23nov. 2019 by Külalisautor Kommentaare pole
Sidrikute põnev toitumisnipp

Sidrikute põnev toitumisnipp

Blogi
Zooloogiablogi alustab külalispostituste sarjaga ameerika teadlase Richard K. Simpsoni sulest. Rick kaitses oma doktorikraadi Arizona Osariigi Ülikoolis Kevin McGraw juhendamisel, samas töörühmas, kus ka mina, Tuul Sepp, oma järeldoktorantuuri sooritasin. Ricki entusiasm, lai silmaring ning detailide märkamise oskus looduse uurimisel avaldasid mulle sügavat muljet ning seetõttu jagan Ricki lahkel loal tema blogipostitusi ka meie lugejatega. Ricki tegutsemisest saab rohkem lugeda siit. Ricki enesetutvustus: "Ma olen käitumisökoloog ja evolutsioonibioloog, keda huvitab loomade suhtlus ja käitumine, eriti see imeline värvide ja liikumiste mitmekesisus, mida loomad rakendavad sigimispartnerite meelitamiseks. Oma doktoriõpingute ajal Arizona Osariigi Ülikoolis uurisin koolibride kosimistantsude ja värvuse evolutsiooni. Nüüd olen ma järeldoktorantuuris Kanadas Ontarios Windsori ülikoolis ja töötan erinevate projektide kallal. Muuhulgas uurin elektronmikroskoopia abil koolibride sulgede värvust kujundavaid nansostruktuure ning aitan kohalikel viinamarjaistandustel mõista, kuidas linnud viinamarjade värvuse abil…
Loe edasi
01nov. 2019 by Külalisautor Kommentaare pole
Eesti karude taastumine sajanditagusest madalseisust kestab endiselt

Eesti karude taastumine sajanditagusest madalseisust kestab endiselt

Blogi, Teadusuudis
Kas Eestis on karude elu ikka nii hea kui me arvame? Tartu Ülikooli doktorant, Peeter Anijalg, räägib miks meile on vaja Venemaa karusid, mis juhtus Eesti karudega saja aasta taguse madalseisu ajal, kus asub Eesti karude pelgupaik rasketel aegadel ja miks on tähtis geneetiline mitmekesisus.    Karu. Foto: Peeter Anijalg. Kuigi tänasel päeval hinnatakse karuasurkonna suuruseks Eestis 700–800 isendit, ei ole karude elu siinsetel aladel alati olnud „meelakkumine“. Nimelt 19. sajandi keskpaigast pärinevad karude levikut kirjeldavad kaardid näitavad, et alates sellest ajast taandus karude levik Eestis järk-järgult, olles väikseim 20. sajandi 20-ndatel. Sel ajal hinnati karude arvukuseks üksnes mõnikümmend looma, kel õnnestus küttide eest varju leida arvatavasti nii Alutaguse metsades kui ka Vahe-Eesti metsavööndi lõunapoolses osas. Pärast kaitsemeetmete rakendamist 1930-ndate keskel, hakkas karude arvukus vaikselt tõusma ning 1990-ndate aastate alguses…
Loe edasi
09sept. 2019 by Külalisautor Kommentaare pole
Kammtundlate mõistatus on lahenemas

Kammtundlate mõistatus on lahenemas

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Liblikas on tore värviline elukas, aga mis toimub tema pisikeses peas? Mida saab välja lugeda tema pilgust? Ja tunnaldest? Miks mõned liblikad on lihtsameelsed ja teised "teravad pliiatsid"? – Liblikateaduse uuringu võttis kokku Tartu Ülikooli entomoloogia teadur Juhan Javoiš. Otsesteks mõõtmisteks on tundlad on liiga haprad, sestap mõõdeti neid vaksikutest tehtud piltidelt. Foto: Ben Sale, Wikimedia Commons Liblikapsühholoogiaga pistsid rinda Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi entomoloogid, tehes seda ebatavalisel ja samas lihtsal viisil. Nimelt mõõdeti liblikate silmade, tunnalde ja lauba suurust ning analüüsiti kuivõrd need tunnused seostuvad liigi ökoloogia ja eluviisiga. Peamõõtmeid nutikuse mõõduna käsitles oma evolutsiooniteoorias juba Charles Darwin, hiljem on nende ümber kõvasti lahinguid löödud (vt nt Stephen Jay Gouldi "Vääriti mõõdetud inimene" ja selle kriitika), ent see möll puudutab inimeseuuringuid ja putukateaduse poliitkorrektsuse pärast pole vähemalt…
Loe edasi
18juuni 2019 by Külalisautor Kommentaare pole
Sigimisveekogude rajamine kahepaiksete mitmekesisuse säilitamiseks on oluline ka osaliselt säilinud looduslike veekogudega aladel

Sigimisveekogude rajamine kahepaiksete mitmekesisuse säilitamiseks on oluline ka osaliselt säilinud looduslike veekogudega aladel

Blogi, Teadusuudis
Kas teil on majapidamises tiik, kus tegutsevad konnad või vesilikud? Kui jah, siis olete ilmselt teinud kahepaiksetele heateo, sest edukaks sigimiseks on väikesed veesilmad neile üliolulised. Kuid kahepaiksed on valivad ja kõik väikesed lombid ei pruugi neile meeldida. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis valminud uurimistöö põhjal avaldasid Riin Magnus ja Riinu Rannap ajakirjas Wetlands Ecolology and Management uuringu, mille käigus võrreldi Lääne-Virumaa, Peipsi järve kalda, Otepää ümbruse, Haanja, Karula ja Setomaa looduslikke ja spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud või taastatud veekogusid. Tulemustest kirjutavad nad nüüd meie blogi lugejatele.   Väikeveekogud (1 m2–2 ha suurused alalised või ajutised veekogud) on paljude taime- ja loomarühmade olulised ja omalaadsed elupaigad. Mitmetele kahepaiksetele on sellised veekogud aga kevadisel sigimisperioodil asendamatud. Euroopas on 20. sajandi jooksul hävinud ligi pooled väikeveekogud, mõnes riigis on aga kadunud lausa 90%. Eestiski…
Loe edasi
15mai 2019 by Külalisautor 2 kommentaari
Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Eluiga, polüfenism ja erineva elutsükliga nõgeseliblikate tervis

Blogi, Teaduse köögipoolelt, Teadusuudis
Eluiga, eriti selle pikkus, on nii teadlastele kui laiemale avalikkusele laialt huvipakkuv teema. Eesti meedias on ilmunud mitmeid eluea seoselisi Tuul Sepa ja Peeter Hõraku populaarteaduslikke artikleid, näiteks siin ja siin. Samas on seda raske uurida, sest eluiga mõjutavad paljud keskkonna- ja pärilikud tunnused, ning neid mõjusid üksteisest eristada ei ole niisama lihtne. Enamasti on erinevate mõjurite eristamisel lahenduseks katsed, kus üht või paari (keskkonna)tegurit manipuleeritakse (näiteks saab kehva toiduga vähendada ka geneetiliselt kiirekasvuliste organismide kasvukiirust ja nii eraldada geneetiline ja keskkonnaseoseline kasvukomponent üksteisest) ja seejärel analüüsitakse seda, mis huvipakkuvate geneetiliste, füsioloogiliste või käitumuslike tunnustega juhtub. Eluea puhul on sellist katset aga keeruline planeerida – ei ole lihtne leida keskkonnategurit, mille muutmine eluiga kindlas suunas mõjutaks. Näiteks kättesaadava toidu hulga vähendamine looteeas või kasvuperioodil võib viia nii eluea pikenemise kui…
Loe edasi
08jaan. 2019 by Külalisautor Kommentaare pole
Rasvatihased otsivad talvist pelgupaika ka korstnast

Rasvatihased otsivad talvist pelgupaika ka korstnast

Blogi
Vaatan hämarusega üha hõredamaks jäävat sagimist lindude toidulaual ja mõtlen, kuhu kõik see linnuarmee nüüd pimeduse saabumisega suundub. Kus veedetakse käre talveöö? - Vastata aitab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Marko Mägi. Kuhu lähevad toidumaja külastavad väikesed värvulised ööseks? Eks ikka sinna, kus on soe ja turvaline. Paljud õõnsustes pesitsevad liigid (nt tihased, puukoristaja, põldvarblane) poevad võimalusel ka talveöösel kas pesakasti, puuõõnsusesse, majapööningule või kuhu iganes neil õnnestub pugeda. Asulates ei pea tihased paljuks sulestikku tahmaseks määrivaid korstnaid ja nii võib varahommikul nii mõnigi tihane väga määrdunud olla. Väike lind kaotab kiiresti energiat, käreda pakase korral ööga lausa 10% oma kehakaalust (lindude talvisest raskest elust saab lugeda ka 2018. aasta märsikuu Eesti Loodusest) ning seepärast on veidigi soojemad ja tuulevarjulised ööbimiskohad kõrges hinnas. Enne ööbimiskohta suundumist üritavad linnud…
Loe edasi
05dets. 2018 by Külalisautor Kommentaare pole
Karu ei käi mesipuus vaid mee pärast

Karu ei käi mesipuus vaid mee pärast

Blogi
On kevad, sõber tuleb sulgpallitrenni ja kurdab, et karu kurinahk on käinud jälle mesitarusid rüüstamas. Loom on tuuseldanud kõvasti ja mesila näeb välja nagu sõjatanner. Justkui deja-vu kordub sama jutt ka sügisel: "Kevadel oli tegu "hella" karuga. Näiteks ühe korpusega oli karu kõndinud ca 70-80 meetrit üle raiesmiku (äärmiselt ebatasane maapind, mis täis oksi ja kände - endalgi keeruline käia) ja korpus oli täiesti terve. See sügisene karu oli aga kõik laiali peksnud: oli 10 tugevat peret ja kõik olid läinud". [caption id="attachment_1887" align="aligncenter" width="800"] Novembri algus Tartumaal Peipsiääre vallas Põrgu külas: karu on kümme peret oma talvevarudeks nahka pannud.[/caption] Kes meist poleks kuulnud lugusid meemaiast Karupoeg Puhhist. Kuid kas see on ka tegelikult mesi, mis karud mesitarusid lõhkuma ajab, või oleme me enesele teadmata pookinud karule külge inimestel levinud isikuomadused.…
Loe edasi
28nov. 2018 by Külalisautor Kommentaare pole
Uus leid: kobras levitab ohtlikke parasiite

