Uus leid: kobras levitab ohtlikke parasiite

Home / Blogi / Uus leid: kobras levitab ohtlikke parasiite
Külalisautor

28. november 2018

Novembri alguses püüdsid Kose jahimehed Ago ja Mait Tint kopra, kelle kõhuõõnes ja siseelundites oli valkjat mullikilet meenutav mass. Tegu oli 3,5 kilogrammi kaaluva paelussi tsüstikogumikuga. Epp Moks ja Ants Tull Tartu Ülikooli terioloogia õppetoolist selgitavad, mis loom see alveokokk-paeluss on ja kas inimestel on põhjust ka nakkust karta.

Novembri alguses püüdsid Kose jahimehed Ago ja Mait Tint kopra, kelle kõhuõõnes ja siseelundites oli valkjat mullikilet meenutav mass. Loodusega kokku puutunud mehed teadsid, et tegemist on paelussi tsüstidega, ent sellegipoolest oli leid tähelepanuväärne – lisaks nakatunud siseelunditele oli kopra kõhuõõnes ca 16 cm läbimõõduga kerajas tsüstikogumik, mis kaalus 3,2 kilogrammi. Olgu siinkohal antud, et looma püügijärgseks kaaluks (enne kõhuõõne avamist) oli 18,5 kg – leitud tsüst moodustas kopra kaalust veidi üle 17%. Seega oli paelussinakkus väga intensiivne ning oli üllatav, et mõni kiskja polnud juba varem parasiidi poolt kurnatud loomale peale sattunud.

Üle kolme kilo kaaluv alveokokk-paelussi tsüstide kogum kopra kehaõõnest.

Jahimehed teatasid tähelepanuväärsest leiust Keskkonnaagentuuri (KAUR) ulukiseirajatele ning nende kaudu jõudis info ja osa tsüstidest Tartu Ülikooli zooloogia osakonda. Piltide ning tsüstide välimuse põhjal tekkis kahtlus, et leitud parasiit võib olla alveokokk-paelussi vastsevorm. Seda kahtlust kinnitas paljude väikeste paelussipäiste esinemine tsüstivedelikus. Seni oli teada, et märkimisväärne osa meie rebastest on selle paelussi edasikandjateks, kuid parasiidi vaheperemeestest Eestis ülevaadet ei ole. Üldiselt peetakse alveokokk-paelussi vaheperemeheks pisinärilisi – st hiiri, kuid nakatuda võivad ka mitmed teised taim- ja segatoidulised loomad. Kuna tegemist on potentsiaalselt väga ohtliku parasiidiga, viidi läbi DNA analüüs, mis lõplikult kinnitas alveokokk-paelussi määrangu.

Alveokokk-paelusside vastsed (võetud kopra tsüstist) valgusmikroskoobi all. Pildil on näha kolme paelussi vastset, tumedam triipude viirg on noogud – neid läheb vaja kisja soolde kinnitumiseks.

Alveokokk-paelussid kasutavad elu jooksul kaht peremeeslooma – ühes elatakse ussina, teises vastsena. Ussina on parasiit vaid mõne millimeetri pikkune, kuid parasiidi vastsevormid paljunevad edukalt jagunemise teel ning võivad ajapikku täita suure osa oma peremehe kõhu- või rinnaõõnest. Parasiidi edukaks levimiseks on vaja mõlemat peremeest, ühe puudumisel katkeb paelussi elutsükkel. Alveokokk-paeluss on laialdaselt levinud põhjapoolkeral, kuid nakkust ei esine ekvaatoril ega sellest lõuna pool. Kuna ussidele sobivad peremehed on olemas ka lõunapoolkeral, arvatakse, et parasiidi levimist lõuna poole takistab just vastsetele sobivate peremeeste puudumine.

Paelusside edasikandumises mängib tähtsat rolli kiskja-saaklooma suhe. Kui kiskja (lõpp-peremees) sööb paelussi tsüstidega nakatunud saaklooma (vaheperemehe), vabanevad väikesed paelussid tsüstidest. Kiskja sooles kinnitub paelussi päis (nookude ja iminappadega varustatud n-ö „peaosa“) sooleseinale ja kasvatab endale lülilise “saba”- parasiit areneb täiskasvanuks. Lülide sees on munad, mis satuvad kiskja väljaheidetega keskkonda. Keskkonnas väljaheited lagunevad, kuid mikroskoopilised munad püsivad kaua elus, kantakse tuule ja veega laiali, satuvad taimedele, pinnasesse ja looma karvadesse, kust need omakorda juhuslikult alla neelatakse. Alla neelatud munadest kooruvad vaheperemeestes vastsed, kes liiguvad siseorganitesse ja moodustavad tsüstid, vedelikuga täidetud põiekesed, mille sees arenevad mikroskoopilised ussivastsed. Kui nakatunud vaheperemees kiskja poolt ära süüakse, arenevad vastsetest uued paelussid.

