02dets. 2020 by Randel Kreitsberg Kommentaare pole
Välitööde päevikud: detsembrikuine Põhjameri ja Läänemeri

Välitööde päevikud: detsembrikuine Põhjameri ja Läänemeri

Blogi, Teadusuudis
Järjekordsed välitööd said alguse, uurimaks meie lähimaid meresid, siinset reostust ja kalade tervist. Ekspeditsioon toimub koostöös Thüneni Instituudiga, nende teaduslaeval Walther Herwig III ning järgnevate nädalate jooksul jõuame nii Põhjamerele, Taani väinadesse kui ka Läänemerele. Lahkusime Bremerhaveni sadamast 1. detsembril ja kurss on ümber Jüüti poolsaare ja läbi Taani väinade Läänemerre kuni Tallinnani välja. Plaanis on filmida merepõhja, võtta veeproove ja püüda kalu nii pelaagilise kui põhjatraaliga. Juhtivteadlane on laevas Pedro Nogueira, lisaks mitmeid tudengeid ja tehnikuid, loomulikult laevameeskond, ja mina (Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia teadur, Randel Kreitsberg) ainsa saksa keelt mitte kõneleva külalisteadlasena. Minu plaan on kalade vähi evolutsiooni projekti raames koguda uimeproove Põhjamere haidelt, ning mitmeid bioloogilisi proove Läänemere lestadelt, vähiga ja kalade tervisega seotud biomarkerite uurimiseks. 1. detsemberPärast koroonatestide tegemist lahkusime pärastlõunal Bremerhaveni sadamast ja hämaruses jõume Helgolandi…
Loe edasi
26nov. 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Kuidas tuli esimene loom?

Kuidas tuli esimene loom?

Blogi
(Lugu on kirjutatud ettevalmistusena kõnelemiseks 6-10 aastastele lastele Vikerraadio saates „Laste ööülikool“) Et alustada lugu esimesest loomast, peame minema ajas tagasi 150 aastat. Esimest looma nähti esimest korda Austrias Grazi linnas, kus üks loomateadlane uuris oma akvaariumi sisu ja leidis seal midagi imelikku. Mingi veidra limaloomakese. See nägi välja nagu pisike ümmargune plaadike või lapike. „Küllap see on mingi mereeluka muna või vastne,“ arvas ta. Ta kirjutas oma leiust artikli, aga mingi kahtlase limamuna artikkel ei pälvinud erilist tähelepanu ja loomake unustati umbes sajaks aastaks. Siis aga, 1970. aastatel, oli võimalik juba loomi uurida põhjalikumalt, paremate mikroskoopide ja isegi geenide uurimisega, ning saadi aru, et Austrias avastatud imelik limaloomake pole kellegi veider pojuke, vaid midagi hoopis uut. Või siis tegelikult midagi väga vana. Naastloom Trichoplax adhaerens. Pildi autor: Bernd Schierwater…
Loe edasi
02nov. 2020 by Marko Mägi Kommentaare pole
Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Dopingaine IGF-1 loomariigis: kasva kiiresti, sure noorelt?

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Hiljuti oli meedias Eesti suusaspordi dopinguskandaali järjekordne peatükk: Mati Alaveri päevikust leiti muu seas ka märkmeid kasvuhoormooni IGF-1 kohta (inglk insulin-like growth factor), mida pruugiti ilmselt sportlaste soorituste parandamiseks. IGF-1 ehk insuliinilaadne kasvufaktor 1  on hormoon, mida leidub kõigis selgroogsetes loomades – hormooni funktsioon ja toime organismile on mitmetahuline, kuid kuna tegu on kasvuhormooniga, reguleerib see eelkõige organismi kasvu ja kasvukiirust. Täpne IGF-1 toime ei ole veel teada, küll aga on tänaseks ilmunud mitmeid teadusuuringuid nii labori- kui vabaltelavatel loomadel, mis heidavad valgust hormooni toimele. Äsja ilmus ajakirjas Molecular and Cellular Endocrinology artikkel, mis annab ülevaate meie teadmiste hetkeseisust seoses IGF-1-ga, seda eelkõige loomade seas, kuid et inimene on samuti loom, siis leiab artiklist hulgaliselt viiteid ka inimeses toimuva kohta. Artikli juhtautor on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur…
Loe edasi
19okt. 2020 by Marko Mägi Kommentaare pole
Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Günandromorf – ei isane ega emane, vaid korraga veidi mõlemat

