14apr. 2025 by Marko Mägi Kommentaare pole
„Paranoia“ ehk kuidas ja milliseks maailm muutub

„Paranoia“ ehk kuidas ja milliseks maailm muutub

Blogi
Raamatu autor Daniel Freeman ei ole suvaline mahlamüts, Web of Science ütleb, et mehe h-indeks on 83, teaduspublikatsioone 348. Kes ei tea, mida see tähendab, siis need numbrid on võrreldavad olüpiamedali võitmisega. Ühesõnaga treeninud-uurinud on Freeman kõvasti. Daniel Freemani teaduspublikatsioonide tsiteeringute levikukaart meie piirkonnas. Iga märk tähistab linna, kus asuv asutus on tema uuringutele viidanud (ühes linnas võib olla mitu tsiteerinud asutust, Tartus näiteks kolm). Allikas: Web of Science Saunaõhtu. Lõbus seltskond, lobisetakse, heidetakse nalja, aasitakse. Kõrgelt haritud inimesed, oma valdkonna tippspetsialistid. Vähe on neid, kes suudavad nendega erialaselt kaasa rääkida, kuid saunalava on arvamuste sulatusahi, kus lind saab samaväärseks putuka, konna, kala ja inimesega, sest keegi ei suuda sammu pidada kuumenemisega, mille oleme ise põhjustanud. Oleme lava kuumaks kütnud ja peame sealt ühel hetkel jalga laskma. Kes varem, kes…
Loe edasi
23aug. 2024 by Marko Mägi Kommentaare pole
“Metsikuks saamine”- mõnusalt veedetud aeg

“Metsikuks saamine”- mõnusalt veedetud aeg

Blogi
Carl Safina, Varrak 2023, tõlge Indrek Rohtmets Raamat, mida piidlesin silmanurgas pikalt, sest kiirel sirvimisel tundus, et tegu võib olla hea kraamiga. Lõpuks, ligi aastapikkust ootamist, jõudsin lugemiseni. Lugema asusin pliiats käes, et vajadusel märkmeid teha, sest elu on näidanud, et zooloogiliste tekstide tõlkimisel võib lati alt läbi joosta (vt Geniaalsed linnud). Esimesele kümnekonnale leheküljele sain teha paar kriipsu, kuid need ei puudutanud tõlget, pigem üldist keelekasutust, mis minu hinnangul ei olnud alati eesti keelele omane, kuid et selliseid kriipse sai raamatu peale üksikuid, siis ei ole mõtet neil pikalt peatuda – ilmselt sai keeletoimetaja tekstile pihta ja koostöö tõlkijaga sujus. Foto: Marko Mägi Tõlke kohta ei ole midagi halba öelda – kõik on nii nagu peab, kui midagi oligi valesti, siis lipsas see mu silmalt läbi nii, et aju…
Loe edasi
12mai 2024 by Marko Mägi Kommentaare pole
Üks meditsiin. Märkmed teadustoimetaja töölaualt

Üks meditsiin. Märkmed teadustoimetaja töölaualt

Blogi
„Nagu ikka, on mul midagi tarvis :)“, kirjutab mulle augustis 2023 Triin Olvet. Ta otsib zooloogi, kes oleks valmis heitma pilgu Matt Morgani raamatu One Medicine tõlkele, mis tal äsja valmis. Triin loodab, et äkki olen see zooloog. Raamatust ei ole mul halli aimugi. Võtan mõtlemisaja. Tutvun. Olen nõus, sest kuigi mu kitsam eriala on linnud, on mul järkuvalt hariduspaberitel sõna zooloog. Pealegi, meditsiinilise korrektsuse eest vastutab teine toimetaja, dr Kärt Tomberg. Saan tõlke, alustan lugemist, teen kohendusi, parandusi. Samal ajal teen märkmeid faili, kuhu koondan mõtteid, millest loodan kunagi raamatu kohta midagi kirjutada. Tõlge saab toimetatud, märkmed kirjutatud. Raamat ilmub. Fail märkmetega ununeb. Tartus on raske leida paremat tausta raamatule, mis ühendab zooloogia ja meditsiini. Foto: Marko Mägi. Mai 2024. Näen Facebookis raamatut kiitvat postitust. Meenub, et ma vist…
Loe edasi
06jaan. 2024 by Marko Mägi Kommentaare pole
Lugusid sipelgate maailmast: linnuökoloogi mõtted sipelgaist