Uus leid: kobras levitab ohtlikke parasiite

Blogi, Teadusuudis
Novembri alguses püüdsid Kose jahimehed Ago ja Mait Tint kopra, kelle kõhuõõnes ja siseelundites oli valkjat mullikilet meenutav mass. Tegu oli 3,5 kilogrammi kaaluva paelussi tsüstikogumikuga. Epp Moks ja Ants Tull Tartu Ülikooli terioloogia õppetoolist selgitavad, mis loom see alveokokk-paeluss on ja kas inimestel on põhjust ka nakkust karta. Novembri alguses püüdsid Kose jahimehed Ago ja Mait Tint kopra, kelle kõhuõõnes ja siseelundites oli valkjat mullikilet meenutav mass. Loodusega kokku puutunud mehed teadsid, et tegemist on paelussi tsüstidega, ent sellegipoolest oli leid tähelepanuväärne – lisaks nakatunud siseelunditele oli kopra kõhuõõnes ca 16 cm läbimõõduga kerajas tsüstikogumik, mis kaalus 3,2 kilogrammi. Olgu siinkohal antud, et looma püügijärgseks kaaluks (enne kõhuõõne avamist) oli 18,5 kg - leitud tsüst moodustas kopra kaalust veidi üle 17%. Seega oli paelussinakkus väga intensiivne ning oli üllatav,…
Loe edasi
08nov. 2018 by Külalisautor Kommentaare pole
Saame tuttavaks: ehmestiivalised (“puruvanad”)

Saame tuttavaks: ehmestiivalised (“puruvanad”)

Blogi
Juba pikemat aega on blogi autoritel olnud plaan asuda tutvustama vähemtuntud, kuid sellegipoolest levinud loomaliike, kellega me igapäevaselt kokku puutume. Selle loo peategelane paaritus külmast novembrikuust hoolimata mu maja kõrval koltunud heinakõrrel. Eesti Maaülikooli vanemteadur Henn Timm määras putuka ehmestiivaliste, teisisõnu ka "puruvanade", sekka. Saame tuttavaks: [caption id="attachment_1822" align="aligncenter" width="819"] “On november, pime, külm ja tuuline. Tassin kuuri alla talviseid küttepuid ja äkitselt märkan, et see on just õige aeg mõne tegelase jaoks sugu teha.” Foto: Randel Kreitsberg[/caption] [caption id="attachment_1820" align="aligncenter" width="637"] Portree.[/caption] Ehmestiivalised (Trichoptera) on liblikaliste sugulased. Valmikud ongi neil veidike liblikate moodi ka. Ainult et puhkeasendis hoiavad nad seljal tiibu nurga all, mitte päris püsti nagu liblikad. Värvikirevust on ehmestiivalistel vähe. Enam-vähem kõik on miskitmoodi kollakad-hallikad-pruunikad. Küllap see päästab nii mõnegi neist linnunokka sattumise eest. Vastsed ("puruvanad") elavad…
Loe edasi
29okt. 2018 by Külalisautor Kommentaare pole
Konnade keeruline ja mürgine elu

Konnade keeruline ja mürgine elu

Blogi
Tartu Ülikooli teadlased Elin Soomets ja Riinu Rannap tutvustavad hiljutise konnamürgitusjuhtumi valguses, kuidas läheb Eesti konnadel ja kas kärnkonnade mürki peaks inimene kartma: Maailmas on teadaolevalt üle 7900 liigi kahepaikseid, kes jagunevad kolme seltsi: päriskonnalised (Anura, 88% liikidest), sabakonnalised (Caudata, 9%) ja siugkonnalised (Gymnophiona, 3%). Aastas kirjeldatakse keskmiselt 100–150 uut konnaliiki (vt ka AmphibiaWeb). Eestis elab 11 liiki kahepaikseid kahest seltsist: sabakonnalised, kelle hulka kuuluvad tähnikvesilik ja harivesilik ning päriskonnalised, kuhu kuuluvad kõik ülejäänud üheksa kahepaikseliiki. [caption id="attachment_1782" align="aligncenter" width="819"] Harilik kärnkonn. Foto: Marko Mägi.[/caption] Hoolimata asjaolust, et Eesti näib üsna loodusliku keskkonnana – meil on palju metsa, säilinud on suured rabaalad – on mitmete kahepaiksete liikide seisund Eestis halb. Põhjuseid on mitmeid, eeskätt nende jaoks oluliste elupaikade hävimine: Laialdase kraavitamise tulemusena on hävinud enamus päikesele avatud madal- ja siirdesoid…
Loe edasi