäänuseid, mis sisaldasid pliist haavlifragmente. [caption id="attachment_455" align="aligncenter" width="800"] Esimese hooga lõi pliikontsentratsiooni mõõtmine aparaadil näidud “lakke”, ületades mõõtmisvahemikku ja kuvades ekraanile vaid…

Ehk lugu sellest, kuidas õnnestus Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli doktorandil Ants Tull´il ilvesed kaamerasse püüda: "Olen alati tahtnud jälgida nii imetajaid kui ka linde segamatult ja loomulikult tegutsemas omas keskkonnas. Varasemalt olen suutnud jälgida selgroogseid ilma suurema häirimiseta ainult ujuvvarjest. Varjete tegemine ja nende kasutamine on aga täiesti omaette teema ja sellel ma rohkem ei peatu. Jahimeeste seas on juba pikemat aega levinud rajakaamerad, mis võimaldavad anda hea ülevaate ümbruses levinud jahiulukitest. Samuti saab rajakaameraid kasutada mitmetes eksperimentides, näiteks Eestis on kindlasti tuntuimad rajakaamerate katsed tehtud metsistega. Seega oligi aeg sukelduda rajakaamerate maailma, kus esmalt pidi selgeks tegema, millised neist on tudengile taskukohasemad, ning milliste hinna-kvaliteedi suhe peab kõige paremini paika. Kui rajakaamerad olid tellitud, võtsin plaaniks need paigutada koduümbruse loodusesse, sest on ju need metsad mulle kõige tuttavamad ja…

Vabariigi 99 sünnipäeva eelse valge aja veetsin asjaliku seltskonnaga metsas. Ikka peamiselt selleks, et linnast eemale saada ja võimalusel mõtteid koondada. Tänu elukutse valikule satun suurte soode ja jändrikute mändide vahele tõenäoliselt rohkem, kui keskmine eestlane. Olgu tööle või puhkama, aga seni olen olnud sunnitud enne metsa minemist ise eeltöö tegema: valinud raja, varunud söögipoolise ja muu sinna juurde kuuluva. Seekord otsustasin lahendada olukorra teisiti. Usaldasin retke korraldamise Metsaelamuse eestvedajatele, kes olid kindlasti ülesannete kõrgusel, pakkudes lisaks heale seltskonnale ja harivale jutule ka äärmiselt maitsvat lõkkel küpsetatud (gourmet) toitu. Ise ütlevad nad enda kohta nii: Viime inimesi loodusesse, et ühendada metsas liikumise ja kvaliteetse lõkketoidu parimad emotsioonid. Metsas käime igal aastaajal ja planeerime tegevusi nii, et kõigil oleks mõnus! Pilti tegi Vunts.com