Lugusid sipelgate maailmast: linnuökoloogi mõtted sipelgaist

Blogi
Autor ei ole just tagasihoidlik, ei hoia enesekiiusega kokku. Tavaliselt tekitaks see minus võõristust, kuid kui mehel on sipelgate uurimisel (ja käitumisökoloogias) suured teened, siis võiks isegi öelda, et patt oleks tagasihoidlik olla ja keegi ei saa seda talle pahaks panna. Wilsonil on mõnus stiil, mis ei upu teadusdetailidesse, piirdub just sellega, millest tavalugeja võiks aru saada: ei ole vaja mõista putukate anatoomiat ja morfoloogiat, piisab sellest, kui tead, et putukate keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks, on ka jalad, tundlad, silmad. Kõik ülejäänu on juba detailid, mis jäägu mürmekoloogidele. Lugeja tahab lugusid ja seda ta Wilsonilt ka saab. Foto: Marko Mägi Sotsiaalsus on läbiv teema, sest sipelgad on vägagi sotsiaalsed. Vaenlastega vägagi asotsiaalsed – hambad kõrri, sutsakas makku (kui nii tohib sipelgate puhul end väljendada) ja asi korras. Inimese…
Loe edasi
01juuni 2022 by Marko Mägi 2 kommentaari
“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

“Ürgema needus” avab inimese bioloogilist tausta

Blogi, uudis
Foto: Marko Mägi Raivo Mänd ilmustas lühikese aja jooksul juba teise raamatu, seekord kirjastuselt Varrak. Kui eelmises avas ta iseennast, siis äsja kaante vahele saanud „Ürgema needuses“ avab ta inimest liigina ja teeb üsna veenvalt selgeks, et piltlikult öeldes oleme kõik lihtsalt ahvid selles hullumeelses (evolutsioonilises) maailmas. Sellega võikski lõpetada, kuid et raamatu sisu on intrigeeriv, siis valgustan veidi kaante vahel olevat. Raamatu pealkiri on justkui krimkal või õuduslool – kes on ürgema, mis needusest on jutt, mis toimub, kes on süüdi? Kas kusagil on mõrvar või petis, kes lahendab müsteeriumi? Ei, see ei ole krimka, kuigi teatud mööndustega võiks ju evolutsiooni võtta kui miljoneid aastaid kestnud segaste ja hämarate sündmuste jada. Õigupoolest on evolutsioonil kõik vägagi selge olnud, kuid meie teadmised elu bioloogilist tausta selgitada, on oluliselt selgemaks saanud…
Loe edasi
26nov. 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Kuidas tuli esimene loom?

Kuidas tuli esimene loom?

Blogi
(Lugu on kirjutatud ettevalmistusena kõnelemiseks 6-10 aastastele lastele Vikerraadio saates „Laste ööülikool“) Et alustada lugu esimesest loomast, peame minema ajas tagasi 150 aastat. Esimest looma nähti esimest korda Austrias Grazi linnas, kus üks loomateadlane uuris oma akvaariumi sisu ja leidis seal midagi imelikku. Mingi veidra limaloomakese. See nägi välja nagu pisike ümmargune plaadike või lapike. „Küllap see on mingi mereeluka muna või vastne,“ arvas ta. Ta kirjutas oma leiust artikli, aga mingi kahtlase limamuna artikkel ei pälvinud erilist tähelepanu ja loomake unustati umbes sajaks aastaks. Siis aga, 1970. aastatel, oli võimalik juba loomi uurida põhjalikumalt, paremate mikroskoopide ja isegi geenide uurimisega, ning saadi aru, et Austrias avastatud imelik limaloomake pole kellegi veider pojuke, vaid midagi hoopis uut. Või siis tegelikult midagi väga vana. Naastloom Trichoplax adhaerens. Pildi autor: Bernd Schierwater…
Loe edasi
07okt. 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Linn – elupaik või ökoloogiline lõks?

Blogi
Linn on bioloogide jaoks vastuoluline teema. Valdavalt nähakse linnastumist kui midagi kurja, mis võtab looduslikelt elupaikadelt ruumi ära, hävitab loodusmaastikku, tekitab loomadel suurt stressi ning vähendab taimede liigirikkust. Ka tavakasutuses vastandame me tihtipeale linna ja loodust, küsides näiteks nädalavahetust plaanides: Kas lähme täna linna või loodusesse? Kujutage nüüd korra vaimusilmas ette paika, kus bioloog teeb välitöid. Phoenix, Arizona. Autor: Melicamp, allikas: Wikimedia Commons Kas oli midagi sellist? Tõenäoliselt mitte. See on 5 miljoni elanikuga linnastu USAs Arizonas, Phoenixi linn. See on paik, kus ma tegin kaks aastat oma järeldoktori projekti raames välitöid, uurides linnastumise mõju lindudele. Samal ajal mõtlesin väga palju selle peale, miks on inimestel on linnades hea elada. Ja kuidas saaks olla veel parem. Igal liigil on talle sobiv elupaik. Lendorav sobib ürgmetsa, kajakas merelaiule. Milline on inimese…
Loe edasi
26sept. 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Miks on õppimine raske?

Miks on õppimine raske?

Blogi
Ma teame kõik, et õppimine on kasulik ja suurendab meie võimalusi tulevikus edukas olla. Õppimine suurendab inimese võimalusi elada pikk, õnnelik, terve ja ressursirohke elu ning leida endale kvaliteetne sigimispartner. Kõik see on koondatav evolutsioonibioloogilise mõiste „kohasus“ alla. Õppimine võiks kõigi eelduste kohaselt suurendada meie bioloogilist kohasust. Kui see nii on, siis miks on õppimine ja õpetamine nii rasked? Küsimus „miks“ on ideaalne stardipunkt evolutsioonibioloogia poole pöördumiseks. Inimene on üks loomaliikidest ning meil esinevad tunnused on välja kujundanud evolutsioon. «Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,» on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Mina laiendaksin seda tõdemust veelgi – mitte miski elus ei oma mõtet ilma evolutsioonita. Evolutsioon on protsess, mis on kujundanud kõik eluga seotu. Katsetame seda küsimust siis õppimisvõime selgitamiseks. Miks on inimesel välja kujunenud õppimisoskus ning…
Loe edasi
24juuni 2020 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Kas vanad kalakajakad trotsivad vähihaigust?

Kas vanad kalakajakad trotsivad vähihaigust?

Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Vähk on inimliigil tänapäeval üks peamisi suremuse põhjustajaid. Teiste loomaliikide puhul aga pole vähihaigusest teada kuigi palju. Jah, koduloomad, lemmikloomad ja loomaaialoomad surevad tihtipeale samuti vähki, aga looduses elavate loomade surma põhjused tunduvad olema pigem mujal – kisklus, parasiidid, toidunappus. Isekalt pajunevad rakuliinid, mis keelduvad ülejäänud keharakkudega koostööst ning ei allu keha kontrollmehhanismidele, on tegelikult universaalne hulkraksuse probleem. Lühikeses plaanis tundub see ju raku jaoks geniaalne idee – miks näha vaeva koostöö tegemise ja enda allasurumisega, kui saaks hoopis kiiresti iseennast kloonides „igavikku enesele otsida“? Et see pikemas plaanis evolutsiooniline tupiktee on (vähihaige organism sureb), ei takista lühinägelikel rakkudel ikka ja jälle üritamast. Teadusartikli esimene ja viimane autor, Richard Meitern ja Tuul Sepp, arutavad Kakrarahul proove kogudes kalakajakate potentsiaali rahvusvahelises vähiteaduses. Nii on vähikaitse asi, millega iga hulkrakne organism esimestest…
Loe edasi
13apr. 2019 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Zooloogiline kommentaar tolerantsuse paradoksile

Zooloogiline kommentaar tolerantsuse paradoksile

Blogi
Inimühiskonnas toimuvad protsessid sarnanevad looduses toimuvale rohkem, kui meile tunnistada meeldib. Samas annab meie käitumismustrite looduslike analoogide analüüsimine meile võimaluse astuda samm eemale ja iseennast kõrvalt vaadata. Kui palju meie käitumisviisidest täiesti vabad ning kui palju on meie kaasasündinud kohastumuste vili? Loomaökoloogidele heidetakse ühelt poolt ette loomade käitumise tõlgendamisel liigset antropomorfsust, teistpidi aga inimese käitumise seletamisel liigset paralleelide tõmbamist teiste loomaliikidega. On selge, et zooloogi jaoks on inimese teiste loomaliikidega ühte patta panemine loomulikum kui ülejäänud „looduse krooni“ esindajate jaoks, kellest paljudes inimese vaatlemine loomariigi esindajana ebamugavust tekitab. Teadvustades eelmises lõigus kirjeldatud ohtu, jagan siiski mõtteid, mida minus kui zooloogis ja loomade käitumise uurijas tekitavad arutlused tolerantsuse piiride osas ühiskonnas. Peamiselt puudutab see küsimust „Kas ebatolerantsust peaks tolereerima?“ aga ka Jan Kausi hiljutises arvamusavalduses püstitatud küsimust, kas liberaalse demokraatia abil…
Loe edasi