Blogi, Teadusuudis
Geneetiliselt on emas- ja isasloomad erinevad, paljudel liikidel peegeldub see ka välimuses. Aeg-ajalt kohtab sugulise dimorfismiga liikide seas isendeid, kelle välimuse järgi on keeruline sugu määrata, sest esindatud on mõlema sugupoole tunnused – selliseid isendeid nimetatakse günandromorfideks. On teada, et nähtus esineb paljudel selgrootutel (näiteks vähid, lestad, ämblikud, skorpionid, puugid ja putukad), selgroogsete seas esineb nähtust harvem, kuid seda on täheldatud nii roomajate, lindude kui ka imetajate seas. Günandromorfse kiili Corocothemis servilia rindmikul on näha nii isas- kui emaslooma tunnuseid / Allikas: Renjith RV, Vivek Chandran A (2020). Journal of Threatened Taxa 12: 16183-16186. https://doi.org/10.11609/jott.5322.12.9.16183-16186; CC BY 4.0 Möödunud aasta 14. juulil märgati Indias Kole märgalal kummalise välimusega kiili Corocothemis servilia. Märgaladel, tiikidel, jõgedel ja veehoidlatel on liik tavaline ning levinud on ta Aasias ja Austraalias, kuid levila ulatub ka Türgi lõunarannikule;…
Loe edasi
12okt. 2020 by Marko Mägi Kommentaare pole
Vastu muutustele – mida teevad liblikad homme?

Vastu muutustele – mida teevad liblikad homme?

Blogi, uudis
Kliimasoojenemise mõjud avalduvad looduses väga mitmekesisel moel, alates sellest, et paljude liikide levila on nihkunud järjest põhja poole, kuni selleni, et soojemates oludes jäävad isendid väiksemaks. Kuna putukad on kõigusoojased, on nende puhul soojenemise mõju eriti vahetu ja ilmne. Lumetud talved ja varasemad kevaded võimaldavad putukatel hakata senisest varem arenema ja tegutsema, kuid muutused võivad puudutada ka kogu tavapärast elutsüklit. Nimelt pakub soojem ja pikem kevad-suvi-sügis-periood paljudele liikidele võimaluse senise ühe põlvkonna asemel läbida kaks või enam põlvkonda aastas. Ehk teisisõnu, liblikaliiki, keda varem nägime lendamas ühel korral aastas, lendab nüüd suve teisel poolel ka teist korda. Mõnikord võib selline muutus mõjutada kogu ökosüsteemi. Näiteks kuuskedel toituval kuuse-kooreüraskil on viimastel aastatel tavapärase ühe asemel olnud regulaarselt kaks põlvkonda – just see muutus on temast teinud liigivaeste kuusikute laastaja. Nõgeseliblikal (Araschnia…
Loe edasi
07okt. 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Blogi
Linn on bioloogide jaoks vastuoluline teema. Valdavalt nähakse linnastumist kui midagi kurja, mis võtab looduslikelt elupaikadelt ruumi ära, hävitab loodusmaastikku, tekitab loomadel suurt stressi ning vähendab taimede liigirikkust. Ka tavakasutuses vastandame me tihtipeale linna ja loodust, küsides näiteks nädalavahetust plaanides: Kas lähme täna linna või loodusesse? Kujutage nüüd korra vaimusilmas ette paika, kus bioloog teeb välitöid. Phoenix, Arizona. Autor: Melicamp, allikas: Wikimedia Commons Kas oli midagi sellist? Tõenäoliselt mitte. See on 5 miljoni elanikuga linnastu USAs Arizonas, Phoenixi linn. See on paik, kus ma tegin kaks aastat oma järeldoktori projekti raames välitöid, uurides linnastumise mõju lindudele. Samal ajal mõtlesin väga palju selle peale, miks on inimestel on linnades hea elada. Ja kuidas saaks olla veel parem. Igal liigil on talle sobiv elupaik. Lendorav sobib ürgmetsa, kajakas merelaiule. Milline on inimese…
Loe edasi
05okt. 2020 by Marko Mägi Kommentaare pole
Kuidas kodustada rebast?

Kuidas kodustada rebast?

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Zooloogiahuvilisel, kuid miks mitte ka Eesti teadusajaloost huvitujal, on põhjust rõõmustada, sest eestikeelsena ilmus Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat „Kuidas kodustada rebast (ja luua vähehaaval koera)“. Et mitte sisu ümber jutustada, panen kirja enda esmased teadmised, mida Siberis toimunud rebaste kodustamise uuringutest olen lugenud teaduskirjandusest, kuulnud või näinud internetiavarustes. Lühidalt öeldes piirduvad mu teadmised suuresti sellega, et kunagi hakati uurima kas, kuidas ja kui kiiresti saab metsikust rebasest pigem kodu- kui metsloom. Mäletan, et metsikust eellasest taltsaks kodurebaseks muutumine oli üllatavalt kiire, kõik toimus loetud põlvkondade jooksul. Nüüd saan teadmisi värskendada, sest „Kuidas kodustada rebast“ räägib loo, mille telgitagustest ei teata ilmselt liiga palju. "Kuidas kodustada rebast" sobib kenasti teadlase raamaturiiulisse / foto: Marko Mägi Miks peaks eestlast huvitama kunagised Siberis toimunud teadusuuringud? Ega peagi, kuid zooloogiahuviline võiks…
Loe edasi
26sept. 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Miks on õppimine raske?

Miks on õppimine raske?

Blogi
Ma teame kõik, et õppimine on kasulik ja suurendab meie võimalusi tulevikus edukas olla. Õppimine suurendab inimese võimalusi elada pikk, õnnelik, terve ja ressursirohke elu ning leida endale kvaliteetne sigimispartner. Kõik see on koondatav evolutsioonibioloogilise mõiste „kohasus“ alla. Õppimine võiks kõigi eelduste kohaselt suurendada meie bioloogilist kohasust. Kui see nii on, siis miks on õppimine ja õpetamine nii rasked? Küsimus „miks“ on ideaalne stardipunkt evolutsioonibioloogia poole pöördumiseks. Inimene on üks loomaliikidest ning meil esinevad tunnused on välja kujundanud evolutsioon. «Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,» on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Mina laiendaksin seda tõdemust veelgi – mitte miski elus ei oma mõtet ilma evolutsioonita. Evolutsioon on protsess, mis on kujundanud kõik eluga seotu. Katsetame seda küsimust siis õppimisvõime selgitamiseks. Miks on inimesel välja kujunenud õppimisoskus ning…
Loe edasi
14juuli 2020 by Randel Kreitsberg Kommentaare pole
Kas kalad põevad vähki?

Kas kalad põevad vähki?

Blogi, Teadusuudis
Järgnev lugu pole mitte kodusest jõevähist, ega isegi signaalvähist ja teistest ohtlikest võõrliikidest, vaid kurikuulsast haigusest, mis kimbutab suure osa inimkonna tervist. Lühike vastus on “jah” – vähki leidub ka kaladel. Vähk kui rakkude kontrollimatu paljunemise haigus on sama vana kui hulkraksus ise. See tähendab, et sadu miljoneid aastaid on loomad pidanud vastamisi seisma mõnede “hulluks läinud” rakukogumitega, mis takistavad isekalt ümbritsevate kudede ja tervete organite tööd ja võivad lõpp-kokkuvõttes lõppeda ka terve organismi surmaga. Maksavähk soomuslestal. Vähk on väga mitmepalgeline haigus, millele efektiivse ravi leidmisega tegelevad teadlased üle maailma, ja millele tõenäoliselt ühest ravi ei leidugi – ikka sellesama mitmepalgelisuse pärast. Kasvaja teke võib olla põhjustatud väga paljudest ümbritsevast keskkonnast pärinevatest mõjuteguritest (toksilised ained, valgusreostus, ravimid, eluviis), juhuslikest ja pärilikest geneetilistest vigadest ja mutatsioonidest, kui ka lausa kokkupuutest nakkavate…
Loe edasi
24juuni 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Kas vanad kalakajakad trotsivad vähihaigust?

Kas vanad kalakajakad trotsivad vähihaigust?

Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Vähk on inimliigil tänapäeval üks peamisi suremuse põhjustajaid. Teiste loomaliikide puhul aga pole vähihaigusest teada kuigi palju. Jah, koduloomad, lemmikloomad ja loomaaialoomad surevad tihtipeale samuti vähki, aga looduses elavate loomade surma põhjused tunduvad olema pigem mujal – kisklus, parasiidid, toidunappus. Isekalt pajunevad rakuliinid, mis keelduvad ülejäänud keharakkudega koostööst ning ei allu keha kontrollmehhanismidele, on tegelikult universaalne hulkraksuse probleem. Lühikeses plaanis tundub see ju raku jaoks geniaalne idee – miks näha vaeva koostöö tegemise ja enda allasurumisega, kui saaks hoopis kiiresti iseennast kloonides „igavikku enesele otsida“? Et see pikemas plaanis evolutsiooniline tupiktee on (vähihaige organism sureb), ei takista lühinägelikel rakkudel ikka ja jälle üritamast. Teadusartikli esimene ja viimane autor, Richard Meitern ja Tuul Sepp, arutavad Kakrarahul proove kogudes kalakajakate potentsiaali rahvusvahelises vähiteaduses. Nii on vähikaitse asi, millega iga hulkrakne organism esimestest…
Loe edasi