Täiskasvanud alveokokk-paeluss rebase soolest, elusuuruses on uss 1,3 mm pikkune. Ülal on paelussi päis – sellega kinnitub ta kiskja sooleseinale (kinnitusorganitest on näha iminapad). All on munasid täis lüli.

Alveokokk-paelussi nakkus on parasiidi vaheperemehele märksa ohtlikum kui ussidega nakatunud kiskjale. Tsüstid tekitavad n-ö tütartsüste – piltlikult pungub ühest tsüstist pidevalt juurde uusi, mis kasvavad ning võivad omakorda tütartsüste tekitada. On huvitav märkida, et nii paelussi muna kui ka vastne tunnevad ära „selle õige“, peremehe, kelle sees edasi areneda. Ehk siis, kui munad neelab alla kiskja, läbib paelussi muna kiskja seedekulgla, lõpp-peremehes munadest tsüste reeglina ei arene. Sarnaselt, kui paelussi tsüstid sööb sisse segatoiduline loom, sissesöödud vastsed neis paelussiks ei arene.

Võiks ju arvata, et metsloomadel ringlev parasiit inimest kuigivõrd ei mõjuta, kuid päris nii see siiski ei ole. Kiskjatena sobivad parasiidi lõpp-peremeheks väga hästi ka koerad ning nt Šveitsis läbi viidud uuringud kinnitavad, et inimese nakatumine toimub reeglina koerte kaudu (Hegglin ja Deplazes, 2013). Parimaks ennetusmeetodiks peetakse lemmikloomadele regulaarset ussirohu manustamist ning elementaarsete hügieeninõuete järgimist: pestakse käsi ning puu- ja juurvilju, ei jagata oma toitu lemmikloomadega (nt jäätist), ei lasta lemmikloomadel nägu limpsida ega voodis magada.  Erinevalt nt Leedust ja Lätist ei ole Eestis alveokokk-paelussi nakkust inimesel veel diagnoositud.

Nakatumise vältimiseks on oluline teada, et alveokokk-paelussi munadel ning vastsetel on erinev vastupanuvõime keskkonnatingimustele. Tsüstid, mis peavad arenema stabiilsetes tingimustes vaheperemehe sees, saab kiirelt surmata nakatunud looma sügavkülmutamisel paari päeva jooksul. Tsüstid kaotavad nakkusvõime ka kuumtöötlemisel. Seega ei pea korralikult töödeldud liha puhul kartma, et lemmikloom nt juhuslikult märkamata jäänud tsüstist nakkuse saab. Inimene, nagu juba eespool öeldud, tsüstide söömisel ei nakatu.

Alveokokk-paelussi munad seevastu peavad üle elama väliskeskkonna külmad ja jahedad perioodid. Kuna inimese nakatumine toimub paelussi munade kaudu, toome siinkohal välja ka munade vastupidavuse. On teada, et munad on väga vastupidavad temperatuuridele kuni -50 ͦC, seega kodune tavaline sügavkülmik neid mõistliku aja jooksul ei hävita. Näiteks laborites hoitakse munade surmamiseks proove -80 ͦC juures vähemalt 3 päeva. Kuigi väga vastupidavad külmale, hävinevad alveokokk –paelusside munad kuumas kiiresti: keevas vees (100 ͦC) koheselt, + 60 kuni +80 ͦC vees 5 minuti jooksul. Seega ei pea muretsema kuumtöödeldud metsasaaduste tarbimise pärast. Toored marjad/seened on soovitatav enne sügavkülmutamist üle pesta.

Kui tulla kopra juurde tagasi, siis “Ulukiasurkondade seisundi ja küttimissoovituse“ aruande järgi (Veeroja ja Männil, 2018) on Eesti kopra asurkond stabiilne. Jahimeeste andmetel põhineva arvukushinnangu alusel võiks Eestis olla ca 14 000 kobrast. Kuidas käituda paelussitsüstidega tabandunud kopra või mõne muu loomaga? Värskeid tsüste ei tohi sisse sööta lemmikloomadele (koerad-kassid), sest nii kasvataksid inimesed koos lemmikuga ka paelussi. Mõne tsüsti esinemisel võib need ära lõigata, kuid ulukiliha või toiduks tarvitatavaid organeid peaks kindlasti korralikult sügavkülmutama või kuumtöötlema. Nakatunud looma rümba või tsüstidega organid peaks matma piisavalt sügavale, et teised kiskjad korjust üles ei kaevaks ning ära ei sööks.

Varasemaid teateid alveokokk-paelussi esinemisest kopral on väga vähe- leiud võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Näiteks Janovsky jt teatasid 2002. a Šveitsis kopra nakatumisest alveokokk-paelussi vastsetega. Suurbritannias leiti selle paelussi tsüste loomaaias elanud kopralt, kusjuures loom ise oli Inglismaale toodud Saksamaalt  (Barlow jt., 2011). Lisaks neile on alveokokk-paelussi tsüste leitud veel Serbia kobrastelt (Cirovič jt 2012).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga