30nov. 2017 by Tuul Sepp 1 kommentaar
Kas elurikkuse kaitsmine on sentimentaalne ja kasutu ettevõtmine?

Kas elurikkuse kaitsmine on sentimentaalne ja kasutu ettevõtmine?

Blogi
Umbes nädal aega tagasi avaldasid Washington Post, the Independent ja Chicago Tribune artikli, mis pärines George Washingtoni ülikooli bioloogiaprofessori Alexander Pyroni sulest. Artikli põhiidee oli, et ohustatud liikide kaitsmine ei ole vajalik, sest väljasuremised on evolutsiooni loomulikuks osaks. Pyroni argumendid olid järgmised. Massilised väljasuremistelained hävitavad nii ehk naa teatava regulaarsusega suure osa olemasolevaid liike. Umbes 50 kuni 100 miljoni aasta tagant pühitakse nii minema 95% liikidest, kuid nendest ei jää tühja kohta. Kaovad enamasti kehvemini toimetulevad ja keskkonnaga halvemini kohastunud liigid, ning nende asemele tekivad uued, paremini kohastunud liigid. Hetkel on käimas hinnanguliselt kuues selline suur väljasuremistelaine Maa ajaloos, ning selle on põhjustanud looduskeskkonna ümberkujundamine inimeste poolt. Pyroni arvates on inimtegevuse tagajärjeks oleva väljasuremistelainega kaasnev „paanika“ teadlaste hulgas ja laiemalt ühiskonnas ebavajalik, rumal ja kulukas. Liike on alati välja surnud,…
Loe edasi
07okt. 2017 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Teaduspublitseerimise räpased saladused

Teaduspublitseerimise räpased saladused

Blogi, Teaduse köögipoolelt
Teaduse köögipoole tutvustamisel ei saa üle ega ümber teaduspublitseerimisest. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et teadlastel tuleb artikleid nagu Vändrast saelaudu. Ole ainult mees (või naine) ja kirjuta oma teadustulemused inglise keeles artikliks ning saada ajakirja – ja ongi olemas. Tegelikkus on aga teistsugune, ning teaduspublitseerimine pole kaugeltki nii objektiivne ja läbipaistev kui olla võiks. Et oma töö tulemusi teadusajakirjades avaldada, tuleb läbida karm kadalipp – ajakirja valik, toimetajast „möödapääsemine“ ja eelretsenseerimine, kus artiklit loevad ja arvustavad teised teadlased. Toimetaja ei pruugi artiklit retsensentidele saatagi, kui peab seda ajakirja jaoks mitte sobivaks. Retsensendid ei pruugi piisavalt süveneda ning teha pealiskaudse töö tulemusena ebaadekvaatset kriitikat. Esimesele eelretsenseerimisringile võib järgneda teine ja kolmaski, ning isegi mitme toimetamisringi järel võib ajakiri artikli tagasi lükata. Siis tuleb kogu tsüklit uues ajakirjas jälle alustada. Nii võib…
Loe edasi
28sept. 2017 by Tuul Sepp Kommentaare pole
Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Kuidas päästa maailma: kuraditosin tõenduspõhist nippi

Blogi
Artikkel on Zooloogid 2.0 autorite ühislooming Enamik meist nõustub, et eluslooduse mitmekesisuse säilimine ning puhas loodus on väga olulised. Enamasti mõtleme sellele aga hajameelselt, muuseas, pidades probleeme loodusega üksikisiku jaoks liiga suureks. „Mida mina siin ikka muuta saan?“ on väga levinud arvamus. Selle artikliga tahame selle väärarusaama kummutada. Esiteks, just tarbijate, üksikisikute käes on võti tootjate ja poliitikute mõjutamiseks. Kui meie keskkonnavaenulikku kraami ei tarbi, ei ole ka seda mõtet lettidele tuua. Teiseks, elurikkust saab suurendada isegi väikeste sammudega, rajades looduslikele liikidele sobilikke mikroelupaiku või toitumisvõimalusi. Kui igaüks meist loob oma koduaias või kogukonnaruumis võimalused elurikkusele, siis see elurikkus ka sinna tuleb – olgu piirkonnaks kasvõi üksainus aiake või peenar. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et loodust hoides ja looduse mitmekesisust kaitstes loome tegelikult ka endale sobivama elukeskkonna. Meie oleme…
Loe edasi
02aug. 2017 by Randel Kreitsberg Kommentaare pole
Arvamus: Keda huvitavad mesilased?!

Arvamus: Keda huvitavad mesilased?!

Blogi
Ajal, mil kõik Eesti meediakanalid pasundavad surnud mesilastest jäetakse tähele panemata ja mõistmata, et tegemist on meeldetuletusega millegi hoopis suurema kohta. Loomulikult, mesilaste suremine on nõretav greenpeace’ilik juhtum, mis aitab probleemile lihtsustatud ja kõigile arusaadaval moel tähelepanu pöörata. Kuid probleem ei ole mesilaste suremises! Eesti avalikkus avastaks justkui esimest korda, et põllumajanduses ja mujal meie ümber kasutatakse keskkonna kujundamiseks mürke ning, püha jumal, mürk on tõepoolest mürgine. “Eesti on kõigil sabas,” otsib ajakirjandus justkui riikliku karmavõla leevendamiseks lohutust numbritest, näitamaks, et Eestis kasutusel olevad kemikaalide kogused on ülejäänud Euroopa riikidega võrreldes minimaalsed. Kinnitavad ka põllumehed, et mürgitamine on kallis lõbu ja kui vaja ei oleks, siis heameelega ei mürgitaks. Kõlab usutavalt. Mis jäetakse unustamata on asjaolu, et Eesti on vaid väike väljamõeldud piiriga lapikene planeedil Maa ning meil on kõikide…
Loe edasi