Saame tuttavaks: ehmestiivalised (“puruvanad”)

Home / Blogi / Saame tuttavaks: ehmestiivalised (“puruvanad”)
Külalisautor

8. november 2018

Juba pikemat aega on blogi autoritel olnud plaan asuda tutvustama vähemtuntud, kuid sellegipoolest levinud loomaliike, kellega me igapäevaselt kokku puutume. Selle loo peategelane paaritus külmast novembrikuust hoolimata mu maja kõrval koltunud heinakõrrel. Eesti Maaülikooli vanemteadur Henn Timm määras putuka ehmestiivaliste, teisisõnu ka “puruvanade”, sekka. Saame tuttavaks:

“On november, pime, külm ja tuuline. Tassin kuuri alla talviseid küttepuid ja äkitselt märkan, et see on just õige aeg mõne tegelase jaoks sugu teha.” Foto: Randel Kreitsberg
Portree.

Ehmestiivalised (Trichoptera) on liblikaliste sugulased. Valmikud ongi neil veidike liblikate moodi ka. Ainult et puhkeasendis hoiavad nad seljal tiibu nurga all, mitte päris püsti nagu liblikad. Värvikirevust on ehmestiivalistel vähe. Enam-vähem kõik on miskitmoodi kollakad-hallikad-pruunikad. Küllap see päästab nii mõnegi neist linnunokka sattumise eest. Vastsed (“puruvanad”) elavad vees. Ehmestiivaliste seltsi kõige suurem sugukond on järvevanalased (Limnephilidae, “järvearmastajad”). Eesti ligi 200 ehmestiivaliste liigist moodustavad nad ca 1/3. Muude sugulastega võrreldes on järvevanalased üsna suured loomad.

Peaaegu kõigi ehmestiivaliste vastsed ehitavad endale “midagi” ümber keha, kaitseks ärasöömise vastu. Enamik sellisest loomingust on kaasaskantav ja enam-vähem kehakujuline (torujas). Aga leidub ka neid, kes kohendavad endale elamiseks uru või koopa. Mõned jälle kinnitavad oma toru mingile suuremale objektile ega liigu seejärel enne nukkumist enam paigast.

Et ehmestiivaliste suure mitmekesisuse tõttu saab “päris” puruvanadeks nimetada ainult ühte kindlat perekonda  (Phrygaena) ja puruvanalasteks ühte kindlat sugukonda (Phrygaenidae), siis tuleb ülejäänuid nimetada kuidagi teisiti.

Fotol paaritujad kuuluvad tõenäoliselt meil väga tavalisse liiki Chaetopteryx villosa (risuvana, ladinakeelse nime tõlkes “karvane harjastiib”), sama kinnitas ka Jaan Viidalepp. Tiivad on tal nimele vastavalt paksu harjaskattega. Valmikud on sügisel ühed hilisemad, kui mitte kõige viimased paaritujad. Seepärast pole risuvanade vastseid kevadel (siis, kui muid liike leidub vees eriti palju) enamasti näha. See-eest suvel (siis, kui paljud teised liigid on juba ära lennanud) võib neid olla paksult. Vastsed elavad meil ainult vooluvetes. Meelsasti ka allikates ja sellistes kraavides, mis suvel päris ära ei kuiva. Eestikeelne nimi on pandud vastsemajade ehituse järgi. Enamasti nii liivateradest kui taimeosadest koosneva  kaasaskantava “jope” välimus on sageli lohakavõitu. Ju on sellelgi oma mõte: väljapoole turritavad oksa- või kõrrejupid võivad pisematele vaenlastele  kurku kinni jääda, paremal juhul neile suhu mitte mahtudagi. Risuvana on teiste ehmestiivaliste seas kehakatete mitmekesisuse poolest üks fantaasiarikkamaid.

Risuvanade disaini stiilinäiteid. Mõõduks üks millimeeter. Pilt pärineb raamatust “Eesti sisevete suurselgrootute määraja. Identification guide to freshwater macroinvertebrates of Estonia” (Timm, 2015).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga